Henrik (Taani prints)

Tema Kuninglik Kõrgus prints Henrik, endise nimega Henri-Marie-Jean André de Laborde de Monpezat, Laborde de Monpezat' krahv1 (11. juuni 1934 – 13. veebruar 2018) oli Taani kuninganna Margrethe II abikaasa.
Henri de Laborde de Monpezat sündis Talence'is Prantsusmaal 11. juunil 1934 krahv1 André de Laborde de Monpezat (1907–1998) ja tema abikaasa Renée Dursenot (1908–2001) pojana. Esimesed viis eluaastat elas Henri Prantsusmaa Indohiinas (praegune Vietnam), kus ta isa juhatas perefirmat. Elanud vahepeal Prantsusmaal, naasis ta 1950. aastal Hanoisse ja lõpetas seal 1952. aastal prantsuskeelse keskkooli. Aastatel 1952–1957 õppis ta Sorbonne'i ülikoolis õigusteadust ja politoloogiat ning selle kõrvalt École Nationale des Langues Orientalesis hiina ja vietnami keelt. 1957. aastal õppis ta Hongkongis ja 1958 Saigonis.
Pärast sõjaväeteenistust Alžeeria sõjas 1959–1962 töötas ta Prantsusmaa välisministeeriumis ning oli aastatel 1963–1967 Londoni saatkonnas sekretär.
Prints Henrik abiellus tollase troonipärija Margrethega 10. juunil 1967 Kopenhaagenis, millega seoses muudeti tema nimi taanipäraselt Henrikuks. Paaril on pojad Frederik (1968) ja Joachim (1969).
Prints Henriku emakeel oli prantsuse keel, kuid kohe pärast abiellumist õppis ta selgeks taani keele. Ta rääkis vabalt ka inglise, hiina ja vietnami keelt.
Tunnustus
Teosed
Prints Henrik tõlkis taani keelde mitu raamatut ja kirjutas raamatuid ka ise, näiteks:
- 1981. aastal H. M. Vejebergi varjunime all tõlkis ta koos kuningannaga taani keelde Simone de Beauvoir' raamatu "Tous les hommes sont mortales" ('kõik mehed on surnud').
- "Chemin faisant",1982, prantsuse luule kogumik
- "Destin oblige", 1996, tema memuaarid Taani printsina
- "Ikke Altid Gåselever", 1999, valik printsi lemmikretsepte
- "Cantabile", 2000, luulekogu
- "Les escargots de Marie Lanceline", 2003
Märkused
1Laborde de Monzepat' perekond kasutab krahvitiitlit, ehkki nende õigus sellele on küsitav: Pierre-Marie Diudonnat' "Encyclopédie de la fausse noblesse et de la noblesse d'apparance" kirjutab, et Jean de Laborde tõsteti aadliseisusse 1655. aastal tingimusel, et temast saab aadlik Béarni provintsis, kus asusid tema maad. Seda tingimust pole aga täidetud ning Laborde'i nõudmistest keelduti 1703. ja 1707. aastal. Kuigi perekond kasutab tiitlit, on võimalik, et prints ise sai veast teada alles kihlumisel, kui selle avastasid tema suguvõsa uurinud genealoogid. "Destin oblige" tunnistab ebaedukat aadliseisusse tõstmist.