Iga päev näeme õõvastavaid pilte Ukraina purustatud linnadest ja hukkunud inimestest. Tallinnas nähti sellele sarnanevat õudust 80 aastat tagasi, kui nõukogude lennuvägi hävitas ligi kolmandiku siinsetest hoonetest ja hulga rahulikke, mitte milleski süüdi olevaid inimesi. Juba enne Tallinnale saatuslikku ööd oli sama hästi kui maatasa pommitatud Narva, samuti ei pääsenud Tartu ja Pärnu. Veebruaris tegid punakotkad pommirünnakuid ka Soome linnadele, sest Stalin lootis niimoodi mõjutada Saksa poolel sõdivat Soomet sõjast välja astuma.

Viide Ukrainale on kohane, sest 9. märtsi rünnak on küll suurim ja tuntuim, kuid see polnud ainus Tallinna pommitamislaine. Esimesed Punaarmee lennukid käisid Tallinnale pomme ?külvamas ?juba kaks aastat varem mais ning reidid jätkusid.?Suuremate kahjustustega õhurünnak Tallinnale tehti näiteks 15. ja 16. septembril 1942, kui purustati ?73 elumaja peamiselt Kadriorus ning ?Pelgulinnas. Aasta hiljem, 14. veebruaril, sai pommitamisel kannatada 117 maja Kadriorus ja loomaaed, samuti hooned Kalamajas ja Raekoja platsi ääres. Pommid tabasid Tallinna ka 21. veebruari ?varahommikul.

Hukutav rutiin

Sagedaste õhuhäirete tõttu hakkas elanikel juba tekkima rutiin. Seepärast ei hakanud paljud, ka väikeste laste vanemad, alati sireenide peale varjendisse jooksma. Keegi ei oodanud ka 9. märtsil midagi erilist, ei kujutatud ette, milline häving on tulemas. Just see sai tol põrgulikul märtsiööl nii mõnelegi saatuslikuks.

Esimene pommirünnak algas ootamatult 9. märtsi õhtul kell 19.15 ?ja kestis paar tundi. ?Tänavu mais 99-aastaseks saav Erika Känd elas toona Pelgulinnas. Kui õhuhäire sireenid huilgama hakkasid, läks ta siiski oma maja keldrisse peitu. “See oli väike kahekordne maja, kus ma perenaise juures üürilisena elasin,” meenutas ta. “Pelgulinn oli muidu vaikne kant, ka pommitamise ajal ei saanud siin väga paljud majad pihta, aga meie aeda siiski üks pomm maandus. Keldri aken läks katki ja ma sain klaasikilluga pihta. Mäletan, et näost tuli kõvasti verd ja hõõrusin seda muudkui laiali. Teised ütlesid: oi, Erika, sa oled ju puhta verine. Üldiselt siiski ei läinud kõige halvemini mul seal Pelgulinnas.”

Erika ei mäleta, kui kaua ta seal hirmunult istus. “Tundus, et terve igavik. Aeg oli seiskunud, seda eriti ei tajunud,” ütles ta. “Pärast rünnakut selgus, et korteriperenaise toa aken oli samuti katki. Kuna minu toa aken jäi terveks, tahtis perenaine siis ise sinna elama minna ja ma pidin hoopis linnast ära Vääna-Jõesuusse isa-ema juurde pakku minema. Kolisin, sest kartsin ka, et lennukid tulevad meid veelgi pommitama.”

Portfell kaitseks purustuste vastu

Praegu 97-aastane Zoja Loode oli tulnud klassikaaslastega Toompealt linna vaatama. “Järsku nägime kaugel sähvatusi ja kuulsime lennukimüra. Ja kohe kõlas sireen – õhurünnaku hoiatus,” meenutas ta. “Sõbranna jooksis koju vanavanemate juurde, aga mina olin Nõmme tüdruk ja tormasin kohe jaama. Nägin, kuidas perrooni ääres olev rong hakkas juba aeglaselt liikuma. Vagunid oli sakslasi täis, sõdureid ja ohvitsere. Nad kõik pomisesid: “Gott sei dank, Gott sei dank!”

Oli, mille eest jumalat paluda ja tänada: elektrirongid sõja ajal ei sõitnud, vaguneid vedas auruvedur. “Selle korstna suits oli pilootidele juhatuseks,” lausus Loode. “Paistis, et nad kasutasid seda ära, sest plahvatused kostsid küll paremalt, küll vasakult. Ma olin kohe akna juures ja panin oma portfelli õpikutega nagu kilbi sellele ette.”

Rong kogus kiirust, selle juht sõitis peatumata Nõmmelt mööda, samuti Hiiust ja Kivimäest, et mitte koos reisijatega lennukitele kergeks sihtmärgiks saada. Need, kellel oli vaja välja minna, hüppasid maha käigu pealt. “Mäletan, et üks mees hüppas välja ja lõi pea otse vastu telegraafiposti. See oli hirmus!” meenutas Loode.

Rong peatus ainult Sauel, linnast ohutus kauguses. “Läksin kohe maha, aga ei teadnud, mida edasi teha. Selge see, et Pääskülla, kus vanematega elasime, oli pakaselisel ööl liipreid mööda võimatu jõuda. Koputasin mingi talu uksele, peremees võttis mu vastu, andis süüa ja pani magama.”

Käreda ilmaga seljas vaid tantsuseelikud

Õhuhäire katkestas 9. märtsil ka Estonia teatris kavas olnud Eduard Tubina balleti “Kratt” kuuenda etenduse. Kõik tegelased koos publikuga suunati teatri keldrisse varjendisse. Kuna aga õhuhäire oli antud ka balleti esietendusel, siis ei võtnud keegi katkestust eriti tõsiselt. Kuid see ?õhtu sai teatrimajale saatuslikuks, sest pomm muutis selle varemeteks.

Ballettmeister Rahel Olbrei on meenutanud, et teatrimaja vappus pommisajus kuni keldrini. Purunesid esimesed aknad ning inimesed muutusid närviliseks, nad tahtsid varjendist välja oma riiete järele minna. Ja siis ütles keegi, et Estonia põleb. See kuuldus liikus kiiresti suust suhu, kuni tuli korraldus: kõik varjendist välja! See oligi Olbrei arvates kõige ohtlikum, sest õues oli olukord sootuks pöörane – minejatele paiskus vastu silmi uskumatult palju tolmu, suitsu, tuld, klaasipuru, katusetükke – ja minna polnud ka kuhugi. “Jooksime siiski üle turuplatsi, etendusest osavõtjad nii, nagu nad olid, tütarlapsed kergeis tantsuseelikuis, pastlad paljaste jalgade otsas,” kirjeldas ballettmeister tekkinud kaost.

Kratt, keda tol õhtul tantsis Boris Blinoff, ei pääsenud enam garderoobi, samamoodi oli Kuradiga, kes oma leekivpunases mantlis nägi hirmutav välja. “Inimesed, kes Kuradit nägema juhtusid, ei mõelnud palju, pingul närvid olid valmis võtma kõike puhta kullana. Niisiis kõneldi veel mitu päeva hiljem, et Estoniast hüppas välja kurat ise,” rääkis Olbrei.

Pool tundi pärast südaööd algas teine rünnak ja pommisadu kestis kuni poole neljani öösel. Linnale heideti suurel hulgal süüte-, lõhke- ja fosforpomme. Lasnamäe lennuväljal ?paiknenud ööhävitajate Ju-88 eskadrilli üheksast lennukist olid sel ajal stardivõimelised vaid viis. Ometi lasid Luftwaffe hävitajad alla 16 venelaste pommitajat. Sel ööl linna kaitsel olnud õhutõrjeüksused ?ja ööhävitajate eskadrill lasid kokku alla 36 või 38 nõukogude pommilennukit.

Nutt Estonia pärast

Ajaloolase Reigo Rosenthali sõnul oli pommirünnak kavandatud robustselt. Ajakirjas Tuna (4. 2022) märgib ta, et kui ametlikult oli eesmärk sadamate ja raudteesõlmede, sõjaliste? ja tööstuslike objektide rivist väljalöömine, taandus rünnak lõpuks lihtsalt pommide juhuslikule allaheitmisele linnale. Paljud pommid kukkusid sihtmärgist eemale. Võimalikud ohvrid tsiviilelanike hulgas või mittesõjaliste objektide saatus ei omanud ründajatele tähtsust, küll aga lugesid laialdaselt tekitatud purustused. ?Rünnaku kavandajad lootsid, et purustused tabasid muuhulgas ka sõjalisi ja tööstusrajatisi.

Järgmisel päeval võis ?Estonia varemete juures kohata inimesi, kes nutsid lõhutud teatri pärast, mis oli ju olnud eestluse sümbol.

Erika Känd käis kesklinnas pommitamise tagajärgi vaatamas. “Eks uudishimu oli suur,” märkis ta. “Kõige eredamalt on meeles rusuv tunne, mis tabas mind Harju tänaval. See oli olnud ilus vanalinna tänav, aga nüüd olid vaid rusuhunnikud. Kõik haises kohutavalt. Seal olid majade alla keldrites ka varjendid. Inimesed olid sinna pakku läinud, aga need majad said kõik korralikult pihta ja muutusid rusuhunnikuteks. Ja need inimesed seal varjendites said ka kõik surma. Niguliste kiriku torn oli samuti puru. Ja keegi ju ei teadnud, millal see kõik veel korduda võib. Minus tekkis tohutu viha nii pommitajate kui ka sakslaste vastu, kelle tõttu Tallinna pommitati. Ma ei sallinud neid üldse!”

Soomlaste kättemaks

Zoja Loode tänas hommikul talunikke, kelle juures ta ööbida oli saanud. “Päev varem müüdi Tallinnas toidukaarte, ja mul oli kaks kilo suhkrut kaasas. Sõjaajal oli see erakordne rikkus,” meenutas ta. “Poole andsin perenaisele ja siis läksin maanteele. Üks veoauto võttis mu peale. Jõudsin Pääskülla, aga ema polnud kodus. Selgus, et varahommikul võttis ta soome kelgu ja sõitis sellega mööda Vabaduse puiesteed linna, otsides mind igalt poolt. Ta käis koolis ja mu sõbra sugulaste juures, kuid ei leidnud mind kuskilt ja naasis teadmatuses koju. Ja seal ma siis olin. Emal oli muidugi hea meel.”

Ülejärgmisel päeval läks tüdruk nagu ikka rongiga Tallinna kooli. “Õnneks see koht linnas, kus õppisime, kannatada ei saanud,” meenutas ta. “Ja jaama ümbrust ei tabanud ka pommid – seal oli tunne, justkui poleks midagi juhtunud. Aga klassivennaga kohtudes lõi kohe ninna kirbe lõhn. Tal oli luksusliku karusnahast kraega mantel ja see kandis endaga lõkkesuitsu lõhna. Hiljem rääkis ta mulle, kuidas läbi põleva linna koju jooksis, kuidas sattus Estonia teatri alla varju, kuidas teater süttis ja inimesed sealt põgenesid.”

On räägitud, et soomlased hoidsid ära Tallinna täieliku hävingu, rünnates oma lennukitega Leningradi lähistel paiknenud lennuvälja, kus Tallinna kohale saadetavad nõukogude pommitajad asusid. Tegelikult maksid soomlased Punaarmee lennubaasi pommitades kätte omaenda linnade ründamise eest, millel ei olnud otsest seost Tallinna pommitamistega. Rosenthal väidab, et Tallinna märtsipommitamise teine laine oli nõrgem pommitajate enda vastava kava tõttu. “Kindlasti aga ei olnud teine laine nõrgem põhjusel, et sõjaväline ?juhatus või Stalin soovisid Tallinna säästa,” kirjutas ajaloolane. Uute rünnakute oht jäi Tallinna kohale edasi. Pommitajatel oli käsk olla märtsi lõpuni iga päev valmis uuesti Tallinna või Tapa pommitamiseks, ent lende segas kehv ilm. Tallinna tabasid pommid viimast korda 1944. aasta 21. septembri õhtul.

20?000 inimest jäi peavarjuta

• 9. märtsi pommitamiste tagajärjel hukkus ametlikel ?andmetel 757 inimest, kellest 586 olid tsiviilisikud, 50 ?Saksa sõjaväelased ja 121 sõjavangid. Raskeid vigastusi sai 213 ?ja kergemaid haavu 446 inimest. Valdav enamik hukkunutest olid Eesti kodanikud. ?
• Ühe ööga hävis Tallinnas 1549 ja sai kannatada 3350 hoonet – pea kolmandik linna ?elamispinnast. Rängalt sai kannatada Harju tänav ja kogu Estonia teatri ümbrus. Süttisid Niguliste kiriku torn, vaekoda Raekoja platsil ja suur hulk maju vanalinnas. Umbes 20 000 inimest jäi peavarjuta.
• Rünnakust võttis kokku osa umbes 280 nõukogude pommilennukit.