Marek Strandberg arutleb Indrek Vaheoja küsimuse üle: «Miks ei suuda inimene telefoni käest ära panna?» Strandberg selgitab, et hiljutine saksa teadusuuring kirjeldab kolme peamist mehhanismi, mis hoiavad inimest justkui telefoni külge naelutatult.

Esiteks kasutatakse telefoni ja eriti sotsiaalmeediat, skrollimist ja muud taolist stressi leevendamiseks. Aju õpib kiiresti ära, et kui telefon on käes, saab sellest lühiajalist leevendust, mistõttu käsi liigub justkui iseenesest telefoni järele.

Teiseks on inimestel tugev kalduvus harjumusi automatiseerida. Algul kasutatakse telefoni teadlikult – näiteks info otsimiseks või teksti lugemiseks –, kuid peagi muutub sellest automaatne tegevus: «käed sügelevad», haaratakse telefon ja hakatakse seda lihtsalt mudima.

Strandberg seob selle inimkonna tehnoloogilise arengulooga: kogu tehnoloogiline evolutsioon ongi olnud asjade «mudimine» ja juhuslik avastamine. Ta toob kujuteldava näite: meie kauge eellane istub, tunneb rahutust, võtab kivi, toksib sellega teist, siis selle teise üks serv muutub teravaks ning selgub, et sellega saab lõigata – kasvõi kogemata sõrme.

Selliste katsetuste ja automatismide kaudu ongi tehnoloogia arenenud. Tänapäeval on aga «asjaks», mida pidevalt muditakse, just mobiiltelefon, mida toodetakse üli-üli palju.

Kolmandaks mängib rolli enesekontroll. Inimesed teavad teadlikult, et lõputu telefonis skrollimine ja tühja-tähja vaatamine ei ole hea harjumus, aga samas ei suuda nad seda jätta.

Strandberg seob selle aju seisundi ja õppimisega: oleneb, mida me jälgime ja keda jäljendame. Ta toob siia kõrvale jaapanlaste uuringu ajus oleva atsetüülkoliini taseme kohta. See aine soodustab erksust ja tegutsemisvalmidust. Kui atsetüülkoliini tase on kõrge, on inimene motiveeritud, tema enesekontroll on hea ning ta suudab halbade harjumuste korral käitumist muuta. Kui aga tase on madal – näiteks väsimuse tõttu –, siis inimene ei suuda halba harjumust katkestada, isegi kui ta mõistab, et see on kahjulik.

Nende kolme põhimõtte – stressileevendus, automatiseeruvad harjumused ja nõrk enesekontroll, mille taga on ka aju keemia – koosmõju viibki selleni, et inimesel tekib krooniline võimetus telefonist lahti lasta ja jätkuvalt niisama tühja skrollida. Strandberg lisab, et neid mehhanisme teades võib-olla leitakse tulevikus mõni tõhus teraapia või isegi ravi. Saade lõpetatakse tõdemusega, et pilt on selge, ning lubadusega naasta järgmisel nädalal uue teadusliku küsimuse ja vastusega.

Kuku raadio rubriiki «Selge pilt» toetab teaduse populariseerimise riiklik projektikonkurss.