Aleksander Tõnisson (ülemnõukogu liige)

 See artikkel räägib Eesti NSV poliitikust. Eesti sõjaväelase ja poliitiku jaoks vaata Aleksander Tõnisson. Sanitaartehnikaettevõtja jaoks vaata Aleksander Tõnisson (ettevõtja)

Aleksander Tõnisson
II Riigivolikogu ja Eesti NSV Ülemnõukogu liige
Ametiaeg
17. juuli 1940 – 23. juuni 1941
Isikuandmed
Sünnikoht 4. aprill 1899 Muuda Vikiandmetes
Jõgeveste vald, Viljandimaa, Liivimaa kubermang, Venemaa keisririik
Surmakoht 23. juuni 1941 (42-aastaselt) Muuda Vikiandmetes
Tškalovi oblast, Vene NFSV, Nõukogude Liit
Rahvus eestlane
Abikaasa Linda Marie Tõnisson
Vanemad Jekateriina Tõnisson
Lapsed Moidela Tõnisson

Aleksander Tõnisson (4. aprill 1899 Jõgeveste vald, Viljandimaa23. juuni 1941 Tškalovi oblast) oli eesti tööline ja poliitik.

Elulugu

Aleksander Tõnisson sündis põllutöölise peres. Pärast alghariduse omandamist asus Tõnisson tööle töölisena, töötades peamiselt ehitustöölisena ja Valgas raudteel. Sealt siirdus Tõnisson Tartusse, kus töötas kivitöö alal.[1][2]

Tartus töötades liitus Tõnisson mitme organisatsiooniga. Ta oli Tartu Kivitööliste Ametiühingu liige ja Tartu Töölisühingute Keskliidu nõukogu liige.[1] Sellele lisaks oli ta hiljemalt 1940. aasta suveks Tartu linnavolinik.[2][3]

Pärast juunipööret kandideeris Tõnisson Nõukogude okupatsioonitingimustes korraldatud 1940. aasta juulivalimistel nõukogudemeelse Eesti Töötava Rahva Liidu kandidaadina Tartus 44. valimisringkonnas Riigivolikokku. Ringkonnas konkureeris ta Tartu Jaani koguduse pastori Arnold Keremi vastu. Valimiste perioodil osales Tõnisson mitmete varasemate valitsuste suhtes kriitiliste kõnedega, temaga koos esinesid sageli ka Punaarmee ja teised Nõukogude Liidu esindajad.[4][5][6][7] Kerem lõpuks valimistel osaleda ei saanud ja ametlike tulemuste järgi võitis II Riigivolikogus koha Tõnisson.[8][9]

„Need härrad, kes võitsid vabaduse, said Eesti rahvale algkapitali Nõukogude Liidu käest 15 miljonit kuldrubla. Kuid seda varandust on kasutatud ainult üksikute rikastamiseks. Vahepealsete aastate jooksul on erakondlikud võimumehed pidevalt tülitsenud ja enamikkudel juhtudel on tülitsemise põhjustanud saagihimud. Rahvale on lubatud maad anda, kuid kui maad mindi saama, siis nõuti raha. Selle tulemusena kogunesid määratud töötute hulgad linnadesse.“

Postimees, "Töötava rahva kandidaadid kõnelesid Tähtvere pargis", 10. juuli 1940

Riigivolikogu ja Ülemnõukogu liikmena tegutses Tõnisson edasi Tartus ja keskendus peamiselt Tartu Töölisühingute Keskliidu esindajana erinevate (töölis-)ühingute, kirjastuste ja teiste organisatsiooni tegevuste kontrollimisele ja keskliitu ühendamisele. Ta valiti juuli lõpuks ka keskliidu kultuurinõukokku.[10][11]

Ta arreteeriti NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi (NKVD) poolt Tartus 18. jaanuaril 1941,[12] süüdistati deserteerumises Punaarmeest 1919 ja hiljem EV sõjaväes olles osavõtus kommunistide mahalaskmisest Valgas.[viide?] Tribunal mõistis ta surma 27. mail 1941 ja ta hukati Tškalovi oblastis asuvas Nõukogude Liidu vangilaagris 23. juunil 1941.[12]

Isiklikku

Tõnisson oli vallaslaps, kes sündis õigeusklikule Jekateriina Tõnissonile. Tema isast ei ole palju teada.[13][14]

Täiskasvanuna oli Tõnisson ise luterlane. Ta abiellus Linda Mariega, kellega sai 1931. aastal tütre Moidela Tõnissoni.[15]

Viited