Me just kaotasime ühe, ütleb kaevikus küürutav sõjaväevormis mees soome keeles. Taustal on kuulda plahvatusi.
See pole väljamõeldis, vaid stseen äsja valminud dokumentaalfilmist „Nähtamatu vaenlane”. Selle režissöörid on Ann-Mari Leinonen ja Einari Paakkanen.
Mees, kes end kavikus filmis, on soomlane Mark, kes käis vabatahtlikuna kaks korda Ukrainas sõdimas. Tagasitulek koju ei möödunud probleemideta. Ta naasis rindelt murtud mehena.
Siin oli palju raskem olla kui seal, kirjeldab ta Iltalehtile antud intervjuus.
Rindel oli olukord teistsugune: seal suutis ta tegutseda.
Kui sa seda teha ei suuda, on parem lahkuda. Rindel vastutad sa enda ümber olevate kaaslaste eest. Kui sa ei suuda end kokku võtta, sead ohtu ka teised, räägib ta.
Lisaks Markile jälgib dokumentaalfilm veel ühte Soome vabatahtlikku, Harrit, ja lahingut, mida nad on pidanud pärast kodumaale naasmist.
Konkreetse vaenlase asemel on see olnud nähtamatu vaenlane, nagu filmi pealkirigi viitab: sõjast murtud meel. Mõlemad mehed kannatavad traumajärgse stressihäire all ja pärast naasmist said nad kriisiteraapiat.
Dokumentaalfilm jälgib ka teraapiaseansse, mille käigus mehed räägivad avameelselt keerulistest teemadest.
Nad räägivad ellujäämise süütundest, narkootikumide tarvitamisest, enesetapumõtetest ja sellest, kui raske on vaikuses naise kõrval magada ilma taustal lahingu helideta.
Teraapia filmimine poleks õnnestunud, kui ma poleks ise Ukrainas käinud. Selle kaudu tekkis mul poistega lähedane suhe. Neist said mulle natuke nagu vennad, ütleb dokumentaalfilmi kaasrežissöör Ann-Mari Leinonen.
Mark võttis idee kergemini omaks, kuid Harrit tuli veenda, räägib ta.
Kogu dokumentaalfilmiprojekt sai alguse, kui Leinonen sai 2022. aasta suvel ühise tuttava kaudu Ukrainas võitleva Marki kontaktandmed. Algselt oli kavas teha ajalehelugu.
Kuid kui Leinonen kohtus Ukrainas puhkusel olnud Markiga Helsingis, tekkis nende vahel hea klapp. Leinonen käis Markil Ukrainas külas ja otsustas teema dokumentaalfilmiks laiendada.
Selle eesmärk oli tutvustada Soome vabatahtlike võitlejate igapäevaelu. Marki vahendusel kaasati dokumentaalfilmi ka Harri. Rindel filmitud materjali salvestas Mark. Ta filmis materjali mitu kuud.
Salvestiste kaudu saab vaataja näha, millistes rajatistes võitlejad viibisid, kuidas nad enda eest hoolitsesid ja kui oluliseks neile sai kass, kelle nad sõjast laastatud külast päästsid.
Kõige raskem oli omaenda kaotamine, meenutab Mark.
Iga kord, kui missioonilt naasid, pidid tegelema nendega, kes tagasi ei tulnud. Haavatute ohutusse kohta toimetamine oli samuti raske, sõnab ta.
Mark ise nii väga ei kartnud. Mõte oli selles, et kui ta langeb, siis langeb. Lein jääks teistele, näiteks tema perele ja rindevendadele.
Jah, Mark nimetab neid, kes tema kõrval võitlesid, oma vendadeks.
Meie vahel sündinud vennaskond muutis rindel olemise meeldivaks, lausub ta.
Pärast koju naasmist oli Markil alguses raske leida oma kohta Soome ühiskonnas ja igapäevaelus. Alguses polnud tööd leida. Kuigi oli hea tunne jälle oma väikese tütrega koos olla, mõtles ta Ukrainasse naasmisele. Oma vendade juurde.
Siin polnud elus kohta. Seal oleks olnud tuttav ja turvaline, sõnab ta.
Teisest küljest algas dokumentaalfilmi teraapiaseansside filmimine varsti pärast Marki tagasitulekut ja need pakkusid tema igapäevaellu tegevust. Alguses tundus terapeudiga rääkimine kummaline.
Oli raske usaldada kedagi, kes polnud ise sellistes olukordades olnud ja seetõttu ei teadnud, mida ta läbi elas. Kuid kiiresti selgus, et ta kuulas ja aitas mul leida vahendeid, mille abil hakkasin oma traumaga tegelema, räägib ta.
Vestluse käigus hakkas Mark mõistma, kui suure jälje oli sõda tema meelde jätnud. Teraapiast sai turvaline koht nende töötlemiseks.
Sain oma kogemustest täiesti vabalt rääkida. Teadsin, et kõik jääb minu ja tema vahele, sõnab ta.
Kõige tundlikumaid vestlusi turvalisuse huvides ei filmitud. Kuid vaatajale näidatakse vestlust, kus Mark ütleb, et ta oli isegi enesetapu peale mõelnud.
Sellised enesetapumõtted pole Ukrainas võidelnute seas haruldased. Ja need ei jää kõigil vaid mõtte tasemele.
Alles eelmisel nädalavahetusel sain teada, et üks mu sõpradest oli endalt elu võtnud. Keegi, kellega ma olin kokku puutunud ja rääkinud, märgib ta.
Ja see polnud esimene kord, kui Mark oma sõpradelt sarnaseid uudiseid kuulis. Ta tunnistab, et teraapia ei suuda kõiki päästa. Selle toimimiseks on vaja kannatlikkust, soovi terveks saada ja palju tööd.
Mark soovib endiselt murda vaimse tervise teemadega seotud tabusid ja julgustada teisi mehi sõna võtma. Soome ühiskonnas võib see endiselt keeruline tunduda. Marki arvates ei ole tunnetest rääkimine aga nõrkuse märk. Vastupidi.
„Olen näinud ka Ukrainas inimesi, kelle meel oli nii murtud, et nad sattusid psühhiaatriaosakonda. Seal neid keegi süüdi ei mõista,” ütleb Mark.
Ta ütleb ka, et on näinud rindel karme võitlejaid, kes rääkisid oma tunnetest väga avameelselt – ja see aitas neil vastu pidada.
Marki arvates ei mõista inimesed, kes pole sõda läbi elanud, selle põhjustatud trauma ulatust. Mark on juhtinud tähelepanu ka asjaolule, et kui ta on oma kogemustest Ukrainas rääkinud, on kõige karmimad hinnangud tulnud vanemate põlvkondade esindajatelt.
Tihti on kõige karmimad hinnangud tulnud ka inimestelt, kes ise regulaarselt tarvitavad joobeaineid oma raskete tunnete tuimestamiseks.
Kui ainus viis omaenda peast põgeneda on alkohol või narkootikumid, mis siis alles jääb, kui need ära võetakse ja sa leiad end olukorrast, kus neid enam pole? küsib ta.
Mark on ise narkootikumide kuritarvitamisega võidelnud, kuid on nüüd õppinud oma probleemide lahendamiseks kasutama muid viise. Teraapia on siin aidanud, kuigi selle mõju ei olnud kohene. Tegelikult on protsess endiselt pooleli.
Mis tunne on vaadata eesliinil filmitud kaadreid ja nende arutamist hiljem koos terapeudiga?
See tuletab mulle meelde, kust ma alustasin. See tühi pilk dokumentaalfilmi alguses ütleb mulle, et olen oma elus pika tee läbinud. Ma teen kogu aeg edusamme, väikeste sammudega. Ma teen midagi õigesti, kirjeldab Mark.
Tema pilk pole enam tühi, vaid näitab rõõmu ja sihikindlust. Ja igapäevaelu ei tundu enam tühi. Lisaks tütrele ja koerale Baileysile pakub rõõmu see, et ta on leidnud oma elus uue suuna ja eesmärgi: soovi aidata teisi.
Kui oled pidanud oma kaaslaste kaotust oma õlgadel kandma ja end selle pärast süüdi tundma, tundub rumal omaenda elu minema visata. Nad andsid selle eest oma elu, kirjeldab Mark.
Ta mõtleb endiselt iga päev Ukraina sündmustele, kuid ütleb, et keskendub ennekõike headele mälestustele. Tema mõtted on aga tulevikus.
Soomes on palju vägivalda ja ma tahan sellesse sekkuda. Mark esineb erinevatel üritustel traumajärgse stressihäire teemal.
Ta on asutanud ka ettevõtte nimega Polar Falcon, mille eesmärk on rajada Soome Ukraina sõja veteranide juhitav väljaõppekeskus. Keskus keskenduks tänapäevasele sõjapidamisele, näiteks droonide kasutamisele.
Sooviksin mõjutada Soome julgeolekut ja anda ka Soome naasvatele veteranidele elus mingi eesmärgi. Seal veedetud aastad ei läheks raisku, räägib ta.
Marki sõnul on veteranide oskusteabe järele nõudlus. Ta ütleb, et tunneb soomlasi, kes on valmis sõdima kas Ukrainas või mujal maailmas. Keskus pakuks neile väljaõpet.
Lisaks usub Mark, et Ukrainas omandatud lahingukogemus ja selle levitamine tuleks kasuks ka Soome kaitsele.
Ukraina veteranide teadmisi ei omandatud sada aastat tagasi, vaid need on pärit praegusest ajast. Nad saavad Soome kaitsele anda midagi, mida ei saa kusagilt mujalt peale kogemuste, sõnab ta.
Mark toob välja, et näiteks praegu peetakse Pärsia lahes sõda droonidega. Need said tema Ukraina kaaslastele tuttavaks.
Me saaksime seda kogemust jagada ja loodame, et meie häält võetakse kuulda, lausub ta.
„Nähtamatut vaenlast” (Näkymätön vihollinen) saab Yle Areenas vaadata alates esmaspäevast, 23. märtsist. Yle TV1-s näidatakse seda 24. märtsil kell 21.55.
#wpdevar_comment_1 span,#wpdevar_comment_1 iframe{width:100% !important;} #wpdevar_comment_1 iframe{max-height: 100% !important;}