Alustame äkki sinu jaoks igapäevasest, aga äkki muu ilma jaoks põnevast teemast. Oled parajasti Eesti Rahvusraamatukogu kultuurinõuniku ametis. Tihti aga taandub see justkui sellisele “resident-lugeja” ametile. Kas see taandus vastab tõele või on seal tegelikult ikkagi midagi veel peidus?
On see nüüd taandamine või eendamine? Residentlugemine sai hakatuse viirusekollide tulles, kui maja pandi kinni ja kõik kupatati kodukontoritesse. Soovitusega peatse remondi valguses mõneks ajaks sinna jäädagi. Enne oli natuke rohkem sündmuste korraldamist ja kirjanike majasse kutsumist ja muud säärast. Ju tuleb juurde, kui remont valmis ja uksed ilmarahvale uuesti lahti tehakse.
Üldiselt võiks üks aus raamatukogu päris mitut kirjanikku palgal hoida. Leegitab vaimuruumi ja alati saab ka nõu. Mind võetigi üheksa aasta eest tööle seepärast, et taheti inimest, kes ei oleks senise elu sees ainult raamatukogusüsteemis tegutsenud ja oskaks naksakat kõrvalpilku heita.
Milline rahvusraamatukogu kultuurinõuniku argipäev on?
Suuresti on ta argiöö. Mulle meeldib lugeda, kirjutada ja mõtelda tundidel, mil keegi ei helista ja üldse on vaiksem värk. Kui öösi neljani loed-kirjutad, siis tahad ju tiba magada ka ja mulle sobib, et ei pea paari tunni pärast üles kobima. Ärkad, vaatad kirjad üle, kui keegi nõunikunõu tahab, annad, kui oskad.
Kas see on maailma kõige parem amet?
Üks paremaid kindlasti. Ega ma noid urdu või suahiili keeltes tegutsejate ameteid kõiki tea, vast mõni lappab veel ägedamini. Aga jah, kunagi sai sõbraga arutet, et kui raamatute lugemise ja õlle joomise eest hakataks palka maksma, kas need väärikad tegevused muutuksid kohe ebameeldivaks. Usun, et palga eest joomine seda tõesti teeks, kuid raamatute lugemisega seni probleeme ei ole.
Soovitad iganädalaselt eestlastele sellest suurest kogust kahte raamatut. Mille järgi sa valid, mida lugeda?
Vahel kaht, vahel mitut, ükskord oli vist lausa üksainumas. Mul on selles sarjas vist number 288 ette keeramas, nii et tublisti üle poole tuhande raamatu on kindlasti soovitet. Ma ei ole kriitik, ma ei pea kirjutama millestki, mis mulle üldse ei meeldi ega kedagi sõimama. Nõunik ju olen.
Valimiseks on kogemus andnud teatud kõhutunde. Vahel ikka panen terake puusse, aga enamasti tajun ära, kas on minu praemuna või mõne teise omletike.
Ja mille põhjal jõuad sa raamatust kirjutamiseni-rääkimiseni? Võib vist öelda, et sinu maitse on päris lai, ära ei põlga sa peaaegu midagi.
See paar lõiku võikski esmalt olla raamatus eneses. Need, mis lugema kutsuvad. Mul on see 50 lehekülje proov, et istun raamatupoes või -kogus maha, võtan tundmatu teose ja kui esimene viiskend lehekülge haagivad, siis läheb asjaks.
Ära ei põlga ma tõesti miskisuguste parameetrite järgi. Kui niisama põlgan, siis kunsti, mis kangekaelselt punnitab nö mugavustsoonist välja puksida inimesi, kes, paraku, pole tänases elus mugavustsooni lähedalegi jõudnud. Tundub silmakirjalik.
Mis see täpsemalt on, mille sa ära põlgad?
Sihukest räuklemist räuklemise pärast. Eks ole isegi omal ajal räugeldud, vast üleliiagi. Nüüd näeb sest värgist juba läbi. Või hakkan lihtsalt vanaks jääma.
Kas pidasid järge mitu raamatut möödunud aastal läbi loetud sai?
Ei pea järge, küllap mõni algoritm oskab kokku lüüa. Aastas on pisut üle poolesaja nädala, vähemasti kahest teosest ühes nädalas kirjutan, aga poole rohkem loen ja midagi lehitsen-sirvin ju ka, nii et nelisada ehk. Mõnd ei tee muidugi lahtigi, mõtlen vaid, et ei tea, miks keegi toda või muda küll soovitas.
Milline kõige-kõige eredamalt meelde jäi?
Siinkohal jätan kasutamata võimaluse kõigi teistega tülli minna.
Raamatukogude roll on läbi teinud ja veel tegemas suuri muutusi. St et raamatukogud tiirlevad aina vähem konkreetselt raamatute ja lugemise ümber. Rahvusraamatukogul on see roll veel teistega võrreldes omaette lai. Kuidas ja millisena sa neid rollimuutusi ja reforme täna näed?
Raamatukogud ei tiirle, püsivad toekalt paigal. Maa pöörleb ümber oma telje ja tiirleb kõige Kuuga ümber päikese, aga raamatukogud sihukest sporti ei harrasta. Samas mõnusate kokkusaamiskohtadena, kus tuksumise ja tiksumise eest ilmtingimata raharulli veeretama ei pea, on raamatukogudel väga suur mäng välja mängida. Paberraamat ei ole enam esmane asjake, ent nende läheduses viibimine virgendab meelepilti. Ja ju leidub ka lugemisampsu.
On raamatukogude positsioon ühiskonnas viimaste aastatega langenud või just tänu uuendustele tõusnud?
Raamatukogud on nagu investeerimiskontod. Midagi on meil kõigil koduriiulis ja madratsi all, aga turvaline pensionivara istub vaimlises mõttes ikkagi raamatukogudes. Ja kuna kirjandus elab, siis teenib kogu kirjakraam ka pidevat kasvikut. Rahvusraamatukogu on selles võrdluses nagu Eesti Pank.
Siis tuleks justkui mõõta ka nende edukust või tootlikkust. Kuidas seda teha?
Ei tasu üritada hõlmata hõlmamatut ega mõõta asju, mille mõõdetavaks muutminegi mõttetu on. Raamatukogud on võimaluste maa ja minust pole ütlejat, kas sadade meelelahutus- ja eneseabiraamatute laenutuskordade arv kaalub kuidagi üles selle ainsa korra, mil andekas inimene leiab täpselt õige teose ning käib äge vaimne pauk. Võib-olla pole seda teost poole sajandi jooksul kordagi laenutet. Aga ta on olemas. Ootamas.
Möödunud aasta jooksul ei ole raamatutest, täpsemalt siis nn eesti raamatust, rääkinud mitte ainult sina vaid vähemalt idee poolest “kogu Eesti”, sest kohe lõpeb raamatuaasta. Kas sulle näib, et peale seda aastat seisab eestikeelne kirjandus ja keel kuidagi kindlamalt omal kahel jalal?
Kirjandus kõmbib, kobab, komberdab ja kombineerib ikka omasoodu, olgu aasta või mitte. Koperdab, kopuleerib ja koondab keelevõlu. Mina ei võta mureleda, anname minna ja küll siis ka tuleb.
Kas oli üldse põhjust muretseda, et nad ei saa omal kahel jalal seistud? Kannad sa ise näiteks aktiivselt seda küsimust või muret endaga?
Mitmel jalal me siis ujuma peaksime? Ega me ämmelgad ega kaheksajalad ole. Seisa halli kivi kõrval, kui vainurästas toksib, ja Durini päeval paistab loojuva päikese viimane kiir lukuaugu peale. Ja juttu jätkub kauemaks. Eestikeelse värgi pärast ma ei muretse, üldse on mõtet vähem muretseda. Tee seda, mida saad nii hästi, kui saad ja suur pilt klõbiseb kokku.
See kahel jalal seismine on tore, aga edasiminek on liikumises. Praegu on muidugi kangesti libe ilm ja kerge on kummuli kukkuda. Kirjandus üldjuhul püsib ega lebaskle maoli maas.
Milline roll sel kirjandusel meie ühiskonnas tänaseks on? On see teatud “friikide” väike klubi, mida tuleb meeleheitlikult puhuda suuremaks kui see tegelikult on, või kajab see ikkagi kaugemale ja uutesse kohtadesse, mõjub kellelegi, muudab midagi jne.
Kirjanduses on terake kõike. On väikeseid klubisid ja on kõikehõlmavat lummust. Ega sihukest asja nagu Oskar Lutsu “Kevade”, mida umbes neljal põlvkonnal kästi koolis läbi lugeda, ja loetigi, ja mingil hetkel olid kõik elusad eestlased “Kevadet” lugenud, või no Tootsi ja Kiirt ikka teadsivad, seda enam ei tule.
Sada aastat kirjandust on toonud juurde rohkem kui sada aastat üksindust. Nii lihtsalt on. Ja kaugemale, isegi lähemale kajamine on suuresti hea õnne ja juhuse asi. Vabadus on vaimu alus, võetagu vabalt.
Kas “Kevade” loodud ühise põranda asemele tuleb siis midagi muud?
Rehetared olid ühe põrandaga, seegi enamjaolt mullast. Tänapäevased majad on mitmete korruste ja paljude põrandatega, üht ja ühist on vähem. Jagame lifti?
Tundus, et kui ÕS-ist kadusid teatud sõnad, siis oli eesti keele eest hoolitsejaid rohkem kui kunagi arvata võinuks. Sinul endal on tugev sisemine sõnaloome. Peaaegu igas teises tekstis loen mingit sõna, mis võiks olla sõna ka väljaspool Sinijärve teksti, aga ei ole. Oled sa mõne neist sõnavõistlustele ka saatnud?
Ma pigem paiskan võistlemata kuhugi idee-eetrisse ega jää auhindu ootama. Sõnad tulevad ja lähevad ja mõned ehk ka jäävad. Äkki mõni on siinsamas sündinud ja mul endal juba ununenud? Keel on kõikide päralt, kes mõistab, tarvitagu teda säravamalt. Igaühele oma.
Kust see piir läheb, mil sõnaloome läheb üle mingit sorti sõnasunniks. Kas mingi hetkel tuleks mõni labane laen sisse lasta, et siis mõnes teises küljes ikkagi kindlusmüüri kinni pahteldada?
Me keel on söönud ära kõik selle, mis seeditav tundub. Muu värk on keeletraktist väljutatud. Poolte oma igapäevlike sõnade juures ei mõika me sugugi, et üks või teine on puhas laen saja või paarisaja aasta tagant. Keel seedib, rahvas tajub, inimesed võtavad omaks või jaa. Nii väikest keelt ei viitsi keegi rünnata, mängigem temaga oma erksaid mänge ise.
Kirjastuste jaoks on aina suurem mure, et selleks hetkeks, kui nemad mõne potentsiaaliga raamatu tõlgitud saavad, on noortel see ammu inglise keeles juba loetud. Ootavad juba ammu ilma järgmist osa või uut teost. Kas sa ise loed ainult eesti keeles?
Püüan ikka tsipake lugeda igas keeles, mida vähegi oskan. Igast jama ei peagi eesti keelde ümber panema, las huvilised kaevad ja arendavad keeleoskust. Ma mured jätaksin pigem kõrvale ja keskenduksin rõõmudele. Muresid jagub kogu aeg, rõõmud tuleb ise üles otsida ja leida.
Kuidas sellest tõlke-sõlmest välja saada? Kas üldse on võimalik saada?
Õnnemäng ta on. Pallurid ja spordiheerosed ja heliloojad saavad oma tulemust levitada üleilmselt. Keelepõhisel loomingul on teatud rajad ees. Samas just see eesti keeles tehtav kultuur on see, millele toetub üldse kõik muu. Nii et võiks lõpetada selle mitukümmend aastat kestnud kultuuri (ja eriti kirjanduse) pideva kõrvalelükkamise ning tunnustada-tunnetada teda alustalalise tüvitekstina. Korvpalluri võib sisse osta, eestikeelne kirjanik peab kasvama.
Milles see kõrvalelükkamine väljendunud on?
Üldine suhtumine, et ah, nood va kirjatsurad saavad kuidagi ikka hakkama, nad on alati kusagil esimuste tagaotsas. Võiks vahelduseks poputada tsimaruke. Ja juhtuks rohkem ja etemat.
Mis peaks juhtuma, et saaks öelda, et see kõrvalelükkamine on lõppenud?
Võiks ju kirjanduse elustamiseks-edendamiseks eraldada vähemalt ühe keskmise riigiteatri eelarve jagu raha aastas. Ja isamaalised ärimehed võiksid vahelduseks erakondade toetamisele rahastada hoopis loomeliitusid. Eesti asi saaks kindlamini aetud.
Kas raamatuaasta üheks kaudsemaks eesmärgiks võib pidada ka lihtsalt inimeste ekraanide tagant ära saamist, kasvõi mõneteistkümneks minutiks, ja selle aja jooksul millessegi vahelduseks veidi pikemalt süveneda?
Noh, ma ei tea, inimesed teevad ekraanide taga ju väga eripalgelisi asju. Mõni uhmerdab sotsiaalmeedias, teine loeb mõnd filosoofilist teost, kolmas vaatab spordiuudiseid… Aga jah, raamaturiiul ja vana paberi lõhn on midagi sihukest, mida söandan soovitada iga kell.
Mine raamatukokku ja lase riiulil end üllatada. Ta teeb seda. Ja kui süveneda tahad ja kui kodus mugavat tooli pole, siis mine ja leia endale see kusagilt mujalt. Ma isegi otsin.
Kui räägitakse, et kirjandus peab konkureerima üha rohkemate meediumitega, signaalide ja kõige muuga, siis mulle meenub alati mu vanavanaema lugu sellest, kuidas ta sai lapsena riielda: “miks sa nii palju loed, tee parem midagi asjalikku”. Tänaseks on see vähemalt raamatu aasta kontekstis ümber pööratud: “Miks sa nii palju asjatut teed, loe parem midagi.” Asjatust on saanud vaat et pühalikult asjalik.
Ei ole ka kirjandusest ja mujalt võõras teiste tegelaste silmis kergelt “hull” tegelaskuju, kes veedab kogu oma vaba aja lugedes. Teisalt võib siit hõlpsasti tekkida ettekujutus, et enne internetti käis ainult üks massiline lugemine. Ükski inimene mitte millegi muuga ei tegelenudki.
See n-ö massiline paberraamatute lugemine on natuke rohkem kui sada aastat vana. Minu vanaema sündis 1902 ja mäletas samuti, et tema kui väikse tüdruku eest visati vähesed raamatud ahju otsa, et laps kätte ei saaks, ikka näputööd teeks ega aega raiskaks. Jaan Tallinna isa olla samamoodi nurisenud, et mida see poiss seal ninapidi arvutis istub, õppigu parem midagi, mis leiva lauale toob. Ajad muutuvad ja meie ühes nendega. Jaanil on leib laual, jaksab vast vorstigi osta.
Kuidas te ise raamatut kõige muuga, mis maailmal pakkuda on, konkurentsis hoiate ja nii, et ta sellest heitlusest ka üldjuhul võitjana lahkub?
Minu jaoks ei ole iseenesestmõistetavad näiteks autojuhtimine või ooperis käimine või finantsmahhinatsioonid. Miks mõtleksin, et raamat peaks universaalselt oluline olema? Jumala pärast, aja oma rida, aga tea, et keel ja kirjandus on me ühine alusmüür – ja toeta seda. Vahet pole, kas meeldib Koidula või Sauter. Sauter on lihtsalt elus. Koidulalt uusi poeese oodata oleks liiga optimistlik.
Kõik ei ju kõikidele, ei peagi kurjustama ega hurjutama. Pigem las need, kel loomulik ühendus sõnailma ja keelemeelega tekib, kütavad toda rida pidi edasi.
Samal ajal toodi poolteist aastat tagasi kinolinale detektiiv Juhan Liiv, sel nädalal ärkab ellu ka Lydia Koidula. Kuidas sa nendele kohtumistele vaatad?
See mulle kangesti meeldib. Vanade lugude uuendamine on jube vahva. Ma seda Tammsaare värki pole näinud veel, aga no algupärand ei meeldinud juba. Koidulat lähen kindlasti vaatama. Juhan Liivist detektiivi tegemine oli kohev mõte!
“Tammsaare värgi” all mõtled sa “Tõde ja õiguse” filmi?
Ei-ei. “Tõde ja õigus” oli hea film, sellest materjalist paremat ei saakski. Ma mõtlen toda Rudolfi ja Irma lugu “Elu ja armastus”, see on nägemata.
Mida siit raamatuaastast kaasa võtta? Ei ole vist välistatud, et kui meie siin suuremaid või väiksemaid sõlmi asjale peale paneme, on olemas suur ports inimesi, kes ei teagi, et selline aasta lõppema hakkab. Äkki on viimaseid isegi rohkem kui neid, kes teavad?
Iga aasta on mingi aasta, olgu talle siis mõni kleeps otsaette plärtsatet või ei. Kes teavad, need teavad, kes ei tea, ei hakka ka aasta abil eriti rohkem teadma. Raamatud ja kogud ja poed on ju kõikse aeg olemas. Mine, vaata ja võta. Ja kui seni pole lugema õppinud, siis viuh-viuh kähku või unusta ära ja mine tee sporti.
Mina võtan kaasa tüüaka riiulitäie raamatuid. Kui sõlmedest rääkida, siis tee Pärnus Aleksandri pubis üks tõhus paalikas – olen mitut raamatut tolle rammusa roa saatel lugenud. Ja loen veel.
Sa ise oled autorina eelkõige tuntud luuletajana. Millal uusi tekste on oodata?
Mul on kuidagi nõnda kukkunud, et enamvähem ümarike sünnipäevadega jõnksuvad raamatud kokku. Kui 40 tiksus, tegin “Krümitori” (2011). Kui 45 tuli, tegin “KMSX” (2016), 50ndaks tuli “Irdtriiv” (2021). 55 on tulekul, tuleb teha, jampsi ju on.
Ma suva kama ei taha ka välja paisata, vahel on tunne, et saadad sõpradele kraami ära ja ongi okei. No ja otsi siis pärast võrkupidi tagasi. Ei leia.
Kas Eesti luule pakub sulle täna põnevust? Mis seda praegust luule-aega eelkõige iseloomustab?
Vahepeal tundus tõesti jube igav. Sihuke lüroesseistika. Aeti mingit poolpoliitilist jura. Säravaid poeese nagu polnud. Aga nüüd nagu hakkab looma! Nii et ma ei nurise.
Mida see poolpoliitiline jura endast kujutab?
Noh, kui kirjutatakse oma arusaamatut arvamust maailma asjadest ja see sisemine zajoob ei tõuse miskit pidi kunstiväärtuslikule tasandile. On endalgi juhtunud, tuleb tagantjärele tarkuses tunnistada.
Mis siis kõige värskemas luules muutunud on? On poolpoliitilist jura lihtsalt vähem või on see millegagi asendunud?
Eks ikka kirjutades kasvatakse, koguneb ka kehand. Mida jämedam püramiid, seda teravam tipp.
Kelle järgmist kogu kõige pingsamalt ootad?
No kui ausalt, siis jään kuradima konservatiivseks, ajalises mõttes. Tahan Paul-Eerik Rummo ja Leelo Tungla uusi raamatuid. Klassikuil on purakas sees, mida pajatada ja millega lajatada. Riste Sofie Kääri värske asi oleks samuti silmasärataja. Ja Murca! Ja Jürgen! Ah, läheb käest ära…
Ise tähistasid sa raamatuaasta lõppu valimikuga “Hortus Poeticus”, kuhu koondasid Eesti taimeluule paremikku. Millest selline mõte ja otsus see ka ära teha?
Mina ei tähistanud midagi. Urvega koos tähistasime. Armas abikaas ajas toda mõtet juba mitu aastat ning kuidagi kukkus välja, et üheskoos panime asjakese kokku. Mitmete sõprade abiga. Valimik sai mitme aasta töö tulemusel vist tõesti päris hea. Nikerdamist ja nokerdamist oli üsna palju, aga siin ta nüüd seisab ja teisiti ei saa. Ilus tuli.
Loodus on enamasti minu jaoks ebamugav. No ei ole seal sees tore olla, olgu siis telgis või seinteta majas või kus iganes. Aga taimed on põnevad ja neid lugeda on ülilahe.
Kas hoiad Eesti Kirjanike Liidu (EKL) tegutsemisel ka silma peal? Mis ja kuidas on muutunud peale seda, kui teie 2016. aastal esimehe ameti seljataha jätsite?
Eks me ikka suhtleme ja oleme ja muheleme. Igapäevatöö on mujal, aga no hullu, ma olen kirjanikeliiduga lapsest saati koos üles kasvanud, kus ma nüüd siis ulgupööra… Liit on vaeste aegade kiuste osanud paremaks praksuda. Mina kiidan.
Kuidas paremaks?
Ametkonnast sõpruskonnaks, kui hästi lühidalt öelda. Mõtete, tegude, loojate värvikas virvarr.
Kas EKL ta organisatsioonina piisavalt häält või ollakse liiga vagurad? Või tulebki vagurus kasuks?
Vagurus ja krehvtisus tuleb poolpoliitilisel muustikul hiljukesi tasakaalustada. Neljakümne aasta tagune ülikõva räuklus ei tule küllap kunagi tagasi, aga arukate inimeste koda peab alati alles olema. Kirjanikud ei ole kunagi liiga vagurad. Vahel vast vähevagurad – kui ikka tahame, siis möliseme ja mökitame. Organisatsioonina – no me hulgas on väga eripalgelisi inimesi ja kaunis raske oleks ühtviisi kõiksobilikku otsust teha.
Lisaks kõigele muule jäädvustus sinu nägu mõne põlvkonna ajusagaratesse kultuurisaatest “OP”. Kas kultuuriajakirjandust igatsete? Naasete sinna kunagi?
See oli palju aega tagasi. On küsitud, et miks ma enam saadet ei tee. Ütlen otse – mina ennast kuhugi ei paku ja kui keegi arvab, et võiks, siis vaatame edasi. Kutsutakse või jaa.
Aga kuidas kõrvaltvaatajana kultuuriajakirjandus sulle paistab? On midagi hästi või tunned millestki puudust?
Korrektorist/keeletoimetajast ERR-is tunnen vägagi puudust. Kuskohast see noor inimene siis head ja usaldusväärset emakeelt otsima ja leidma peaks, kui mitte Eesti Rahvusringhäälingust.
Aitäh!
Aitäh.
Kultuuriportaali intervjuusari “ID” võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.