“Perekonnaleksikon” on autobiograafiline romaan, milles Natalia Ginzburg (1916–1991) elustab oma erakordselt värvika perekonna tema argipäevastes tegemistes ja jäädvustab neid ühendava salakeele kõigi selle isevärki sõnade, väljendite, salmikeste ja perepärimusega. “Lugeja tõmmatakse kiiresti kaasa ning endalegi ootamatult tunneb ta ennast selle väga erilise perekonna keskel koduselt,” ütleb Kristiina Rebane autori elu ja loomingut tutvustavas põhjalikus saatesõnas.
Ginzburgide pere- ja lähikonda kuulus hulgaliselt mõjukaid kultuuri- ja ühiskonnategelasi, teadlasi ja ettevõtjaid, koos perelooga saab seega räägitud ka peatükk Itaalia ajaloost 1920.–1950. aastatel: fašismi tõus, teisitimõtlejate ja juutide tagakiusamine, sõjajärgsed toibumisaastad. Jutustaja ise jääb seejuures pigem vaatlejaks ja tunnistajaks, orkestreerides osavalt väga erinevate häälte ühendkoori.
Raamatu lõpus on saatesõna ka autori pojalt, ajaloolaselt Carlo Ginzburgilt, kes pani eesti lugeja jaoks kirja oma isiklikud “Perekonnaleksikoni” lugemiselamused.
Natalia Ginzburgilt on Loomingu Raamatukogus varem ilmunud “See oli nii. Ambur” (LR, 1981, nr 31–32, tlk Merike Pau ja Anne Kalling).
Katkend:
Kui ma olin väike tüdruk ja me kodus lauas istusime, ja kui mina või mu vennad klaasi laudlinale ümber ajasime või noa maha pillasime, kostis isa kõmisev hääl: “Ärge tehke matslikkusi!”
Kui me leivaga kastet riibusime, röögatas ta: “Ärge lakkuge taldrikut! Ärge potserdage! Ärge käkerdage!”
Potserdusteks ja käkerdisteks nimetas isa ka kaasaegseid maale, mida ta ei kannatanud.
Ta ütles: “Te ei oska lauas olla! Teid ei kõlba kohtadesse kaasa võtta!”
Ja veel: “Te kõik olete ühed potserdajad, Inglismaal saadetaks teid võõrastemaja lauast otsekohe minema.”
Inglismaad hindas ta üle kõige. See oli tema meelest tsivilisatsiooni tipp kogu maailmas.
Tal oli õhtusöögilauas kombeks päeva jooksul kohatud inimesi taga rääkida. Ta oli oma hinnangutes väga karm ja nimetas kõiki lollideks. Loll inimene oli tema keeles “tohmus”. “Ta tundus paras tohmus,” ütles ta mõne uue tuttava kohta. Lisaks “tohmustele” olid “neegrid”. “Neeger” oli isa keeles inimene, kes käitus kohmakalt, saamatult ja ujedalt, käis kohatult riides, ei osanud mägedes matkata, ei rääkinud võõrkeeli.
Iga meie tegu või liigutust, mis oli tema meelest kohatu, nimetas ta “neegriteoks”. “Ärge olge neegrid! Ärge tehke neegritegusid!” riidles ta meiega pidevalt. Neegritegude palett oli lai. Ta nimetas neegriteoks seda, kui linnakingades mägedesse matkama mindi; rongis või tänaval kaasreisija või möödujaga vestlust alustati; akna peal naabritega jutustati; elutoas kingad ära võeti ja radiaatori vastas jalgu soojendati; mägedes matkates janu, väsimuse või villide pärast hädaldati; küpsetatud ja rasvaseid toite ja salvrätikuid matkale kaasa võeti.
Mägimatkale tohtis kaasa võtta ainult kindlat liiki toite: juustu, keedist, pirne, kõvaks keedetud mune; ja juua tohtis ainult teed, mida isa ise priimusel tegi. Ta kummardas oma pikliku punaste harjasjuustega pea priimuse kohale, kulm kortsus, ja varjas tuld jakihõlmadega tuule eest – tal oli mägedes suvitades alati sama roostevärvi villane jakk, kulunud ja taskute juurest kõrbenud.
Matkal polnud lubatud ei konjak ega tükksuhkur, sest see oli, nagu ta ütles, “neegrikraam”. Ja söögipeatust ei tohtinud teha mägionnides, sest see oli neegritegu. Neegritegu oli ka päikese kaitseks taskuräti või õlgkübara pähe panemine või vihma eest impregneeritud kapuutsi alla varjumine või salli kaela sidumine – need olid emale südamelähedased kaitsevahendid, mida ta püüdis hommikul matkale minnes meie ja enda jaoks seljakotti sokutada ja mille isa vihaselt minema viskas, kui need talle pihku sattusid.
Kui me matkal olime, jalas suured, kõvad ja tinarasked naeltega saapad ja paksud villased sokid, peas suusamask ja lumeprillid, päike kõrvetamas higist voolavat lagipead, vaatasime kadedusega “neegreid”, kes tennistes kergel sammul mäest üles läksid või mägionnis laua taga istusid ja koort sõid.
Ema nimetas mägedes matkamas käimist “tegevuseks, millega kurat oma lapsi lõbustab”, ja püüdis alati koju jääda, eriti kui pidi õues sööma, sest talle meeldis pärast sööki lehte lugeda ja toas diivanil tukastada.
Me veetsime suve alati mägedes. Üürisime kolmeks kuuks maja, juulist septembrini. Maja oli tavaliselt inimasustusest kaugel ja mu isa ja vennad käisid iga päev seljakotiga külas poes. Mingit meelelahutust ega ajaviidet ei leidunud. Meie õe, vendade ja emaga veetsime õhtu kodus laua ümber. Isa istus ja luges maja teises otsas ja pistis aeg-ajalt pea tuppa, kuhu me olime lobisema ja mängima kogunenud. Ta vaatas kahtlustava näoga, kulm kortsus, ja kaebas emale meie teenija Natalina peale, kes oli tal raamatud segi ajanud; “sinu kallis Natalina,” ütles ta. “Nõdrameelne naine,” ütles ta, tegemata väljagi, et Natalina võis teda köögist kuulda. Kuigi Natalina oli juba harjunud olema “see nõdrameelne Natalina” ja ei solvunud üldse.
Mõnikord, kui me mägedes olime, tegi isa õhtuti matkaks või ronimiseks ettevalmistusi. Ta oli põrandal põlvili ja määris enda ja mu vendade saapaid vaalarasvaga; ta arvas, et ainult tema oskab saapaid rasvaga määrida. Seejärel kajas kogu maja rauakolinast – see oli isa, kes otsis jääraudu, naelu, kirkasid. “Kuhu te mu kirka olete toppinud?” kõmistas ta. “Lidia! Lidia! Kuhu te mu kirka olete toppinud?”
Ta läks ronima kell neli hommikul, vahel üksi, vahel koos tuttavate mägigiididega, vahel mu vendadega, ja järgmisel päeval pärast ronimist oli ta nii väsinud, et temaga oli võimatu suhelda; nägu liustikult peegeldunud päikesest punane ja paistes, huuled lõhenenud ja veritsevad, nina võid meenutava kollase salviga sisse määritud, kulmud ähvardavalt kortsus, istus isa sõnagi lausumata ja luges ajalehte, ning piisas kõige tühisemast asjast, et teda tabaks hirmuäratav raevuhoog. Pärast mu vendadega ronimas käimist ütles isa, et mu vennad on “vedelvorstid” ja “neegrid” ja et ükski tema lastest ei ole pärinud tema kirge mägede vastu, välja arvatud Gino, kõige vanem meist, kes oli suur alpinist ja vallutas koos sõbraga väga raskeid tippe; Ginost ja tema sõbrast rääkis isa uhkuse ja väikese kadedusega ja ütles, et tal endal pole enam nii palju võhma, sest ta hakkab vanaks jääma.
Minu vend Gino oligi tegelikult isa lemmik ja isa oli rahul kõigega, mis ta tegi; Ginot huvitas looduslugu, ta kogus putukaid, kristalle ja muid mineraale ja oli väga usin õppija. Gino läks hiljem ülikooli inseneriks õppima, ja kui ta pärast eksamit koju tuli ja ütles, et ta sai kolmkümmend punkti, küsis isa: “Kuidas nii, kolmkümmend punkti? Miks sa ei saanud kolmkümmend punkti kiitusega?”
Ja kui ta oli saanud kolmkümmend punkti kiitusega, ütles isa: “Noh, see oli kerge eksam.”