Eestlased on rahvas, kes on sündinud ja säilinud suuresti tänu lähedasele suhtele oma kultuuriga. Juba ärkamisajast saati on peetud suuri laulupidusid, kus kantakse ette repertuaari, mis on esimesest peost saati aina rikkalikumaks muutunud. Esimene laulupidu toimus juba enam kui pooleteise sajandi eest Vanemuise Seltsi eestvedamisel. Ent laulupeo traditsioon ei ole sugugi ainus Vanemuise seltsi hiiglaslik panus eesti kultuurilukku. Selts, mis oli alguses loodud koorilaulu silmas pidades, kandis ette oma viiendal aastapäeval Lydia Koidula näidendi “Saaremaa onupoeg”. Sündis eesti teater ning sellega koos ka teatrikirjandus.

Pole üllatav, et Eestis ei saa senini teatrist üle ega ümber. Vaevalt on kedagi, kes pole pidanud oma kooliteel ühte või teist näitekirjanduse teost lugema. Kitzbergi “Libahundi” ja Koidula “Säärase mulgiga” on vast enamik tutvust teinud. Iseasi, kas loeti läbi teos või kammiti internetti sisukokkuvõtte leidmiseks. Suure kirjandushuvilisena suutsin mina ikkagi nendest tekstidest läbi hammustada – mitte et “Libahunt” nüüd teab mis raske teos oleks olnud. Aga ega see lugu mind eriliselt ei köitnud.

Ei taha ka öelda, et asi on selles, et tekst on vana. Kirjanduse tunni raames lugesin selle näidendiga paralleelselt Albert Kivika romaani “Nimed marmortahvlil”, mille tegevus toimub samuti ajal, mida on raske ise ette kujutada ning mille tekst oli (sarnaselt “Libahundiga”) kohati arhailine. Kuid selle raamatu käest panemine oli keeruline. Siit ka küsimus – kui asi ei ole selles, et teost “sunnitakse” lugema, ega selles, et teos on eelmise sajandi esimesest poolest, siis mis on probleem?

Romaan vs. näidend

Kahtlustan, et suuresti on probleem selles, kui erinevad on romaan ja näidend. Koolis ei peeta neid erinevusi teose käsitlemisel alati silmas. Kui romaanis on lisaks tegelaste vahelisele otsekõnele kirjeldused ümbritsevast ruumist ning tegelaste käitumisest, siis näidendi tekstist need naljalt välja ei tule. Kindlasti mitte sellises ulatuses nagu romaanis.

Teater on koostööl põhinev kunstivorm ja näitekirjanik on vaid üks osa loomemeeskonnast. Näidend on baas, millele lavastaja, kunstnik, näitlejad, heli- ja valguskunstnikud koos teiste teatris tegutsevate töötajatega loovad tervikliku lavaelamuse vaatajale. Loomulikult on teatri tegemiseks vaja publikut, lihtsalt oma enda lõbuks esinedes ei suudaks teatrid ennast üleval pidada.

Muidugi ma ei väida, et näitekirjandust ei tuleks lugeda või et nendel teostel ei ole kirjandusliku väärtust. Kindlasti mitte! Pigem pean silmas seda, et neid ei saa võtta kui puhtalt kirjandusteoseid. Näidendit ei ole võimalik käsitleda samamoodi nagu romaani. Täpselt nagu luuletustega käitutakse erinevalt kui proosaga.

Kas minna lugemise asemel teatrisse?

Ma ei arva, et iga koolis käsitletud näidendit tuleks kohe klassiga teatrisse vaatama tormata. Ei saa oodata, et teatrid hakkaksid iga aasta “Libahunti” või “Oidipust” lavastama või olemasolevaid lavaversioone igavesti repertuaaris hoidma. Ja ka õpilased ei saa õppetööst nii kaua eemal olla. Pigem väidan ma, et õpilastel võiks olla võimalus korra aastas käia mõnda väärt lavastust vaatamas, mida hiljem üheskoos klassis lahata ja seeläbi õppida teatrit kui kunstivormi. Siis on ehk lihtsam mõista ka teatrikirjandust ning selle olemust.

Teisalt ei saa oodata teatrivaimustust inimeselt, kes ei ole teatriga tuttav. Kui ei tea seda, et teater ei tähenda vaid antiiknäidendeid või neljatunniseid Shakespeare’i tragöödiaid, siis ei oska ka teatrite mängukavast midagi meelepärast otsida. On ka lavastusi, mis peavad silmas noori ning usaldavad meid, et suudame ise järge pidada.

Ka kõik “Oidipused” ja “Hamletid” pole sama nägu. Üks teatri kui kunstivormi võlusid on see, kuidas inimesed sama teksti eri viisidel tõlgendavad ja sellest lähtuvalt ei ole ükski lavastus teisega sama. See on üks paljudest asjadest, mis teeb teatrist teatri. See ei ole ainus kunstivorm, kus selline nähtus esineb, kuid siin tuleb see vast kõige enam esile.

Kui vaadata teatrit ning selle võimet siduda mitut erinevat valdkonda, peaks olema teatris käimine ning teatrikunsti ning sellesse panustavate inimeste töö üldine mõistmine ka üks tähtsamaid klassiväliseid õppimisvõimalusi. Saab ühe korraga tundma õppida mitme eri valdkondade esindajate tööd ning selle kaudu hinnata koolis loetavate näidendite tähtsust.

Milline on tulevik?

Noored on tulevik, nii ka teatris. Kui koolipõlves ei saa sisse harjutada teatriarmastust, siis tulevikus, kui tegijaid ja külastajaid enam pole, saab raske olema. Veel hullem kui mõni teos, millest oli tunnis raske aru saada, rikub olemasoleva huvi ära. On tähtis panustada mitte ainult tänasesse, vaid ka homsesse kultuuri ja suur tähtsus selles on noorte kaasamisel.

Eesti teater on oma enam kui sajandi pikkuses ajaloos elanud palju üle ning paljudest takistustest hoolimata edasi kestnud. Isegi kui peaks halvim juhtuma ja suurem osa noortest jääks teatrist võõraks, ei saa see kindlasti olema teatri lõpp Eestis – suuri teatri-entusiaste on on noorte seas siiski. Küsimus on pigem selles, kas teater saab jätkata ühe suure, austatud ja pidevalt areneva kunstina, eriti väikese Eesti tasandil, kui järgmine põlvkond sellest kõigest paljuski kaugeks jääb.

Ma kahtlen, et on olemas kedagi, kes austab kultuuri ja soovib samal ajal teatrile sellist kurba, kuid ärahoitavat saatust.

*

Tekst on valminud aktsioonide sarja “Noore vaataja teatri kuu” raames. Nõuandjad-toimetajad Oliver Issak ja Eleriin Miilman.