Ajaloolased on sageli väitnud, et väikeste asulate arenemisel linnadeks kasvas koos rahvaarvuga ka ebavõrdsus. Levinud mudeli kohaselt saavutasid kuningad, preestrid ja teised mõjukad ühiskonnategelased kontrolli rikkuse ja ressursside üle, suurendades seeläbi lõhet rikaste ja vaeste vahel.

Yorki ülikooli uuring Mohenjo-daro kohta viitab aga vastupidisele suundumusele. Teadlased analüüsisid kogu linnas elamute suuruste erinevusi ja avastasid, et asula arenedes jaotus jõukus üha ühtlasemalt. Linn näib olevat olnud ka võrdsem kui arenenud ühiskonnad Mesopotaamias ja Kreekas.

Yorki ülikooli professor ja uuringu autor Adam Green märkis, et kogutud andmete põhjal vähenes linna arenedes elamute vaheline erinevus. Uurija lisas, et linna hilisemateks aastateks langes varanduslik lõhe tasemele, mis on iseloomulik pigem esimestele põllumajandusküladele.

Green tõi välja ka terava kontrasti teiste iidsete tsivilisatsioonidega. Kui iidsed egiptlased ehitasid jumala staatuses valitsejatele püramiide ja kreeklased rajasid Knossosesse massiivseid paleesid, siis Induse kultuuri inimesed lõid midagi hoopis teistsugust.

Paleede asemel kanalisatsioon

Kullaga täidetud haudade ja hiiglaslike templite asemel keskenduti Mohenjo-daros keerukatele tellistega vooderdatud kanalisatsioonisüsteemidele ning korrapärasele tänavavõrgustikule. Ühiskondlikud hüved ei koondunud kitsa eliidi kätte, vaid linna mugavused muudeti laialdaselt kättesaadavaks ka tavalistele majapidamistele.

Sellist lähenemist kinnitab ka Induse pitsatite levik. Pitsatid olid olulised kaubandus- ja haldusvahendid, kuid Mohenjo-daros leidsid arheoloogid neid enamasti tavalistest elamutest, mitte avalikesse hoonetesse kuhjatuna.

Leiud viitavad, et rikkus ja võim ei olnud üheainsa mõjuka juhi ainuomandis. Selle asemel tegid Mohenjo-daro elanikud tõenäoliselt hoopis koostööd, et tagada majapidamistele laialdane juurdepääs mugavaks eluks vajalikele ressurssidele.

Panustamine kanalisatsiooni, teede korrashoidu ja teistesse avalikesse teenustesse peegeldab samuti kollektiivset panust linnaelanike igapäevavajaduste tagamisel. Need projektid parandasid elukvaliteeti kogu linnas, mitte ei teeninud ühiskonna ladvikut.

Lisaks oli üle kogu piirkonna kasutusel standardiseeritud kaalu- ja mõõtühikute süsteem, mis toetas õiglasemat kaubandust. Kuna kaupmeestel ja elanikel oli ühine mõõtmissüsteem, muutus kaupade vahetamine kõigi jaoks stabiilsemaks.

Uurimuse tulemused seavad kahtluse alla levinud arvamuse, mille kohaselt peab alati majanduskasvuga kaasnema suurem ebavõrdsus. Uurijate sõnul näitab Mohenjo-daro ilmekalt, kuidas tehnoloogiliselt arenenud ja kõrge tootlikkusega ühiskond suutis jõukust jaotada, vältides selle koondumist kitsa eliidi kätte.

Adam Green selgitas täiendavalt, et Mohenjo-daro on sageli tuntud just selle poolest, mida sealt ei leia – puuduvad kuningapaleed, kullaga täidetud hauakambrid ja valitsejate kujud. Teadlase sõnul on aga hoopis olulisem see, mis linnas päriselt olemas on.

Uurija leiab, et iidne asula pakub tänapäeva ühiskondadele väärtusliku õppetunni. Induse kultuur tõestab, et suuremahuline linnaühiskond saab olla äärmiselt tootlik ja leidlik, tagades samal ajal ressursside ja võimu õiglase jaotumise. Uuringu autorite hinnangul võis just selline tasakaalukas lähenemine olla sajanditepikkuse õitsengu säilitamisel otsustava tähtsusega.

Teadlased kirjutavad avastustest lähemalt ajakirjas Antiquity.