Eesti keelas Euroopa Liidu rohelise kokkuleppe tuules 2024. aastast avalikel üritustel ühekordsete sööginõude kasutamise. Muutuse mõjul tuli turule rida ettevõtteid, mis hakkasid pakkuma pandiraha eest korduvkasutatavaid topse. Külastajatele võis jääda seepeale mulje, et tugevamat plastnõud eelistades teevad nad loodusele automaatselt teene. Marleen Talve otsustas oma magistritöös välja selgitada, kas või kui palju Eesti eripäradega arvestades renditops ühekordsetest jooginõudest tegelikult parem on.
Selleks võttis ta aluseks 19 erinevat mõjukategooriat ja -alamkategooriat, alates fossiilkütuste ammendumise potentsiaalist, lõpetades veekogude eutrofeerumisega. Kasutatud skaalal tähistab üks punkt nn globaalse keskmise inimese aastast keskkonnajalajälge. Topside keskkonnamõju jääb mikropunktide skaalale ehk paistab esmapilgul kaduvväiksena. Talve sõnul tuleb siiski ka väikestele asjadele tähelepanu pöörata. “Mõelgem, kui palju me aasta jooksul üritustel käime – neid kordi ju koguneb. Seda topsi kasutame heal juhul pool tundi,” nentis ta.
Korduskasutussüsteemi mudeli kohta sai Talve andmed ühelt Eestis tegutsevalt rendinõusid pakkuvalt ettevõttelt. Neile tuginedes selgus, et ettevõtte pakutav tops käib erinevat tüüpi kasutuses keskmiselt viis korda, enne kui see ühel või teisel põhjusel süsteemist kaob. Lühikese eluea tõttu on kordustopsi koondmõju (2,78 mikropunkti) seega praegu suurem kui ühekordsel plasttopsil (2,64) või papptopsil (2,52).
Kõige lihtsamas stsenaariumis võrdsustus korduvkasutatava topsi jalajälg seeläbi ühekordse jooginõuga alles kuuendal või seitsmendal kasutuskorral. Seega kukub praegune lahendus keskkonna säästmise eksamil läbi. Talve rõhutas siinkohal, et eeldustega mängides võib kalduda kaalukauss ühes või teises suunas. Näiteks annaks korduvkasutatavale topsile kohese eelise see, kui nende pesuks või laoruumides kasutataks vaid roheelektrit või topse kasutataks vähemalt kümme korda.
Reaalses maailmas võib olla korduvkasutatavatel topsidel aga täiendav kitsaskoht. Üritusi korraldatakse ka linnades ja paikades, mille lähedal pole topside pesu- ega laoruume. Teisisõnu tuleb need vedada sinna ja tagasi. Kurioosse näitena kasutas ettevõte selleks raskeid plastkaste, mis kaalusid sama palju kui sinna pandud topsid ise, kahekordistades transpordiga seotud keskkonnamõju. Ühe lahendusena võiksid paikneda laod üle Eesti rohkem laiali.
Samas toob see tahk välja, et kuigi asju on lihtne ära keelata, tuleks seda tehes mõelda alati süsteemi peale tervikuna. “Ühekordsetel topsidel on üks tootmisprotsess ja elu lõpp, mida pead vaatama, muutma ja parandama. Kordustopsi puhul teed sa aga terves olelusringis igal sammul valikuid. Kui need valikud on valed, kasvab keskkonnamõju tegelikult ühekordsest topsist suuremaks,” tõdes Talve.
Ebaühtlane keskkonnakoroem
Ühekordsete jooginõude tootjad tekitavad lõviosa saastest tehases. Papptopsi keskkonnamõjust moodustab tootmisetapp enam kui 90 protsenti. Tselluloosi töötlemine rikastab seejuures veekogusid liigsete toitainetega, mis toob kaasa mageveekogude eutrofeerumise.
Ühekordse plasttopsi tootmine annab seevastu jalajäljest ligi 65 protsenti. Sellele lisandub eluea lõpus toimuv jäätmepõletus, mis tekitab umbes 19 protsenti toote koondmõjust. Mõlemad ühekordsed variandid sõltuvad väga tugevalt fossiilkütustest ja võimendavad seeläbi kliimamuutusi.
Pandisüsteemis jaotub keskkonnakoorem elutsükli etappide vahel märksa ühtlasemalt. Uue topsi tehasest tellimine moodustab koondmõjust küll ligi poole, kuid väga suurt rolli mängivad ka igapäevane hooldus ning logistika. Ettevõtted pesevad nõusid iga kasutuskorra järel vee, elektri ja spetsiaalsete kemikaalidega, mis annab kordustopsi jalajäljest koguni 28,8 protsenti.
Topside laost üritusele ja tagasi viimine moodustab kogumõjust ligikaudu üheksa protsenti. Kuna praeguses süsteemis rändavad kulunud või katkised topsid eluea lõpus ikkagi Iru elektrijaama ahju, lisab põletamine lõplikule jalajäljele veel 12 protsenti.
Aastate möödudes on hakanud tootjad valmistama üha õhema seinaga topse, mis vähendab nii materjalikulu kui ka transpordile kuluvat energiat. Samas hoiatas Talve liigse optimismi eest: “Kergemaid topse tehakse, mis peaksid vastu pidama ka samale hulgale kasutuskordadele. Reaalsuses need topsid aga tootja märgitud 50 või 100 kasutuskorrani praeguse süsteemi juures kunagi ei jõua.”
Inimlikud valikud
Marleen Talve nentis, et ehkki pandiraha võib kannustada näiteks lapsi põõsa alla visatud jooginõudega täiendavat taskuraha teenima, ei pruugi sellest pidulise mõtteviisi muutmiseks piisata. Talve märkis: “Kui anname sellisele tarbijale, kes ühekordse topsi muidu metsa alla viskaks, tugevama topsi kätte, ei pruugi see teda üldse heidutada. Ta viskab selle ikka kuhugi, isegi kui ta selle eest paar eurot maksis.”
Süsteemi lekkeid hoogustab Talve sõnul seegi, kui üritusekorraldajad lasevad valmistada pandinõude eriversioone. Osa festivalikülastajatest viib taoliste logodega topsid memorabiiliana koju. Magistritöö autor suhtub isiklike kollektsioonide loomisesse kriitiliselt. “Ei tea, kas plasttops peaks üldse olema see suveniir, mida me endale koju koguda tahame. Ürituselt võiks koguda mälestusi või pilte, mitte jälle plasttopse endale koju seisma võtta,” arutles ta.
Talve hinnangul võib ettevõtete pealiskaudne suhtumine viia tahtmatult rohepesuni: “Mulle tundubki, et ettevõtetel pole praegu kas kompetentsi või huvi, et asja reaalselt jälgida ja süsteem keskkonnasõbralikumaks muuta. Kasutatakse välismaa uuringuid oma kasutegurite tõestamiseks, aga see ei peegelda siin Eestis kohapeal reaalsust.”
Tervikliku pildi loomiseks vajavad teadlased firmadelt läbipaistvust. Praegu tuginevad arvutused sageli üldistele andmebaasidele ja mudelitele. Magistrant rõhutas ettevõtete enda initsiatiivi tähtsust: “On oluline, et ettevõtted teeksid seda ise, sest nemad teavad oma tarneahelat ja kogu toote elutsüklit kõige paremini. Minul välise inimesena tuli teha eeldusi, aga neil oleksid konkreetsed andmed kõige kohta olemas.”
Passiivsust soodustab ärimudeli varjatud rahaline loogika. Kaduma läinud rendinõu toob firmadele otsest rahalist tulu, sest kasseeritud panditasu ületab tootmiskulusid. “Kui tops jääb tagastamata, siis ei tohiks see olla ettevõttele kasum. Võib-olla ettevõtted ei tahagi, et kõik saaksid topsi kiiresti ja lihtsalt tagasi anda, sest siis jääb pandiraha neile,” osutas Talve.
Ideaalses maailmas võiks muutuda riiklik poliitika tema sõnul aga nüansseeritumaks. Universaalne keeld ei toimi igas olukorras ühtemoodi hästi. “See, mis Eesti tegi – keelas kõik ühekordsed nõud ära –, ei ole minu meelest õige lähenemine. Kordustopse võiks kasutada Unibet Arenal või sarnastes kohtades, kus neid saaks kohapeal pesta ega peaks kasutama ühekordseid nõusid,” leidis Marleen Talve.
Loe magistritööd täies mahus Tallinna uuringute infosüsteemis.