“Hetk” on mõjus ja ainuüksi seetõttu õnnestunud. Lisaks ka suurepäraselt teostatud. Taotluse “less is more” (või “lihtsuses peitub võlu”) ilmekas näide. Üks puhas idee, mõned visuaalid ja paar üsna üldist, kuid siiski selgelt suunda kätte juhatavat lauset autorite poolt.Selle lihtsuse ja puhtuse all on aga tugevad vastuolud. Võimalikud on väga erinevad tõlgendused ja absoluutselt vastassuunalised emotsioonid. Ongi mõjus, ongi õnnestunud.

Mõnele ehmatus. Teisele hoiatus ja äratus. Kellele valus. Mitmele kindlasti hoopis mobiliseeriv. Selle üle peabki arutama ja võibki vaielda.

Katsed kehtestada “õige” tõlgendus lähevad aga märgist mööda. Nagu ka hinnangud kategoorias “meeldib” või “ei meeldi”, millest veel kentsakam on eksida seisukohtade “ei tohi” või “peab” rägastikku. Kõige jaburamaks lähevad aga kellegi teise “vale” tõlgenduse tõlgendamised.

Minule “Hetk” meeldib, aga samas kohe üldse ei meeldi. Me pean neid plakateid väga oluliseks ja soovin samal ajal, et neid poleks. Nad hirmutavad mind, aga ka käivitavad. Ja see sigri-migri teebki “Hetkest” mõjusa kunstiteose, mis on kategooriate võrra kaugemal lihtsakoelisest propagandast.

Öeldes, et “kunst peab meeldima” või “kunst peabki šokeerima”, oleme antud juhul (ja reeglina alati) autoritest päris mitu ringi maas. Nagu tegelikult igal juhul, kui püüame öelda, mida kunst peab või ei tohi teha, ning pisendame kokkuvõttes teost ennast.

Samuti pisendame ka emotsioone, mis inimestel neid nähes tekivad. Jah, minu tunne seda nähes võib olla täpselt vastupidine kõrvalseisja omale. Ja see kõik võib olla mulle täiesti arusaamatu, kuid paraku ei saa tunne olla vale. Sest emotsioon on päris.

Ärme eksi teelt. Räägime sellest, mida keegi näeb ja tunneb. Mitte sellest, kes näeb või tunneb valesti. Paradoksaalne, aga mulle tundub ühekorraga kohatu öelda, et seda näitust ei tohiks olla, nagu ka seda, et sellist seisukohta ei tohiks väljendada.