Puis nentis, et keerulised tervisemured saavad virtuaalmaailmas petlikult kerge lahenduse. “Sotsiaalmeedias on väga lihtne midagi ringlusesse lasta, kui külvata piisavalt hirmu, anda valelootust või pakkuda keerulistele probleemidele lihtsaid lahendusi. See läheb väga kergesti levima, sest inimesed otsivad abi meetmetest, mis tunduvad lihtsad,” sõnas arst. Oma roll on sellelgi, et arstiootejärjekorrad on pikad ja ajapuudus arstikabinetis muudab patsiendid taoliste mõjutuste suhtes haavatavamaks.

Isehakanud tervendajad ajavad erinevad sümptomid tihti ühe nähtamatu vaenlase, näiteks parasiitide, kraesse, mis ei kujuta linnakeskkonnas endast praegu laialdast ohtu. Sellega tekib inimesel illusioon kontrollist oma keha üle. Puis avas skeemi tagamaid: “Kui vaadata nende postituste tausta, siis tihti üritatakse igasugused vaevused, väsimus, depressioon, ärevus ja muud keerulise taustaga terviseprobleemid siduda ühe konkreetse faktoriga. Antud juhul väidetakse, et ussid põhjustavad väga paljusid tervisehädasid, ning pakutakse: jooge seda või teist ja saate nendest lahti.”

Reaalne oht tekib siis, kui inimene neelab teadmatusest mürgiseid ühendeid. Näiteks tekitab tärpentin hingamisteedesse sattudes raskeid elundikahjustusi. “Kui see satub kasvõi väikestes kogustes hingamisteedesse, kuhu see võib kergesti sattuda näiteks oksendades, läkastades või alla neelates, põhjustab see keemilist kopsupõletikku, mis võib viia ränga kopsukahjustuseni. Tärpentin ei ravi ühtegi terviseprobleemi, vaid võib tekitada olenevalt kogusest ja manustamisest väiksemaid, suuremaid või suisa eluohtlikke kahjustusi,” rõhutas reumatoloog.

Taoline äärmuslik libaravi sunnib arste otsustavalt sekkuma. Puis märkis samas, et tohtrid suhtuvad ohututesse kodustesse nippidesse märksa leebemalt. “Kui inimene ei jäta kasutamata tõenduspõhiseid ravimeetodeid ega jäta ohtlikku haigust ravimata, vaid kasutab ohutuid toetavaid võtteid, ei ole ükski arst selle vastu. Me võitleme meetmete vastu, mis on reaalselt tervisele ohtlikud,” sõnas arst.

Puis lisas, et veebiruumis möllavad konfliktid enamasti päris ellu ei jõua. Erimeelsused arsti ja patsiendi vahel lahenevad tavaliselt rahulikus vestluses. “Inimestel, kes tulevad vastuvõtule, on üldiselt eeldus usaldada tänapäeva meditsiini ning nad on väga koostööaltid soovitusi kuulama. Kui selgitada ära, millised rahvameditsiini võtted võivad toetada ja millised mitte toimida või olla kahjulikud, saavad inimesed sellest aru ja muigavad mõnele loole kaasagi,” kirjeldas ta arstide igapäevatööd.

Ohtlikud võtted kõrvale jättes jääb sõelale veel hulk süütuid rahvatarkusi. Külmetushaiguste hooajal otsivad paljud siiani tuge kodustest vahenditest. Puis tõdes, et näiteks apteekides müüdav hanerasv pakub haigele eelkõige emotsionaalset lohutust. Arst lisas: “Kui määrida hanerasva rindkerele, tunneb inimene, et teeb enda heaks midagi, mis on samuti oluline. Rindkere masseerimine ja subjektiivne heaolutunne, teadmine, et teed haigena enda jaoks midagi, võivad mõjuda positiivselt, kuigi nendel vahenditel ei ole tõestatud suurt ravitoimet.”

Haiged peavad hingamisteid turgutades vanad kombed siiski kriitiliselt üle vaatama. Kuuma kartuliauru sissehingav inimene teeb endale sageli hoopis karuteene, sest tuline veeaur põletab õrnu limaskesti. Puis soovitas ohutumat alternatiivi: “Aur iseenesest on hea meetod ning apteekides müüakse aurumasinaid, millega saab teha füsioloogilise lahuse auru normaalsel temperatuuril, mis ei kõrveta hingamisteid.”

Inimesed riskivad oma tervisega ka siis, kui nad üritavad palavikku alkoholiga alandada. Vanemad mähkisid aastakümnete eest viinast tilkuvatesse sokkidesse isegi haigete laste jalgu. “Viinasokke ei soovitata tänapäeval üldse, sest viin võib naha kaudu imendudes põhjustada eelkõige lastel mürgistust,” hoiatas reumatoloog. Klaasike alkoholi ei paku haigustele mingit leevendust. Samamoodi jätab viirused täiesti puutumata populaarne pipraviin.

Arst rõhutas, et teaduslikul meetodil põhinev meditsiin ei seosta esivanemate ekslikke kombeid kurjuse või rumalusega. Areng toetub vigadest õppimisele. “Inimesed ei ole kunagi olnud pahatahtlikud, et soovitada teadlikult halbu aineid või ravimeetodeid – see oli selle aja parim teadmine. Meie teadmised on nii palju edasi arenenud, et me ei pea enam kasutama asju, millel puudub efektiivsus ja mille ohtlikkus on tõestatud,” sõnas Liis Puis.