Kaastunne on võime tunda kaasa teise inimese või looma valule, leinale ja/või kannatustele. Algul kasutati kaastunde mõistet erinevates religioonides. Kristluses on kaastunne seotud inimese moraali ja eetikaga ning seda nähakse kui voorust.

Kaastundel on kaks peamist vormi:

1. inimene on kaastundest füüsiliselt mõjutatud ja valu võib teda otseselt tegutsema panna või ta jääb passiivseks ja kaastunne on vaid emotsioon;
2. kaastunne tekkis konkreetsel põhjusel. ^[1]

Eesti keeles võib kaastunne olla nii emotsioon kui ka õpitud viisakas käitumine. Näiteks on eestlastel kombeks öelda leinavale või õnnetule inimesele „Tunnen kaasa!“ – seda nimetatakse kaastundeavalduseks. Kaastundeavaldus võib ilmuda ka ajalehes tekstina, kus on nimetatud inimesed, kellele kaasa tuntakse ja kes kaasa tunnevad.

Kaastunne (sanskriti ja paali keeles karuṇā; tiibeti keeles snying rje; hiina keeles 慈悲 cibei; jaapani keeles jihi) on budismis üks nelja mõõtmatu ehk brahmaseisundi juurde kuuluv teostus. Mahajaanas on kaastunne ja mõistmine põhimõisted, mis kuuluvad virgumise juurde.

Kaastunne on budismis eeskätt erapooletu suhtumine kõikidesse olenditesse, nende kannatuste endale kujustamine, olendite hüvanguks tegutsemine ja nende otsene aitamine. Mahajaanas arendatakse virgumismeelt eelkõige kaastundest teiste olendite vastu.

Kaastunne on bodhisattvate kõige olulisem omadus ja nende tegutsemise juhtmõte. Kaastunnet kehastab ülima ideaalina bodhisattva Avalokitešvara.^[2]

• Halastus