Kui hakata mõtlema, keda panna Vabariigi presidendiks, kargab loomulikult esimesena pähe Riina Kionka nimi. Kes siis Kionkat ei teaks? Ärge minult küsige, kas ta on müürsepp, rallisõitja või räppar, ma ei tea. Pole kunagi kuulnud. Ilmselt pole ka millestki ilma jäänud.
Kõik need vaakumist välja karanud kionkad ja muud sellised tekitavad õigustatud küsimusi liberaaldemokraatliku kaadripoliitika asjus. Mis jama see on? Kellele on see kasulik? Miks kedagi sellest roojasest bandest ikka veel vangi ei ole pandud?
Kionka pole isoleerituid üksikjuhtum. Globalistide-satanistide kaadripoliitika on hullumeelne, aga selles hulluses on süsteemi. Mis aga puutub vangipanemisse, siis see ei ole enam võimalik, vanglad on reserveeritud Rootsi Kuningriigi murjanitest ja islamistidest alamatele.
Võimalik, et just sellepärast mõisteti õigeks Elmar Vaher ja sätiti kaitsemiljardeid tuulutama. Normaalne inimene ei jõuagi 10 miljardit mõne aastaga laiaks lüüa, peab olema spetsialist. RKIKi juhi vastutusrikast ametit ei saa ometi usaldada mõnele sõjaväelasele või muidu militaarselt pädevale jeekimile. Sellist otsiti, üht koma teist tüüpi kaaluti, aga kõik leiti kerged olevat.
Riigi metsamajandiga oli sama lugu, kuidagi ei õnnestunud leida pädevat metsavahti ja lõpuks anti töö vilunud luureässale. Keegi pole kunagi meie vahvate luurajate kohta ühtegi paha sõna öelnud ja ei julgegi ka kunagi ütlema hakata. Nii see riiklik metsamajandus meil õitseb ja jääbki õitsema.
Vaher on selles mõttes hea valik, et värskelt kohtu alt tulnud õigeksmõistetu puhul on peaaegu kindel, et tegemist ei ole kelmiga. Olid kahtlused, olid kõhklused, aga enam ei ole. Kõik kahtlused on hajunud. Kohtupabereid mälu järgi viidates, oli küll midagi läbipaistmatut ja ebaeetilist, aga kriminaalset ollust ei leitud mitte grammigi.
Läbipaistmatus on RKIKi kontekstis isegi eelis, ei tohigi läbi paista, relvadega kaubitsemine peab olema täiesti salajane. Kurjad keeled räägivad, et asjad on RKIKis viimasel ajal nii salajaseks läinud, et eelistatakse juhti, kellel ei ole riigisaladuse luba. Mis on salajane, peab jääma saladuseks, keegi ei tohi midagi teada.
Kui see jutt on õige, siis on riigisaladus kaitstud parimal võimalikul moel ja lekked, reetmised ning korruptiivsed susserdamised on välistatud. Kahjuks muidugi mõnel RKIKi töötajal ikkagi riigisaladuse luba on, nii et päris kindel ei või arengutes olla. Samas loa tühistamises ei tohiks midagi keerulist olla.
Nagu juba öeldud – hullumeelne, aga selle eest süsteemne. Vaatad seda süsteemi ja kõik tuleb ajaloost vägagi tuttav ette. See on stalinistlik kaadripoliitika uues kuues, tööliste ja kolhoositaride asemele pani Stalin ametisse bürokraate ja asjapulki, eeldusel, et nad olid omad joped. Nomenklatuuri võimed ja oskused ei puutunud kuidagi asjasse, ustavusest piisas täielikult.
Nüüd on tööliste ja kolhoositaride asemel süvariiklid tondid, eurobürokraadid ja jõustruktuurides karastunud nn poolläbipaistavad eksperdid. Ja selles, et Kionka on laiadele massidele tundmatu, ei ole tänapäeval mitte midagi ülesaamatut, on tehisaru ja küll robot asjaolud selgitab.
Mina ei näe põhjust ei kuugeldamiseks ega tehisaru tokenite kulutamiseks, kui kahtlane isik on juba kord ametisse pandud, siis on kodanik samasugune massuurikas ja lupard nagu kõik teised taolised. Ei olnud meil Stalini ajal riigiametis ühtegi ausat eestlast ega patriooti ja ega nüüdki palju parem ole. On veel halvem, tase on madalam.
Mida lisada? Kui üldse, siis ainult nii palju, et Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse (RKIK) endine juht Magnus-Valdemar Saar asus tööle kaitsetööstuse ettevõttes Wolfram Europa. Kõik sobib, Magnus on monarhistliku kõlaga ilus nimi ja üks selline valitses kunagi Liivimaa kuningriiki päikeselisel Põltsamaal. Ja kes sobib kuningaks, sobib ka mõisavalitsejaks.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 16.03.2026