Keskkonnapsühholoogia

Keskkonnapsühholoogia on interdistsiplinaarne valdkond, mis keskendub inimeste ja nende ümbruse koosmõjudele. Mõistet "keskkond" määratletakse laialt: see hõlmab looduskeskkonna seisundit, sotsiaalseid olukordi, tehiskeskkonda, õppe- ja teabekeskkonda.

Alates selle tekkimisest on keskkonnapsühholoogia püüdnud olla teadusharu, mis oleks orienteeritud nii väärtustele kui ka probleemide lahendamisele. Keskkonnapsühholoogia prioriteet on lahendada keerulisi keskkonnaprobleeme, et saavutada üksikisiku heaolu ühiskonnas.^[1] Inimese ja keskkonna vaheliste globaalsete või kohalike probleemide lahendamiseks on tarvis inimkäitumise mudelit, mis prognoosiks, millistes tingimustes inimesed hästi toime tulevad. Selline mudel aitab kavandada, hallata, kaitsta ja taastada keskkonda viisil, mis soodustab mõistlikku käitumist. Ühtlasi võimaldab see ette näha probleeme ja ennustada tagajärgi, kui vajalikud tingimused jäävad täitmata. Keskkonnapsühholoogia arendab sellist inimloomuse mudelit, püüdes seejuures säilitada laia ja multidistsiplinaarset fookust. Uurimisvaldkonnad ulatuvad ühisomandi haldamisest ja keerulistes oludes orienteerumisest kuni keskkonnast tuleneva stressi mõjuni inimese võimekusele ja infotöötlusele. Seoses kasvava teadlikkusega kliimamuutustest on viimasel ajal üha enam keskendutud ka keskkonna jätkusuutlikkuse küsimustele.^[2]

See mitmekülgne paradigma on lisaks psühholoogidele tekitanud huvi ka geograafides, majandusteadlastes, maastikuarhitektides, poliitikutes, sotsioloogides, antropoloogides, haridustöötajates ja tootearendajates, kes kõik on keskkonnapsühholoogia arengusse panustanud.

Kuigi "keskkonnapsühholoogia" on vaieldamatult tuntuim ja kõige põhjalikum kirjeldus valdkonnas, tuntakse seda ka inimtegurite teaduse, kognitiivse ergonoomika, ökoloogilise psühholoogia, keskkonnakäitumise uuringute ning inimese ja keskkonna suhete uuringutena. Tihedalt on seotud ka valdkonnad nagu arhitektuuriline psühholoogia, sotsiaal-, arhitektuuri-, käitumisgeograafia, keskkonnakaitse sotsioloogia, sotsiaalne ökoloogia ja keskkonnadisaini teadus.

Ajalugu

Keskkonnapsühholoogia päritolu ei ole küll teada, kuid Willy Hellpach oli esimene, kes mainis "keskkonnapõhist psühholoogiat". Tema raamatus „Geopsyche“ käsitletakse päikese ja kuu mõju inimkäitumisele ning uuritakse, kuidas mõjutavad inimesi ekstreemsed keskkonnaolud, värvid ja vormid. Lisaks Hellpachile kuulusid keskkonnapsühholoogia teerajajate hulka Jakob von Uexküll, Kurt Lewin, Egon Brunswik ning hiljem ka Gerhard Kaminski ja Carl Friedrich Graumann.^[3]

Suunad

Probleemikeskne

Keskkonnapsühholoogia uurib otseselt keskkonda ja seda, kuidas antud keskkond mõjutab seal elavaid ja/või töötavaid inimesi. Valdkonna keskne eesmärk on probleemide tuvastamine ja nende lahendamine, mistõttu peab keskkonnapsühholoogia olema selgelt probleemikeskne.

Probleemile orienteeritud valdkondades on oluline, et lahendused sünniksid eelnevatest protsessidest. Lahendused aitavad ühiskonnal tervikuna paremini toime tulla ja annavad väärtuslikku infot ühiskonnasisesest toimimisest. Keskkonnapsühholoog Harold Proshansky on rõhutanud, et kuna selle teadusharu eesmärk on ühiskonna parandamine probleemide lahendamise kaudu, on see ühtlasi väärtustele orienteeritud valdkond. Proshansky sõnul ei ole määrav mitte ainult probleemi mõistmine, vaid ka lahenduse tegelik vajalikkus. Samas osutas ta ka probleemidele, mis sellise rakendusliku lähenemisega keskkonnapsühholoogias kaasneda võivad. Esiteks peavad uuritavad probleemid olema selgelt piiritletud: on oluline, et need oleksid elulised, aktuaalsed ning vaadeldavad reaalses keskkonnas, mitte laboris. Teiseks peavad käsitletavad probleemid tulenema vahetult sellest konkreetsest keskkonnast, kus need avalduvad – lahendused ja arusaamad ei saa tugineda vaid laboris konstrueeritud mudelitele. Keskkonnapsühholoogia peab peegeldama tegelikku, mitte simuleeritud ühiskonda. Samas on keeruline täielikult loobuda laboriuuringutest, kuna just kontrollitud keskkonnas saab viia läbi eksperimente ja katsetada lahendusi ühiskonda ohustamata. Proshansky rõhutab lisaks, et keskkonnapsühholoog peab tulemuste tõlgendamisel ja analüüsil arvesse võtma kõiki aspekte, kaaludes probleeme nii üldisest kui ka individuaalsest vaatepunktist.

Keskkonnapsühholoogia võtab arvesse keskkondlikke probleeme nagu rahvastikutihedus ja rahvarohkus, mürasaaste, vaesus ja linnade lagunemine. Müra suurendab inimeste stressitaset keskkonnas. Kuigi on leitud, et müra kontrollitavus ja ennustatavus on peamised stressitekitajad, mängivad olulist rolli ka selle kontekst, kõrgus, allikas ja inimese harjumisvõime [3]. Samuti on keskkonnapsühholoogid teoretiseerinud, et rahvastikutihedus ja rahvarohkus võivad mõjutada meeleolu ning põhjustada stressist tulenevaid terviseprobleeme. Teadlased usuvad, et keskkonnaprobleemide mõistmiseks ja lahendamiseks tuleb analüüsida printsiipe ja probleeme just nende vahetus inimkeskkonnas ja kontekstis. Näiteks vähendavad rahvarohkuse tunnet hoonetes:

aknad – eriti sellised, mida saab avada, kust tuleb valgus, ning millest on hea vaade;
kõrged laed;
uksed – aitavad ruumi jagada ning võimaldavad inimestel kontrollida juurdepääsu oma alale;
ruumi kuju – ruudukujulised ruumid tunduvad avaramad kui ristkülikukujulised;
vaheseinad – avatud planeeringuga ruumides aitavad vaheseinad luua väiksemaid ja privaatsemaid tööalasid, pakkudes turvatunnet;
kognitiivne kontroll – võimalus ise reguleerida sisekliimat (nt ventilatsiooni, valgustust ja privaatsust) suurendab kontrollitunnet keskkonna üle ja vähendab stressi.

Süsteemikeskne

Süsteemidele orienteeritud lähenemist kasutatakse katsetes inimestega, kes kuuluvad rühmadesse või organisatsioonidesse. See lähenemine keskendub sellele, kuidas rühma liikmed omavahel toimivad, mitte ainult üksikisikute suhtlemisele, ning rõhutab sotsiaalse ühtsuse tähtsust. Laborikatsed uurivad seejuures inimese käitumise põhjus-tagajärg seoseid.

Kasutusalad

Mõju ehitatud keskkonnale

Keskkonnapsühholoogia on suunatud disainispetsialistide – arhitektide, inseneride, sisekujundajate ja linnaplaneerijate – töö toetamisele ja mõjutamisele, eesmärgiga parandada seeläbi inimeste elukeskkonda.

Arhitektuuri rolli ja mõju üle inimkäitumisele on valdkonnasiseselt palju arutletud. Peamised küsimused seisnevad selles, kas ja kui kiiresti inimesed uute arhitektuuriliste lahenduste ja linnavormidega kohanevad. Sageli kaheldakse, kas arhitektid suudavad hoonete tegelikku mõju ette ennustada, mistõttu soovitatakse otsustusprotsessides tugineda ka muudele teguritele. Lisaks vaadeldakse põhjalikult olemasolevaid hooneid, nende tüüpe ja tegelikku kasutust konkreetses ühiskondlikus kontekstis.

Keskkonnapsühholoogiat kasutatakse ka poodide ja teiste avalike kohtade kujundamisel, mis võivad mõjutada inimeste meeleolu ja käitumist, näiteks staadionid, kasiinod, kaubanduskeskused ja lennujaamad. Alates Philip Kotleri tööst atmosfääri teemal ning Alan Hirschi uuringust „Effects of Ambient Odors on Slot-Machine Usage in a Las Vegas Casino“ on jaemüük suurel määral seotud psühholoogiaga ning tugineb fookusgruppidele, otsesele vaatlemisele ja ettevõtete enda tehtud uuringutele.