Me keegi ei tea, mida meile toob homne päev. Me keegi ei tea tegelikult, kui targad või rumalad me oleme, ja kas see, mida me teeme ja räägime, on tõde või meie piiratud ja ekslik nägemus tõest. Me vaid usume, et me oleme õigel teel. Ainult ülbe ja rumal inimene võib olla kindel, et temal on alati õigus. Ja nõuda – kui tema käes on võim –, et kõik teeksid seda, mida tema neilt nõuab.
Sellepärast peavad mõistlikud inimesed üksteist kuulama ja püüdma ühiselt oma rahva elukorraldust paremaks muuta. Ausalt arutama ja analüüsima üksteise mõtteid ja soove. Iga mingi grupi soovitud uuendust või muutust tuleb kaaluda ühise hüve kaaludega, mida head see annab tervele ühiskonnale, mitte ainult sellele konkreetsele grupile. Isekus ei ole inimõigus.
Mida head annab meie ühiskonnale niinimetatud sooneutraalne abielu? Rohepööre? Rail Baltic? Oma maa juurteta migrantidega üle külvamine? Moslemitest vangid Tartu vanglas?
Mida head annavad meile kõik julmalt lakketõstetud maksud? Hullumeelsed elektrihinnad? Mida annab meile sugusegadik oma sadade genderitega?
Ausalt, ütelge kasvõi üks asi, mis on meie elus sellest viimase aja võimuvägivallast paremaks läinud. Mina ei tea mitte ühtki. Mõned üksikud isikud on õhinas, sest nemad on saanud oma tahtmist. Või raha. Aga neid ei austa keegi. Ja ühiskond on lõhki.
Me elame praegu õnneks veel suhteliselt turvalises ühiskonnas, kedagi tema mõtteavalduste pärast meil lausa vangi ei panda ja surma ei mõisteta. Veel. Aga see maailm käärib ja kväärib.
Meil on veel alles kuigipalju sõnavabadust, valitseva ideoloogia kriitikat lubatakse aeg-ajalt isegi peavoolumeediasse. Ja lubatakse avaldada ka nii-öelda alternatiivseid infoallikaid ja valitsuskriitilisi mõttevahetusi. Veel. Mõned isikud on muidugi juba ka tühistatud. Me õpime.
Kes julgeb veel ise mõtelda, kes ei karda avalikku äratühistamist ja äramõnitamist, see ütleb ka välja selle, mida mõtleb. Kasvõi ainult sotsiaalmeedias. Ja annab sellega lootust nendele, kes ei ole lasknud võltsliberaalidel ennast ära tinistada.
L
Jah, aga see ei ole tegelikult ju vabadus, sest vabadus tähendab seda, et haritud inimene võib oma meelsust ja mõtteid avaldada ilma hirmuta, et teda kuidagi selle eest hakatakse represseerima ja ülekohtuselt halvustama.
Kui valitsev ideoloogia mõistab võimu kriitika ja kriitikud hukka, siis on riik juba totalitaarne.
Konservatiivide peale kleebitakse aina hüsteerilisi silte. Ja see ei tundu vale ega isegi imelik mitte ühelegi «inimõiguslasele»?
Tõeline, aus liberaal annaks ka konservatiivile eluõiguse, võrdselt kõigi teistega. Ta lubaks ka konservatiivil elada oma valikute, oma moraali, oma maailmavaate, oma soovide järgi. Kõik kodanikud peaksid olema võrdsed. Kui mingi liberaal kuulutab, et ta teeb kõik, et konservatiivid võimule ei saaks, siis ta ju ei ole liberaal. Punkt. Ta on totalitaar, bolševik. Ta on demokraatia hävitaja.
Kui mingi liberaal kuulutab, et ta teeb kõik, et konservatiivid võimule ei saaks, siis ta ju ei ole liberaal. Punkt. Ta on totalitaar, bolševik.
Maailmas kehtivad loodusseadused, need ei ole inimese välja mõeldud. Neid on meile teadvustatud pikaajalise inimkogemuse teel. Need eksisteerivad meie tahtest ja meie plaanidest sõltumatult. Me võime endale viga teha, kui me nendega sõdima hakkame, me ei saa neid iial võita ega ära muuta. Ainul loll hakkab loodusseadust ümber tegema või läheb selle vastu sõtta. Ta saab igal juhul lüüa, aga ta võib sellega enne väga palju halba teha, mitte ainult endale, paraku ka paljudele teistele, kui talle on antud võim rahva üle. Ta võib kogu rahva ära hävitada.
Ülbe, isekas ja rumal valitsus, kes oma rahvast ei hooli, on iga rahva kõige suurem õnnetus. Ta lõhub ära ühiskondliku eksistentsi alused, mürgitab vaimse keskkonna, labastab kultuuri ja laostab majanduse. Ta viib riigi pankrotti.
Ja muidugi on rahva õnnetus ka see, et alati on võimule kuulekas üks suur osa rahvast, kes iga narrusega kaasa jookseb ja laseb oma inimväärikuse ahnuritel ära hävitada, laseb oma meele ära lahutada massiüritustel, kus nende kultuurimaitsed ära labastatakse.
Suur osa rahvast on juba kujundatud kuulekateks jüngriteks, sõnatuks massiks, või tahtetuteks meelelahutuse nautlejateks, kes poliitika peale vaid nina kirtsutavad ega sekku sellesse mitte kuidagi. Nemad elavad oma elu televisiooni primitiivsarjade ja tõsielusaadete tasandil.
Ükski aeg ega ajastu ei ole ideaalne. Alati on kurjus kuidagi võimu juures, kasvõi segajana. Sest kurjusel ei ole muid vahendeid kui võim. Ma ei taha ühtki aega tagasi, ei keskaega ega nõukogude aega. Ma tahan aega edasi, mitte tagasi.
Ma tahan, et inimkond õpiks oma verisest ajaloost, et inimene püüaks ennast arendada tarkuse ja headuse ja harmoonia suunas. Valguse suunas. Ilu suunas. Ma tahan, et me igast ajast võtaksime selle, mis seal head ja tarka ja ilusat oli, ja jätaksime kurja ja inetu sinna minevikku, ajaloo prügikasti, kus on ta õige koht.
Ja et me ei sikutaks oma aega igaüks oma isiklike ihade või rumaluse või haiglase ahnuse õgardluse suunas.
Malle Pärn, Tartu linnavolikogu liige (EKRE)
