Meil on nüüd siis nii, et peaministri erakond on koostanud seitsme (!) leheküljelise visiooni Eesti tulevikuks. Peaministri erakonnal oleks paslik küll näidata, mida nende võimuperioodil, aasta enne valimisi Eesti parema tuleviku jaoks ära on tehtud, eriti kui arvestame, et ka eelmine peaminister oli samast erakonnast, aga arusaadav – ette pole ju näidata mitte midagi.
Reformierakonna juhtimisel on Eestit korda tehtud viisil, kus absoluutses vaesuses elab 44 400 inimest, absoluutses elavate laste arv on hüppeliselt kasvanud. Ometi ei häbene peaminister poseerida ajalehe esikaanele ostetud reklaamiga “Võit!”.
Värskes dokumendis on aga visioon Eestile jagatud kolme värvi järgi: sinine, must ja valge. Sinine tähistab visioonis individuaalset vabadust ja väärikust, must julgeolekut ja kaitset ning valge keskendub majandusele.
Individuaalne vabadus ja väärikus – esimesena mõtlen sõnavabadusele.
Ja, mis sellega seonduvalt meenub?! Õige küll! Kaja Kallas oli see, kes opositsioonisaadikuna EKRE valitsuses olles tuli vihakõneseadusega Riigikokku. Tema pooleli jäänud missiooniga jätkab Maris Lauri. Nii nagu ei saa Kallas ega Lauri aru, et individuaalse vabaduse ja väärikuse aluseks on sõnavabadus, ei lähe see korda tervele Reformierakonnale. Vihakõneseadusega rammitakse edasi. Pole sõnavabadust, pole vabadust! Ei individuaalset ega kollektiivset! Seega “sinine” rubriik – pihtas põhjas.
Ega mustaga lõiguga parem olukord ole. Eelmise aasta lõpus avaldas Riigikaitsekomisjon põrmustava raporti: kaitsevägi ei suudaks varasemate otsuste tõttu võimalikku sõda võita. Kuigi meile lakkamatult korrutatakse, Eesti pole kunagi olnud paremini kaitstud, oleme kindlates kätes ja mis kõik veel, tuli välja, et polegi tõsi!
No nii ja viimaks siis “valge”. Majandus….. Eelnevalt sai juba mainitud kulutulena levivat vaesuse kasvu. Sellele lisaks on Eesti kõige madalama ostujõuga riik Euroopas ja samas piirkonnas kõige kiirema hinnatõusuga.
Neid ettevõtteid, kes Michali ja Kallase valitsemise ajal uksed kinni on pidanud panema, neid ei loe enam kokku. Äsja teatas Eesti suurim energiatarbija Estonian Cell, et peatab tootmise, sest elektriarve tuli pool miljonit eurot suurem, kui tavaliselt. Seega võib rahumeeli saata prügikasti ka manifesti valge osa – teil pole mitte mingisugust kompetentsi majandusest rääkida.
Selles käkerdises on muide plaan ka lastega perede jaoks: olulised on teenuste kvaliteet ja kättesaadavus ning turvatunne. Hirnu herneks, kui naljakas oleks! Kaja Kallase valitsus alustas laste huviringide toetuse kärpimisega ning jätkas suurperede toetuse maksimaalse vähendamisega. Kui absoluutses vaesuses kasvavate laste arv on kahekordistunud, siis mingite teenuste kvaliteedist ja kättesaadavusest rääkida, kuulub juba utoopia valdkonda.
Laste psühholoogi ja psühhiaatriateenuse kättesaadavus eksisteerib vaid paberil.
Kui lapsel esineb mõni harukordne haigus, mis nõuab kallist ravi, siis saadetakse perekond meediasse raha paluma, sest enne pidutsevad riigi ettevõtted “tänuüritustel” sajad tuhanded maha, kui raha otstarbekalt kasutavad. Laste hariduses joonistub välja aina suurenev ja süvenev ebavõrdsus.
Dokumendis on lause: “Paat, mis meid siia tõi, on täna juba liiga aeglane, et homme võitjate hulgas olla.” Minu unistus on, et ükskord teie paat, st e-valimised läheks jäädavalt põhja ja Eesti saab ilma Reformierakonna ja tema käpikuteta tõesti korda teha.
Tänaseks päevaks on ilmselt siililegi selge, et e-häälteta poleks ei Reformierakond ega Eesti 200 saanud Stenbocki maja lähedalegi.
Eeva Helme, (EKRE)
Vaata ka seda:
https://www.err.ee/1609960145/reformierakonna, -manifest-tegime-eesti-korda-nuud-hakkame-unistama