Lilli kinkida võib iga päev, selge see. Naistele ja miks mitte ka meestele või lemmikloomadele, kutsule või hamstrile. Nii et üks tore hea tuju komme.

Aga kinnitamata osa eestlaste jaoks on naistepäeval nõukogude kopitanud küpsise maitse juures, pole midagi teha. Vähemalt minuealiste puhul, päris noorte eest ei oska kosta.

Karmid naised

Vägisi meenuvad vene postkaardid, kus ülistatakse nõukogude naisi, nende töövõite ja vankumatust; plakateid, kus naine kannab näo asemel kuvaldaga tahutud tahtejõulist lõusta; tema pahkunud käed pigistavad raevukalt haamrit ning kivised rinnad mõjuvad ähvardavalt justkui taevast langevad imperialistide pommid.

Naine kannab näo asemel kuvaldaga tahutud tahtejõulist lõusta; tema pahkunud käed pigistavad raevukalt haamrit.

Ja mille taustakujundusliku elemendina kenitlevad tingimata punased viisnurgad ja lipud. Punased nelgid samuti. Päris õudne.

Nõukogude naise olek teatab neil trükistel ühemõtteliselt, et ta on valmis molli sõitma igale mehele, kes segab tal tehases plaani täitmast. Lilled ja innustavad kõned, palun väga, aga ei mingit pehmet iba, sest suhe naisesse peab meenutama suhet tellisesse.

Mu ema oleks isa ilmselt läbi nüpeldanud, kui too talle naistepäeva puhul lilli oleks julgenud tassida. Aga nii lolli mõtet isa otse loomulikult isegi ei heietanud.

Naistepäev – üle 100 aasta vana

Naistepäeva juurikas on muidugi nõuka ajast palju varasem ning tegelikult täiesti loogilise tekkega.

Selle alguseks loetakse üldiselt hetke, mil esimest korda kogunesid naised kiiresti ning hulgakaupa 1908. aastal 28. veebruaril New Yorgi tänavatele, et nõuda õiglasemat kohtlemist, paremat palka ning valimisõigust. Sinna saabus 15 000 naist.

Ja naiste elu polnud tol ajal muidugi mingi buduaaris lutsukommi imemine.

Kommunist Clara Zetkin – naistepäeva ema

Rahvusvahelise naistepäeva tähistamise idee käis 1910 välja Saksa Sotsiaaldemokraatide Partei liige Clara Zetkin (1857–1933). 115 aastat tagasi, 1911, tuli tänavaile marssima üle miljoni naise, nõudes naistele valimisõigust ja diskrimineerimise lõpetamist.

Clara Zetkini naiskamraadid polnud kõikides asjades kaugeltki ühel meelel, osa neist nõudis, et tuleb viivitamatult hakata kaitsma prostituutide õigusi, teised aga seletasid, et see (maailma vanim) elukutse peab üldse ära keelatama.

Kui natsid tänu koostööle Zetkini kommaritega võimule said, kolis Zetkin Nõukogude Liitu, kuna Stalin on vingem kui Hitler.

Zetkin ise liikus sotsialistlikust parteist kommunistlikusse ning oli 1920.–1930. aastatel tegev ka Reichstagis. Kommunistlikus parteis.

Oluline on see, et kui natsid tänu koostööle Zetkini kommaritega võimule said, kolis Zetkin Nõukogude Liitu, kuna ta oli veendunud, et Stalin on palju vingem kui Hitler.

Teda austati stalinistlikul Venemaal naistepäeva leiutamise eest justkui mõnd pühakut, sest tal oli märkimisväärne osa kommunistliku naise kuvandi väljatöötamisel.

Euroopas viimane riik naiste valimisõigusega alles 1971

Alates 1913. aastast on «ülemaailmseks naistepäevaks» 8. märts. Esimesed riigid, kus seda päeva ametlikult peeti olid Austria, Taani, Saksamaa ja Šveits.

Muuseas, kasu sellest rähklemisest oli vähemalt Šveitsis vähe. Taanis said naised valimisõiguse 1915, Austrias ja Saksamaal – nagu Eestiski – 1918, USAs 1920.

Aga meie eeskujus, rikkas Šveitsis lubati naised valimisurnide lähistele alles 1971. aastal ning viimases kantonis koguni 1990(!).

Veel üks kommar – Roza Luksemburg

Naistepäevaga seoses tuleb muidugi meelde tuletada ka Zetkini parteikaaslast, tuntud kommunisti ja feministi Roza Luksenburgi (1871–1919).

Ka tema alustas sotsialistina, ent muutus veendunud kommariks ning üritas aktiivselt Saksamaal 1918–1919 Nõukogude Venemaa «vennaliku abi» toel kommunistlikku revolutsiooni ning riigipööret sooritada.

Eriti hästi sobiski naistepäeva idee muidugi Nõukogudemaal ja mujal sotsialistlikus blokis, sest see aitas kuvandada meestega võrdset nõukogude naist.

100 000 naist traktoriroolis

1930ndate lõpul, aga ka 1940ndatel sai «tugeva naise» kuvand sisse erakordse hoo.

Sihuke rauast mutt nagu Jelena Stasova esines üleriigilistel plakatitel (aga ka naistepäevaposteritel) hüüatustega, kus ta kutsus «100 000 naist ja õde traktorirooli». Temasuguseid oli sadu. Näiteks Angelina Praskovja, Maria Oktjaberskaja (kes oli isegi perekonnanime revolutsioonikuu järgi ümber vahetanud) jne jne.

Ma ei tea, kas see tänastele radikaalfemmaritele meeldiks, kui naine sama suure palgi ära vedama peaks nagu Jüri Ratas?

Nõukogude ajaleht Pravda kirjutas, et «100 000 kommunistlikku õde» kogunesid traktorite juurde kõigest mõne kuuga.

Loomulikult on suur osa sellest propagandistlik bullšitt, aga naiskangelaste mehine tegevus, mida õilistati erakordselt just 8. märtsil, kuulus ideoloogia juurde nagu sitt ratta külge.

Naine – sama tugev kui mees!

Mul endal on kodus «Lolli kirjanduse riiulis» 1948. aastal välja antud brošüür «Kõnesid ülemaailmseks kommunistlikuks naistepäevaks», mis kubiseb igat laadi totrustest, nagu: «Iga nõukogude inimene teab, et naine on sama tugev kui mees» jm meeliülendavat.

Ma ei tea, kas see aspekt tänastele radikaalfemmaritele meeldiks, kui naine peaks Jüri Ratta kuuri sama suure palgi ära vedama nagu Jüri Ratas?

Loomulikult on see bullšitt, aga naiskangelaste mehine tegevus kuulus ideoloogia juurde nagu sitt ratta külge.

Siinkohal meenub ka Liibüa diktaator Muammar Gaddafi, kelle «Rohelises raamatus» on selgelt kirjas: «Naine ja mees – nad on mõlemad inimolendid.»

Ja lõpetuseks, kallid prouad ja preilid, meenutagem veel üht poliitilist meelitajat naistepäeva asjus. See on loomulikult vanameister Edgar Savisaar ise, kes lasi postkastidesse tassida kaardikesi õnnitlustega naissoo esindajaile ning oma poolehoiu märgiks hoidis hambus punast roosi justkui lambakoer konti.