Hildur Rúnarsdóttir on 30. eluaastates kriminaaluurija, kelle tegutsemispiirkond on Islandi Läänefjordid – põhimõtteliselt Islandi ääremaa, mida ühendab Reykjavikíga üks tee ning kus korrakaitses tegutsevadki vaid üks kriminaaluurija, tema ülemus ja mõned patrullpolitseinikud. Seetõttu on Hilduril väga palju abi Soome politseikoolist praktikale tulnud Jakobist, kes isegi islandi keelt oskamata aitab ohtlikke olukordi maandada ning muidugi kuritegusid lahendada. Elanikke pole piirkonnas küll väga palju, kuid maa-ala on suur ja kuigi uksi ei lukustata, on selles kogukonnas omajagu probleeme. Ja siis algavad mõrvad.

Satu Rämö on juba palju aastaid Islandil elav Soome majandusteadlane ja kirjanik, kes annab napilt, aga tabavalt edasi Islandi olmet – kaunis ja halastamatu loodus, kokkuhoidev ja samas lähisuhtevägivalla ja sõltuvusprobleemidega maadlev kogukond – ning oskab teisalt kuritegusid kokku sõlmida. Islandil mittekäinud inimesena sain selle Tallinna elanikest väiksema rahvaarvuga saareriigist meeldivalt palju teada (eesti keelde tõlkinud Toomas Tallo). Hildur ja Jakob on inimesed nagu me kõik, kel kummalgi oma taak: Hilduri elule vajutas sügava jälje lapsepõlves kadunuks jäänud õdede lugu, Jakob peab toime tulema inetu lahutuse tagajärgedega, mis ajendas meest õppejõu elu politseiniku vastu vahetama. Hilduri hobi on Islandi lõpmatult kehva suusailmaga meres surfamine, Jakob aga koob kampsuneid, sest avastas, et see on ainus tõhus ennast ja teisi mittekahjustav viis eraeluliste pingetega toimetulekuks. 

Islandi Läänefjordide politseitöö pole kuigi muhe ega glamuurne, aga ka mitte mustades toonides maalitud. Teagi, kas on asi mõneti üllatavas ühiskondlikus sarnasuses – ka islandlastele meeldivad uhked autod ja liiklusõnnetuste klaarimine moodustab politseitööst suure tüki, rääkimata ülalmainitud probleemidest ka siinmail –, või selles, et autor on siiski põhjanaaber soomlane, kuid Ísafjörðuri politseijaoskond võiks sama hästi asuda kusagil enda kodukandi kõrvaltänavas, nii inimlik ja mõistetav on selle elu-olu.

Soome politseipraktikandi Jakob Johansoni kudumisvarraste klõbinat kirjeldab autor aga nii magusalt, et võtsin järjekordsete pealinna juhtimisuudiste peale ka ise soikujäänud kampsunikudumise käsile. Töötas küll.