Küsimus pole niisiis mitte eesti keele, vaid selle kõnelejate ja nende tahte olukorras, mis omakorda määrab keele tuleviku.
Kas noored tahavad oma sisimaid tundeid ja mõtteid väljendada eesti keeles? Või puudutavad nende hingekeeli rohkem ingliskeelsed noortekad? Kas laste vanemad tahavad selles probleemi näha? Või on lihtsam elada, kui ei teagi täpsemalt, kuidas ja mis keeles nende laste isiksused kujunevad?
Kaire Uusen kirjutas Postimehes õpetajatest, kelle sõnul lapsed ei huvitu eriti Eesti minevikust, eesti keele käekäigust ega samastu lugudega, mille najal oleme kogu viimase sajandi oma vaimu kõrgel hoidnud.
See tõdemus ei mõju eriti üllatavalt, sest kultuurikatkestuse ohust hakati rääkima juba eelmise sajandi lõpus, kui maailm kogu oma avaruses äkki meie omaks sai. Suures vabaduse õnnes ei tajutud, kui kergesti võib maailmakõiksuses lahustuda alles kujunevate laste kultuuriline identiteet. Ning et see ei ole ainult kultuurilise järjepidevuse, vaid ka laste hea enesetunde küsimus – tugeva kultuurilise identiteediga on elus parem hakkama saada, sest on olemas mingi kindlam jalgealune.
Vaimsest tervisest räägitakse meil väga palju, vähem aga avatakse ärevushäirete põhjusi. Kui kogu maailm on üks hädaorg, nagu ütles Tjorven – või oli see Melker Melkerson –, siis on sellega kergem toime tulla, kui on olemas tugev kuulumistunne perekonna, sõpruskonna ja kultuurikeskkonna kujul. Kui sõnad, millega räägitakse, kannavad endas põlvkondade tarkust ja moodustavad kõneleja ümber otsekui kaitsekihi, sest on osa maailmast, milles on kehastunud kestvus ja elujõud.
Keel ei ole ju lihtsalt suhtlemiseks vajalik argine element. Oma sügavamal tasandil on keel mälu kandja. Mäletamine saab toimuda ainult aktiivse protsessina, vastasel juhul on tegemist mitte mäletamise, vaid unustamisega.
See tähendab, et mida vähem me kasutame mingeid sõnu, väljendeid, isiku- ja kohanimesid, kõnekäände, tsitaate jne, seda rohkem me unustame. Ja koos keelega unustame ka iseennast. Niikuinii oleme käest andnud paljutki oma mälust. Milleks meeles hoida, kui saab guugeldada ja internetist järele vaadata? Aga interneti mälu on lühem ja teistsugune kui keelemälu. Tegelikult juba olemegi pooliku mäluga, seda ise tajumata. Sest kes märkaks unustatu puuduolekut?
Aga loodus tühja kohta ei salli. See, mis on oma keeles ära unustatud, täidetakse mingi uue infoga. Noored teavad ju igasuguseid asju. Ainult et need ei ole eesti asjad.
Virtuaalmaailma keel juhib vääramatult ingliskeelsesse kultuuriruumi oma kultuurilise identiteediga, mis muuhulgas toob meile vägisi vaidlusi, mis ei ole meie omad. Ning jah, paljud tahavadki sinna kuuluda, see virtuaalne maailm on juba omasem ja mugavam kui ümberringi eksisteeriv päris Eesti.
Mis on viga meie haridussüsteemil – ja ka kodudel –, et tihtipeale lapsed võõrale (massi)kultuurile lihtsalt ära kingitakse? Viimati võis lugeda, et alushariduse õppekava eelnõus soositakse ühe alusväärtusena kultuurilist mitmekesisust, mitte eesti kultuurilist identiteeti. Samuti on eesmärgiks juba lasteaias “rikastada” õpikeskkonda digiõppega. Nii et võimalikult varakult ekraanide ette mitmekultuurilisse virtuaalmaailma?
Sellega saavutab päris kindlasti kiirendatud kujul keelepuudega, rahvusliku identiteedita ning killustatud maailmapildiga inimesehakatised. Selles kirjelduses on vaikivalt sees ka sisemine katkiolek, mis inimest mõjutab. Miks peaks selliseid asju tahtma?
Ometigi tahtmatult ei ole ju võimalik niisuguseid, ütleksin isegi, et kuritegelikke plaane ühte haridusdokumenti kirjutada. Samamoodi tahaks küsida kavandatava õigekeelsussõnaraamatu kohta: kas on võimalik kogemata astuda selliseid samme, mis kirjakeele normid asendab ametlikult imeliku sõnapudruga? Aga kui mitte kogemata, kas siis on tegemist tahtliku lõhkumisega?
Kuidas on lood meie tahtega? Kuhu see on õieti suunatud?
Keelemaastik peegeldab seda, mis toimub inimeste peas, vaimsel tasandil. Ja seal näib olevat killustunud virtuaalne maailm võtnud koha sisse seal, kus varem asus mälu ja rahvuslik eneseteadvus.
On öeldud, et inimese teeb suureks või väikseks tema tahe. See kehtib ka rahvaste ja ühiskondade kohta.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
