Henn Karits

Henn Karits (sündinud 14. veebruaril 1941 Tallinnas) on eesti endine võrkpallur, insener ja erusõjaväelane.

Haridus

Karits lõpetas 1961. aastal Tallinna 21. Keskkooli ja õppis Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (ERKI) arhitektuuri. Vältimaks sõjaväeteenistust Nõukogude armees, jätkas Karits õpinguid Tallinna Polütehnilises Instituudis, mille lõpetas 1972. aastal ehitusinsenerina tööstus- ja tsiviilehituse erialal.[1]

Sportlaskarjäär

Henn Karits on tuntud poksija Nigul Karitsa poeg. Ta alustas sportimist õpetaja Bernhard Lillemäe suunamisel. Algul harrastas ta Heino Villumi juhendamisel poksi ja Urve Uustalu käe all kergejõustikku. Meelisalaks kujunenud võrkpalli hakkas ta mängima Raimund Pundi õpilasena, hiljem oli tema treener Ivan Dratšov.[2]

Karits tuli 1968. aastal legendaarse Tallinna Kalevi meeskonna koosseisus NSV Liidu meistriks, võites viimases otsustavas mängus Nõukogude sõjaväe esindusmeeskonda Moskva CSKA-d tulemusega 3:0. Võistkonna saavutusi loeti 1968. aastal Eestis rahvuslikuks kangelasteoks.[3]

1969. aastal sai ta NSV Liidu meistrivõistlustel 7. koha ja 1970. aastal 4. koha. NSV Liidu rahvaste spartakiaadil saavutas ta Eesti NSV koondise koosseisus 1963. aastal 8., 1967. aastal 7. ja 1971. aastal 6. koha. Eesti NSV meistriks tuli ta 1962., 1964. ja 1968. aastal.

Henn Karits võitis 1994. aastal veteranide maailmamängudel rannavõrkpallis 50–54-aastaste vanuseklassis Eesti-Soome meeskonna koosseisus kuldmedali ning tuli koos Kalle Kukega rannavõrkpallis samaealiste maailmameistriks. 2000. aastal sai ta veteranide Euroopa meistrivõistlustel 55–59-aastaste klassis Eesti meeskonnaga hõbemedali. Karits on kuulunud Eesti Võrkpalli Liidu juhatusse.[2]

Elukäik

Henn Karits töötas aastatel 1971–1990 EKE Projektis insenerina ja peakonstruktorina. Ta oli Eesti piirivalve taastajaid ja 1989. aastal Balti keti organiseerijaid.

15. mail 1990 juhtis Karits Toompea lossi kaitset ning 1991. aasta jaanuaris korraldas Toompea kaitseks kivibarrikaadi paigaldamist.[4] 1990. aastal oli ta organisatsiooni Eesti Kodukaitse staabiülema asetäitja, seejärel oli aastatel 1990–2002 teenistuses Piirivalveameti peadirektori asetäitja ja logistikaülemana. Ta on täiendanud ennast Piirivalveameti ohvitseride kursustel, samuti Soomes, Saksamaal, Rootsis. Ta on pälvinud Kotkaristi teenetemärgi hõberisti 1998. aastal. Koloneli auaste on Karitsal aastast 2000. Ta on Eesti Eruohvitseride Kogu liige.


Aastatel 2005–2007 töötas Karits Tallinna Tehnikaülikooli haldusdirektorina. 2010. aastast on ta Eesti Kodukaitse Ajaloo Seltsi juhatuse liige.[4]

Tunnustus

Viited

  1. Henn Karits, 80: võrkpall on olnud oluline osa minu elust. volley.ee, 14. veebruar 2021.
  2. 1 2 Henn Karits. Eesti spordi biograafiline leksikon.
  3. Suri Ida-Virumaa läbi aegade parim võrkpallur Ülo Raidma. pohjarannik.postimees.ee, 16. oktoober 2023
  4. 1 2 Henn Karits. Tallinna Tehnikaülikooli andmebaas, vaadatud 4. novembril 2023.

Kirjandus

  • Henn Karits, Aadu Jõgiaas. "Leegitseval piiril. Varipiirist ja sidesõjast vabaduseni 1990-1991." Kirjastus: Eesti Kodukaitse Ajaloo Selts. Tallinn 2012. ISBN 9789949305605.

Välislingid