Antropoloogid arvasid pikka aega, et muistsed kogukonnad suutsid end ära toita vaid suurte jõgede kallastel. Jõgedevahelisi alasid katvat vihmametsa peeti toonase tehnoloogilise taseme juures põllunduse jaoks sobimatuks. Nende eelduste põhjal oletasid teadlased, et enne maadeavastuste ajastu algust elas terves Amazonases kõige rohkem kaks miljonit inimest.

Kuigi hilisemad leiud on rahvaarvu hinnangut tasapisi kergitanud, on põhjapanevamaid järeldusi senini raske teha. Kuna inimtegevuse jälgi varjab endiselt paks puuvõra, on võimalik neid märgata satelliitidelt vaid sellistes kohtades, kus on mets eelnevalt maha raiutud. Teadlasrühm eesotsas Martti Pärssineniga Helsingi Ülikoolist võttis nüüd appi lennukitele paigaldatud lidarid.

Kaugseireseade saadab maapinna poole sekundis tuhandeid laserkiiri, mis tungivad läbi puude võrade ja joonistavad reljeefist ülitäpse ruumilise kaardi. Sama meetodiga on leitud viimastel aastatel hulganisti muistseid linnu muu hulgas Kesk-Ameerikast.

Sel korral lendasid teadlased üle Brasiilia Acre ja Amazonase osariikide, kaardistades kümne paralleelse lennutrassi ümber kokku peaaegu 4500 ruutkilomeetri suuruse ala. Uudne lähenemine võimaldas uurida piirkondi, mida polnud vähemalt eurooplased näinud sadu aastaid.

Skaneeringute tulemusel tuvastas Pärssinen kolleegidega maastikul 432 korrapärase kujuga pinnavormi. Neist suuremat osa olemasolu polnud arheoloogid varem dokumenteerinud. Kõrvutades värskeid andmeid ja varasemaid satelliidipilte, proovisid autorid matemaatiliselt hinnata, kui palju selliseid inimtekkelisi rajatisi piirkonnas kokku leidub. Uurijate mudelite kohaselt peidab 183 000 ruutkilomeetri suuruse Edela-Amazonase regiooni maapõu 24 000–30 000 sarnast struktuuri.

Umbes kaks kolmandikku leitud struktuuridest sai omistada kunagisele Aquiry tsivilisatsioonile. Toonased kogukonnad rajasid maapinnale massiivseid sügavate kraavidega ümbritsetud platse ja nendega kattuvaid teedevõrgustikke. Autorite sõnul oli ruudu- ja ringikujulistel rajatistel ilmselt tseremoniaalne roll, koondades inimesi olulisteks rituaalideks.

Keskmine geoglüüf laius ligikaudu kolmel hektaril, viidates väga heale planeerimisvõimele. Sellega kaasnenud töömaht andis uurijatele aimu ka toonase rahvastiku suurusest. Teadlaste arvutuste kohaselt suudab üks täiskasvanu liigutada päevas umbes kuupmeetri jagu pinnast. Töötempot arvesse võttes suutis 300 inimesest koosnev rühm ühe keskmise suurusega rajatise valmis ehitada ligikaudu ühe aastaga.

Sarnast kogukonna suuruse hinnangut toetavad nii varasemad arheoloogilised kaevamised kui ka etnograafilised andmed. Piirkonna hilisemates asulakohtades elasid inimesed kobaras keskväljaku ümber. Keskmise asula elanike arv ulatus reeglina 300 kanti. Autorite hinnangul jäi Aquiry tsivilisatsiooni kõrgaeg ajavahemikku 100–300 pKr, kui korraga oli kasutusel ligi 60 protsenti kõigist leitud rajatistest.

Kõiki andmeid sünteesides jõudsid uurijad järeldusele, et tollal elas piirkonnas ligikaudu 1,25 kuni 3 miljonit inimest. Ekspertide hinnangul oli elanike arv pigem suurem kui väiksem, sest suur hulk geoglüüfe on tänapäevani leidmata. Amasoonia rahvaarv tervikuna oli ilmselt veelgi suurem, sest uuritud ala moodustas tervest piirkonnast vähem kui kolm protsenti.

Autorite hinnangul viljelesid põliselanikud intensiivset agrometsandust, mille tarbeks polnud tarvis suuri metsamassiive maha raiuda. Selle asemel soodustasid nad enda jaoks kasulike puuliikide kasvu. Analüüsid kinnitavad, et muistsete asulakohtade ümbrusest leiab siiani tavapärasest rohkem parapähklipuid ja erinevaid söödavaid palme, mis turgutasid kunagist toidulauda valkudega.

Selle kõrval tegelesid asukad hoogsalt mulla rikastamisega. Leiud viitavad, et kohalikud põletasid mulla viljakuse hoidmiseks teadlikult bambuserikkaid maalappe. Praktika heidab uut valgust Amazonase kliimaajaloole tervikuna. Teadlaste hinnangul on äärmiselt tõenäoline, et varasemates kliimamudelites põuaperioodide märgiks peetud iidsed söekihid on hoopiski sihikindla inimtegevuse, mitte looduslike metsatulekahjude tagajärg.

Edela-Amazonasest avastatud inimtekkeliste pinnavormide hulk ületab arheoloogide varasemaid prognoose mitmekordselt. Uuringu autorid märgivad töö valguses, et Lõuna-Ameerika kunagine asustustihedus ning selle elanike reaalne mõju praegusele mullastikule ja elurikkusele tuleb põhjalikult ümber hinnata.

Oma leidudest kirjutab Pärssinen kolleegidega ajakirjas Nature.