Austatud lugeja on alatihti tõdenud, et EKRE-l on ikka ja jälle õigus ning et Mart Helme prognoosid on lausa uskumatult täpsed. Hetkel on olukord selline, et isegi UU tagumise rea analüütikud annavad Euroopa pankuritele silmad ette. Sõja esimestel päevadel tuletasime meelde ja tõmbasime paralleele 70ndate naftakriisiga.
Sõja alguses väisas estraadirahvast europankur nr 2 ja ajas uinutavat ja elust irdunud, arutut ja mälutut lootosesööja juttu – see sõda polevat kõneväärtki. Nüüd on aga meie majnduskorüfeedel nutuvõru ümber suu. Tööandjate keskliit hädaldab, et USA ja Iraani sõja tõttu kasvavad hinnad taevasse ja Eesti ettevõtteid ootab pankrot.
Osundan: “Tulin Haapsalust just praegu sealse suure tööandja juurest ja see pilt oli veel mustem, kui me siin kuulnud oleme. Lugesid üles kõik materjalid. 25-100 protsenti on kõik hinnad tõusnud. Pluss logistika ja tarnehäired lisaks,” ütles küllaltki nutikas Sutter.
Sutter mustade värvidega ei koonerda: “…lühemas vaates on tarneahelates kõik torud tühjaks tõmmatud ja õhk vahel, ehk siis ka kohe sõja lõppemisel kestaks kriis veel kuid. Lisaks Iraani lahes purustatud infraobjektide taastamine võiks võtta mitu aastat. Millal ja kuidas asi lõppeb, ei ole praegu selge.”
Millal see pull lõpeb, ei tea päeva pealt keegi öelda, aga kuidas see lõppeb on ometigi ilmselge. Liberaalne, uuskommunistlik ja globaal-satanistlik ahvitsirkus kukub kokku. Kliimakoormised ja immigratsioonitaak on eurotolgustest viimased elumahlad välja väänanud ja hormuzi väinod löövad Kaja ja Ursula haldusala kirstukaande viimase naela.
Euroliit on lõpetamisel, mingit väljapääsu surmalõksust ei ole, ei tule ja ei tohigi olla. Ees on rasked ajad, rasked, et lootusest ja vabaduse eelaimdusest tiined.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 17.04.2026