Kes siis ei teaks väikest punast mustade täppidega mardikat – lepatriinut. Nagu heale lapsele kohane, on ka temal mitu nime: lisaks lepatriinule kutsutakse teda veel kirilinnuks ja lepalinnuks. Siinkohal läheb aga asi põnevaks, sest lepalind ei tähenda sugugi ainult putukat. Sama sõnaga on nimetatud ka punaka sulestikuga linnukesi. Mõnikord peetakse lepalinnu all silmas mitut eri liiki, näiteks punarinda ehk punakurgukest, ohakalindu või metsvinti. Teinekord aga viitab lepalind hoopis väga konkreetsele linnule – roostepunase rinna ja sabaga aed-lepalinnule. Aga kust need nimed ikkagi tulevad?

EKI vanemleksikograaf Udo Uibo on selgitanud, et vanemas rahvakeeles tähistas sõna lepp punakaspruuni või pruunikaskollast värvust. Sama sõnaga nimetati ka punaka, pruunika või kollaka karvaga loomi, näiteks hobuseid ja rebaseid, ning isegi verd – rannikualadel eriti hülge- ja kalaverd. Lepapuu tähendus on värvusele üle kandunud, sest on ju teada, et kui leppa koorida, lähevad käed üsna ruttu pruunikaks. Sarnaseid seoseid leiab ka teistest sugulaskeeltest, näiteks põhjasaami keelest. Niisiis viitabki lepp lepatriinu ja lepalinnu nimes just värvusele: mardika punastele kattetiibadele ja linnu punakale sabale. Lepatriinu nime teine pool tuleb aga lihtsalt naisenimest Triinu. Soome keeles on Triinu asendunud teiste nimedega – seal tuntakse lepatriinut näiteks nimede leppäkerttu ja leppäpirkko all.

Lepatriinuliike on maailmas üle nelja tuhande ja Eestis elab neist ligikaudu viiskümmend. Kõige tavalisem on meil seitsetäpp-lepatriinu, kes on oma nime saanud just sellest, et tema kattetiibadel on kokku täpselt seitse musta täppi. Ja olgu siinkohal öeldud, et täppide arv ei näita sugugi mardika vanust, nagu vahel arvatakse, vaid see on hoopis liigi tunnus.

Nii et kui kevad lõpuks kohale jõuab ja päike soojemalt paistma hakkab, tasub silmad lahti hoida – võib-olla märkate mõnel aknalaual või esimesel rohelisel lehel väikest punast täpilist tegelast. Ja ehk meenub siis ka see lugu sellest, kuidas värvid, puud, linnud ja sõnad omavahel kokku saavad. Kevad on ju parim aeg nii keele kui ka looduse märkamiseks. 

Lugemissoovitus: Uibo, Udo (2014). Sõnalood. Etümoloogilisi vesteid. Tänapäev.