“Ühistegevusel lihtsalt tegemise enda pärast ei näe ma mõtet. See peab lahendama mingit probleemi,” ütleb Obinitsas asuva energiaühistu Oma Elekter asutaja Markus Männik. Tema enda ühistu sai alguse praktilisest vajadusest: kohaliku tulundusühistu Seto Aiad aiasaaduste väärinduskeskuse külmhoonele tuli paari aasta eest energiahindade tõusu tõttu leida taskukohasem elektriallikas.

Samavõrd praktiline taustalugu on Rootsis Fegeni külas nüüdseks aastakese tegutsenud Energigemenskap Fegen energiakogukonnal. Selle eestvedaja Tobias Karlssoni sõnul morjendas teda kopsakas elektriarve. “Arve suurim kuluartikkel oli võrgutasu. Seetõttu hakkasingi mõtlema: miks mitte ühenduda kellegi teisega? Uurisin energiakogukondade kohta ja asutasingi ise ühe,” kirjeldab ta.

Alates 2023. aastast veavad Eesti teadlased rahvusvahelist StartSun projekti, mille eesmärk on toetada alustavaid energiakogukondi. Hiljuti Tartus toimunud projektikonverentsil jagasid nii Männik kui ka Karlsson kumbki oma kodumaa vaatest seniseid kogemusi. “Praegu on suurim mure kõigil energiatootjatel, kellel on kodus või ettevõtetes pargid, kuid nad ei saa üle võrgu oma toodetud elektrit jagada,” sõnastab Männik mõlema riigi ühise kitsaskoha.

Esimesed pääsukesed

Obinitsa katseala ehk energiaühistu Oma Elekter pani Eesti esimese kogukondliku päikesepargi püsti tänavu kevadel. Markus Männiku sõnul sai ühistu eellugu alguse 2015. aastal, mil Kagu-Eesti ettevõtjad hakkasid üheskoos uurima, kuidas kohalikke põllumajandussaadusi paremini turundada. “Käisime vaatamas Läti, Leedu ja Poola mustsõstrakasvatajaid ning lõime ühistu Seto Aiad,” meenutab ta.

Aastal 2018 oli marju juba nii palju, et nende väärindamiseks rajati Obinitsas ühte renoveeritud Nõukogude-aegsesse hoonesse külmhoone. Mõne tegutsemisaasta järel tõusis elektri hind aga hüppeliselt. “Siis oli mõte, et teeme endale päikesepargi ja kui me ise parasjagu elektrit ei tarbi, müüme võrku. Selle võrguühenduse hind tuli paraku nii soolane, et matsime selle plaani maha,” sõnab Männik.

Paari aasta pärast haaras Seto Aiad kinni projekti StartSun pakutud starditoetusest. Külmhoone katusele rajati päikesepark ja soetati akusalvestus. “Tänaseks see süsteem ilusti toimib, külmhoone saab 98 protsenti elektrist päikesepargist ja mis öösel puudu jääb, selle võtame võrgust,” kirjeldab Männik.

Ühes päikesepargiga avas tänavu kevadel samal kinnistul uksed 1700-ruutmeetrine aiasaaduste väärindamiskeskus. Viimase eesmärk on hakata varustama eeskätt Võrumaa, aga ka ülejäänud Kagu-Eesti õppeasutusi toorainega.

Männiku sõnul aitab keskus kohalikel väiketootjatel oma saaki turustada ehk ettevõtmise kasu ei piirdu enam väiksema elektriarvega. “Praeguseks on Seto Aiad andnud oma vara väärinduskeskuse kasutusse ja päikesepark ei teeni mitte ainult ühistu liikmete huve, vaid tegelikult tervet kogukonda,” arutleb ta.

Fegeni küla energiaühistu Rootsis alustas samuti StartSuni projekti toel tegevust umbes aasta eest viieliikmelisena, ühendades kahte ettevõtet ja kolme eraisikut. Ehkki ühistu on veidi kasvanud, ei võta see asutaja Tobias Karlssoni sõnul praegu vastu uusi liikmeid. “Rootsis pole elektri jagamine praegu veel seadusega lubatud, seepärast ongi meil praegu vaid kaheksa liiget,” selgitab ta.

Fegeni ühistus jagavad ja salvestavad liikmed oma päikesepaneelide energiatoodangu ülejääki. Praegu on nende kohaliku võrgustiku koguvõimsus umbes 400 kilovatti. “Mõnikord toodetakse rohkem, kui ära tarbitakse. Selle asemel, et elekter võrku tagasi müüa, oleks otstarbekam seda kohapeal jagada,” arutleb Karlsson.

Kasu ei peitu alati rahas

Mõlema kogukonnavedaja sõnul on energiaühistu loomisel kõige keerulisem tulla toime regulatsioonide ja bürokraatiaga. “Rootsis on energiat lubatud jagama hakata alles pärast uut aastat. Seetõttu töötatakse praegu alles majanduslike reeglite kallal,” kirjeldab Karlsson. Ta loodab, et Rootsi süsteem kujuneb sarnaseks nagu Austrias, kus energiakogukonna läheduses asudes saab tarbija võrgutasudelt soodustust.

Markus Männiku sõnul pole võimalik ka Eestis väärinduskeskusest üle jäävat elektrit näiteks üle tee jäävale korteriühistule isegi kinkida, müümisest rääkimata. “Täiesti vabalt võiks meiesugune organisatsioon oma ülejäänud elektri annetada lasteaiale või koolile, aga me ei saa seda üle võrgu teha, sest see pole lihtsalt tehniliselt võimalik,” nendib ta.

Eesti poole pealt oli Obinitsa ühistu kimpus veel erinevate lubade taotlemisega ja pidi Männiku sõnul piirangute vahel justkui slaalomit sõitma. “Kuna oleme idapiirile nii lähedal, ei saanud me kaitseministeeriumist luba suuremaks kui 50-kilovatiseks päikesepargiks, kuna sellest suurem park pidi radarite tööd mõjutama,” selgitab ta.

Fegenis on eesmärk ühendada kõik majad alalisvooluvõrku, kuid selleks sobivaid seadmeid pole praegu alati saada. Kuigi alalisvooluvõrk ei pruugi olla rahaliselt kasumlik, suurendab see Karlssoni sõnul energiasõltumatust: “Katastroofi või sõja korral tagab see tugevama ja vastupidavama elektrivõrgu – tasub vaid vaadata Ukraina näidet.”

Obinitsa näitel soovitab Männik energiakogukonna loomisest huvitatutel esmalt hästi läbi mõelda, millist probleemi see lahendaks. Samas ei pea ühistust tulenev kasu kajastuma piltlikult öeldes ainult Exceli tabelis. “Kasumlikkus ei pruugi olla otsene. Nagu Obinitsa näitel rääkisin, võib see kaudselt mõjutada kogu piirkonna elanikke, kes ei ole otseselt ühistulise tegevusega seotud, aga saavad kaudsemat kasu,” märgib ta.

Markus Männik ja Tobias Karlsson tutvustasid oma energiakogukondi konverentsil “Ideest kogukonnani: päikeseenergia kogukondade käivitamine” 22. septembril Eesti Maaülikoolis.