Esmaspäeval menetleti Riigikogus EKRE fraktsiooni arupärimist peaminister Kristen Michalile riigieelarve puudujäägi suurenemise ja riigirahanduse jätkusuutlikkuse kohta, mille luges ette ja võttis kokku fraktsiooni esimees Martin HelmeHelme peab end parempoolseks konservatiivseks rahvuslaseks. More.

Martin HelmeHelme peab end parempoolseks konservatiivseks rahvuslaseks. More luges küsimused ette: “Reformierakond on käima pannud oma promokampaania, et majandus kasvab nagu mühinal ja elu läheb paremaks ja kõik on unustatud, mis veel eile oli. Aga tegelikult on pilt, kui nende propaganda ja peavoolumeedia abivalmidus selle propaganda levitamisel kõrvale jätta, muidugi masendav. Ja me tegime arupärimise.

Nüüd on üle viie aasta järjest olnud Reformierakond võimul – Reformierakonna peaminister, Reformierakonna rahandusministrid, reformierakondlane rahanduskomisjoni juhina – ja asi läheb järjest koledamaks. Riigieelarve on kroonilises defitsiidis, riigivõlg kasvab väga tempokalt ja mingit plaani kümnendi lõpuni asja paremaks teha ei ole. Selle asemel küll valitsus tegi seda, mida Nõukogude Liidus armastati teha või Puna-Hiinas armastatakse teha, tagantjärele tehti statistikat ümber: majanduslangus 2022. ja 2023. aastal polnudki nii suur, kui sel ajal tegelikult mõõdeti. Metoodikat tehti paremaks ja nüüd majandus ei olegi nii rängalt langenud.

Aga me tegime selle arupärimise loomulikult ka jälle kevadel, nüüd on meil september käes. Vahepeal on jõudnud tulla see suvine majandusprognoos, mille koostab Rahandusministeerium. Seal on neid numbreid tsipakene timmitud, aga ega põhipilt ei ole muutunud. Kevadprognoosi põhjal on Eesti riigi rahandus lähiaastatel selgelt miinuses kogu aeg. Prognoosist nähtub, et eelarve puudujääk suureneb isegi võrreldes käesoleva aastaga või eelmise aastaga. Eelkõige on eelarve miinus ehk ülekulu tekitatud riigi investeeringute ja toetuste kasvust. Prognoosi kohaselt tuleb sel aastal eelarve puudujääk 4,3% SKP-st, isegi kui see mõne nullkomakoha võrra muutub, siis suurt pilti see jälle ei muuda. See on lähedal lubatavale eelarvereeglite piirile.

Valitsus ütles meile, vähemalt kevadel, et järgmisel aastal kavatsetakse see piir täielikult kätte saada ehk eelarve puudujääk planeeriti 4,5%-le. Ka sealt edasi on riigi kulud väga suured, investeeringud püsivad väga kõrged. Samuti näeb prognoos ette, et riigivõlg kasvab. Praegu on see umbes 24% SKP-st ja kümnendi lõpuks ehk aastaks 2030 jõuab see 40%-ni SKP-st. Samal ajal prognoosib Rahandusministeerium ise, et riigi maksutulu hakkab hoopis vähenema. See tähendab, et kui riigi kulud kasvavad, tulubaas väheneb ja võlakorraldus suureneb, siis see ongi see, mille kohta me ütleme, et see pole jätkusuutlik.

Ja tahan veel eraldi rõhutada, et igal juhul see katastroofiline võlakeeris, milles me praegu oleme, on tekkinud ja püsib Reformierakonna ajal ning on tekkinud ja püsib ülekulutamise tõttu. Riigieelarve maht on praktiliselt kahekordistunud Reformierakonna juhtimise ajal.

Meil on terve hulk küsimusi. Näiteks tahame teada, kuidas peaminister hindab olukorda, kus majanduskasv on saavutatud eelarve puudujäägi suurendamise hinnaga, see tähendab, et see majanduskasv, millest Michal tuleb kohe siia rääkima, on tekitatud tegelikult laenuga, mille riik võtab endale ja mille ta paiskab erinevatesse kohtadesse, näiteks Rail Balticusse, ma ei tea, mürsuhangetesse või kuhu iganes nad seda raha paiskavad, ja siis sellest tekib meil majanduskasv. See ei ole päris majanduskasv, see on tegelikult laenuga saavutatud majanduskasv.

Milline on valitsuse konkreetne plaan vähendada eelarve puudujääki, arvestades, et majanduskasv ise sõltub valitsussektori suurtest investeeringutest? Millised on konkreetsed meetmed, et vältida 4,5%-lise defitsiidi piiri ületamist olukorras, kus valitsussektori investeeringud püsivad prognoosi kohaselt tipptasemel? Milline on konkreetne plaan pidurdada riigivõla kasvu, kui see juba läheneb 40%-le? Kuidas mõjutab vähenev fiskaalruum Eesti võimet reageerida võimalikele uutele kriisidele? Me juhime tähelepanu, et eriti nüüd – kevadel see veel võib-olla ei paistnud – me oleme olukorras, kus kütusehinna kriis ja intresside tõus paneb täiesti selgelt põntsu varem prognoositud või varem nähtud majanduskasvule. See ei ole sees meil ei kevad- ega suveprognoosis. Nii et kõik riskid on riskid allapoole. Nii et ootame sisukaid vastuseid.”

Arupärimise järel võttis Martin HelmeHelme peab end parempoolseks konservatiivseks rahvuslaseks. More kuuldu kokku: “Noh, ei tea, kas jälle nutta või naerda. Kuulasin, kuidas Kristen Michal rääkis siin, kuidas tema valitsuse ajal tegeldakse konservatiivse võlakoormuse kasvuga. Ise arvan, et meie oleme konservatiivid ja teame, mis asi on konservatiivsus. Ma peaksin nüüd pika loengu pidama liberaalidele, mis asi on konservatiivsus ja konservatiivne eelarvepoliitika, aga ma lihtsalt jätan selle loengu teile pidamata ja võin rahumeeli kinnitada, et mis iganes see asi on, mida te siin eelarvega ja riigi rahandusega teete, konservatiivsusel pole sellega mitte mingit pistmist.

Teine hea nali tuli ära siis, kui ta teatas, et headel aegadel kulutati raha ära ja korduvalt nimetati seda head aega, et see oli aasta 2020 ehk koroona-aasta. No kui koroona-aasta oli hea aeg, siis meil on lihtsalt täiesti erinevatel planeetidel arusaamine sellest, mis asi on hea aeg.

Küll aga jäi tema jutust mulje, et nüüd meil oleks mingisugune tohutu majanduslik vunk üleval ja kõik läheks paremaks ja inimeste jõukus mürinal kasvab. No see on ju vale! Ja ärme unusta seda, et kolm ja pool aastat sellest viiest aastast, kui Reformierakond võimul on olnud, on olnud majanduslangus. Et selle viie aasta jooksul, mis on olnud sellest hetkest saadik, kui Reformierakond võimule tuli, on Eestis inflatsioon olnud umbes 50%. Et meil on olnud Euroopa kõige pikem ja kõige sügavam majanduslangus. Et meil on olnud Euroopa kõige suurem inflatsioon.

Ja nüüd siis nende miljarditega, nende laenatud ja kulutatud miljarditega, mis, nagu Reformierakonna retoorika ütleb, jäävad meie lastele ja lastelastele maksta, on upitatud kaks kvartalit nirukest majanduskasvu, mis ei ole veel ligilähedalegi jõudnud sinna, et majanduslanguse eelset elatustaset, inimeste jõukust ja ostujõudu taastada. Me jõuame selle aasta lõpuks, kui statistikat uskuda – ja ei ole päris kindel, et me tohime statistikat uskuda –, Eesti inimeste ostujõuga sellele tasemele, kus see oli 2020. aastal. Nii et selles mõttes kogu see nõukogudelik statistika vuristamine ja optimistlik propaganda lihtsalt ei haaku päriseluga. Aga muidugi, numbrid on selles mõttes päris koledad.

Veel üks asi, mis ei haaku päriseluga, jutt, mida ma ei talu lihtsalt kuulata, on see, et meie riik on pankrotikursile pandud sellepärast, et riigikaitsekulud. Riigikaitsekulud, riigikaitsekulud, riigikaitsekulud! Kui aastal 2020 olid riigi tulud natuke üle 11 miljardi, ütleme, 12 miljardi lähedale, ja tõesti, kulud olid suuremad, 13 miljardit umbes, ja me kulutasime – see on selline statistiline manipulatsioon, mis meil siin käib, eks ole, me kulutasime küllaltki suure summa töötukassa reservidest ja haigekassa reservidest, seda loetakse ka nii-öelda võla kulutamiseks –, siis tänaseks päevaks jõuab riigieelarve 20 miljardi kanti ehk on peaaegu kahekordistunud, ütleme, üle 40% on maht kasvanud.

Riigieelarve kulupool on kasvanud viie aasta jooksul, kui me tõmbame siin piiri 2021 või 2022, 5 miljardit on maht kasvanud. Selle aja jooksul ei ole riigikaitsekulud 5 miljardit kasvanud. Riigikaitsekulud on kasvanud 725 miljoni jagu, pluss investeeringud, mida on ka palju, 600–700 miljoni jagu, ütleme, poolteist miljardit, kui kõik-kõik kokku lüüa. Aga see on viiendik. Kirvega võttes on see viiendik, võib-olla neljandik, mõnel aastal on see investeeringute summa suurem, mõnel aastal väiksem, aga laias laastus kulude kasvust riigikaitsekulud moodustavad viiendiku. Ehk ülejäänud neli viiendikku on mingid muud kulud, mis on meil plahvatuslikult kasvanud ja mille tegemise jaoks on võetud laenu.

Ja nüüd veel. Rahandusministeerium ise, Eesti Pank ja eelarvenõukogu, kõik prognoosivad, et järgnevatel aastatel – eriti hull saab olema 2027. aasta, sest siis on valimisaasta – on meie eelarve miinus rekordiline, 4,5% vähemalt. See on selline, noh, ma isegi ütleksin, banaanivabariigi tase. Ei ole enam viisakas rääkida Kreekast. Kreeka eelarvepositsioon on ammu meie omast viisakam. Ammu! Me oleme tagapool kõiki neid riike, keda me siin irvitades peame sellisteks mañana riikideks – Kreekad, Itaaliad, Portugalid, Prantsusmaad. Me oleme sellest kõigest tagapool, me oleme banaanim. Meie eelarve kulud on, meie eelarve defitsiit ja võlakasvu tempo on kõikidest teistest Euroopa riikidest suurem praktiliselt. No nüüd Ungari – Ungaris tehti europööre ära, nüüd Ungaris ka on samasugune seis.

Kelle üle me siis irvitame? Kellele me räägime sellest, kuidas kreeklased, itaallased ja portugallased, need ei oska majandada, vaat kus meie siin, tead, niisuguse saksaliku korraga ja protestantliku tööeetikaga, vot kus meie siin? Ei ole! Me oleme Euroopa kõige rängem miinuses olev riik ja see jätkub 2027. aastal, 2028. ja 2029. aastal. Aastaks 2030 – kui riigieelarve prognoos on neli aastat, 2029. aastani teeme välja –, 2030. aastal siis järsku numbrid lähevad hästi ilusaks. Seda ei pea enam tabelisse panema, siis võib lihtsalt luulusid rääkida.

Meil on erakond, kes on võimul olnud viis aastat, kes on selle aja jooksul Eestis riigivõlga kahekordistanud, kelle riigieelarve miinused on igal aastal miljardi ja pooleteise miljardi vahel ja kes räägib siiamaani täiesti süüdimatult, kelle juhtimisel on Eestis Euroopa kõige halvem majandusseis olnud, kolm ja pool aastat järjest majanduslangust, inflatsiooni pöörast kasvu ja kes ikka veel räägib sellest, kuidas kuus aastat tagasi, siis kui oli maailma kõige erakorralisem majandusšokk koroona näol, vot siis tehti üks otsus, mida nemad siiamaani – kuus aastat! – ei ole sirgu saanud ja järgmised neli aastat ka ei saa sirgu. Kümme aastat järjest nad maadlevad sellega, et Jüri Ratas ja Martin HelmeHelme peab end parempoolseks konservatiivseks rahvuslaseks. More keerasid Eesti riigi tuksi. No kui te sellega hakkama ei saa ja isegi ei ole võimelised hakkama saama, siis laske keegi teine tegema.”

Loe allikast edasi