Mitte kottigi ei tea me oma kaheksasaja aasta tagusest ajaloost. Krähmuke siit, tripsuke säält. Ometi, aigupiten, üht-teist koguneb. Uurima uurduvad uuemad uurijad, aparaadid lähevad etemateks, kogu jampsi ei kaevata kohe maa seest välja – tegelikult saavad inimesed vähehaaval targemaks, arukus kasvab. Mis siis, et juba Aristotelese aegadest saati on hääbu, hävingut ja lollindumist kuulutet. Tegelikkus on kahjuks rõõmustavalt vastupidine. Inimeseloom saab üha targemaks (suutes töö käigus aina mastaapsemaid rumalusi vormistada).

Ja ongi raamaturõõm, misasjas tänase päeva ajaloolased annavad taas ühe kenakuva iidsest vaidlusväärsest ajastust. Hillar Palametsa «Jutustusi kodumaa ajaloost» ladus ajaloopõhja mitmele põlvkonnale – hea, et saame seda põhja murendada ja pudistada ja uueks küpsetada. Mida rohkem tainast ja täidist antakse, seda kräbedam ahjuroog saab. Siin teoses on raskekahurvägi koos, ma kutsuksin mõned tegijad veel laua äärde, pakuksin tummise õhtusöögi ja vaataksin, kas särakõrvsed memmed-taadid lähevad kohe tülli või küsivad esmalt pigem tibake sinepit?

Soovitan. Sinepiga.