Emilie Pertels (27. veebruar 1904 Narva – 10. juuli 1986) oli eesti õpetaja ja koolijuht.

Pertelsi vanemad asusid elama 1907. aastal Peterburi kubermangu. Isa rentis veski, mille ostis 1914. aastal päriseks. Ta õppis 1920. aastast Petrogradi ülikooli tööliste fakulteedi Eesti osakonnas ja 1922–1923 õpetajakursustel, kus omandas algkooliõpetaja kutse, 1928–1931 Leningradi Eesti Pedagoogilises Tehnikumis ja 1939–1948 kaugõppijana Leningradi Herzeni-nimelises Pedagoogilises Instituudis, kus omandas keskkooli ajalooõpetaja kutse.^[1]

Pertels töötas aastatel 1923–1926 õpetajana Leningradi oblasti koolides, elas 1926. aastast (abiellumise järgselt) Leningradis, oli 1931–1942 algklasside õpetaja mitmes Leningradi koolis, 1942–1945 Leningradi 10. Lastekodus, millega evakueerus Kuibõševi, vanem-kasvataja, 1945–1948 Leningradis samas koolis, kus enne sõda, õpetaja, 1948–1949 Tallinna 2. Keskkooli ajalooõpetajana ja 1949–1953 direktor (tema ametiajal hakati pidama lõpukella aktust), 1953–1954 Eesti NSV Haridusministeeriumis kõrgemate koolide ja pedagoogiliste koolide osakonna juhataja, 1954–1966 Tallinna 20. keskkooli direktor.^[1][2]

Pertels oli NLKP, Tallinna Kesklinna Rajooni Töörahva Saadikute Nõukogu ja Eesti NSV Vabariikliku Rahukaitsekomitee liige, aastatel 1949–1954 Tallinna Õpetajate Instituudi ja hiljem Tallinna Pedagoogiline Instituudi (TPedI) liige, õpetas TPedI-s NSV Liidu ajalugu.^[3][4][5]

• 1950 Tööpunalipu orden^[2]

• Emilie Pertels. Alustage kohe täie pingega! Säde, 7. september 1950

• A. Annusson. Esimese mai väärikas vastuvõtt Õhtuleht, 29. aprill 1950
• Koolid ja õpetajad valimiste eel Nõukogude Õpetaja, 8. detsember 1950
• O. Merimaa. Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee IV pleenum Edasi, 3. aprill 1957
• Haridusorganid, miks see nii on? Spordileht, 11. oktoober 1965