Juristist Riigikogu saadik Varro Vooglaid juhib tähelepanu sellele, kuidas Eesti “õigusriigis” ei pea enam keegi kehtivatest seadustest kinni ja eriti jälk on see, et seadustele vilistab ka kõrgeim kohtuorgan.
“Päris tähelepanuväärne, et Eesti kõrgeim kohus ehk Riigikohus, mis kujutab endast kohtusüsteemi püramiidi absoluutset tippu ega allu ühelegi kõrgemale kohtule, peab oma tegevuses võimalikuks tuimalt kehtivat õigust rikkuda.
President Karis pöördus tema hinnangul Riigikogus teistkordselt põhiseadusvastasena vastu võetud kirikute ja koguduste seaduse suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks Riigikohtu poole 3. oktoobril 2025.
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus sätestab paragrahvis 13 lõige 1, et “kohus lahendab asja mõistliku aja jooksul, kuid mitte pikema aja kui 4 kuu jooksul, arvates nõuetekohase taotluse saamisest.”
Neli kuud alates taotluse saamisest lõppes 3. veebruaril. Ehk selleks ajaks oleks pidanud Riigikohus oma otsuse avalikult teatavaks tegema.
Mida aga Riigikohus reaalselt tegi?
3. veebruaril ehk seadusega ettenähtud tähtaja viimasel päeval peeti asjas alles esimene istung, mille lõpus teatas Riigikohtu esimees Villu Kõve, et otsus tehakse teatavaks hiljemalt märtsi lõpuks. See tähendanuks juba seaduses sätestatud menetlustähtaja rikkumist kahe kuu ulatuses.
Seejärel otsustas aga Riigikohus, et asja arutamist jätkatakse 24. märtsil ja 5. mail toimuvatel nõupidamistel mitte senise 5-liikmelise kohtukolleegiumi poolt, vaid kõiki 18 riigikohtunikku hõlmavas üldkogus ning et otsus tehakse teatavaks hiljemalt juunikuus.
3. juunil saab seadusega sätestatud maksimaalne lubatud menetlustähtaeg ületatud juba nelja kuu ulatuses, aga kui Riigikohus võtab aega juuni lõpuni, siis ületatakse tähtaeg ligi viie kuu ulatuses.
Mis eeskuju te sedasi käitudes ülejäänud ühiskonnale annate, Villu Kõve? Kas arvate tõepoolest, et ülejäänud ühiskond peaks käituma õiguskuulekalt ja seadusega sätestatud tähtaegadest kinni pidama, aga Riigikohus ei pea?
Asjaolu, et Riigikohtu peale pole võimalik ühegi kohtu poole pöördudes kaevata, ei vabasta kõrgeimat kohut seadusest kinnipidamise kohustusest.
Vastupidi – kõrgeimal kohtul on õiguskuulekuses eeskuju näitamisel eriline vastutus, sest kes olete te teiste õigusrikkumisi hukka mõistma, kui rikute ka ise õigust?
Kui seadus ütleb, et menetluse maksimaalne lubatud tähtaeg on neli kuud, siis tuleb otsuseni jõuda … nelja kuu jooksul. See on väga lihtne ja selge, siin ei ole millegi üle vaielda, sest seadus erandeid ette ei näe.
Seejuures ei ole kõnealuses menetluses midagi sedavõrd mahukat või keerukat, et seadusega paika pandud tähtaja jooksul pole võimalik otsuseni jõuda. Vastupidi, vaidluse keskmes olevad põhimõttelised küsimused on olemuslikult suhteliselt lihtsad.
Lisaks on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium pigem ala- kui ülekoormatud.
Seadusega paika pandud tähtaja rikkumise õigustuseks ei saa olla ka asjaolu, et juba pärast seda, kui tähtaeg oli läbi saanud, otsustas kolleegium anda asja lahendamiseks üldkogule.
Seda, kas anda asi lahendamiseks üldkogule või mitte, oleks tulnud otsustada esimese asjana pärast presidendilt taotluse saamist.”
