USA patenti number 174465 peetakse kõigi aegade väärtuslikumaks intellektuaalomandiks. Täpselt 100 aastat hiljem oli selle idee omaniku rajatud ettevõte maailma kõige väärtuslikum firma. Taotlus nimega “Telegraafi parendamine” esitati valentinipäeval, 1876. aastal. Vaid mõni tund hiljem esitati veel teine sama idee kaitsmise taotlus.
Mõlema sisus kirjeldati uudset tehnikat, kuidas edastada telegraafiliselt üle elektriliinide inimese häält. Patent, milles polnud sõnagi “telefonist”, omistati Alexander Graham Bellile. Kuigi mõnetunnise viite puhul võiksime teada telefoni leiutajana hoopiski Elisha Gray nime. Belli õigus telefonipatendile kuulub tavatult ülekontrollitud faktide väikesesse eliiti, sest väidetavalt on seda tulutult vaidlustatud umbes 600 kohtukaasuses. Belli rajatud telefoni teenust pakkuv ettevõtte kasvas maailma rikkaimaks firmaks ning sedavõrd võimsaks, et riik otsustas selle tükeldada väikesteks osadeks.
Vahest jõudis telefoniga seotud rikkustele mõeldes kellegi mõtetesse küsimus kas “interneti parendamise” patent võiks olla isegi väärtuslikum? Ega kedagi huvitanud telegraafiliinid ja -postid, vaid tehnika, kuidas edastada teavet. Esialgu tehti seda morsekoodis aeglaste sõnumitena, hiljem infotihedate telefonikõnedena. Sama paralleeli võib tõmmata interneti kui taristu ja sellele rajatud veebi kui rakenduskihi vahele. Hoolimata sellest, et kõike nimetatakse ühiselt internetiks, oleks patenteeritav osa veebitehnoloogia.
Paljud teavad ja veelgi rohkemad leiavad samast internetist vastuse, et World Wide Webi toimimisloogika mõtles välja Euroopa Tuumauuringute Organisatsioonis (CERN) töötanud briti alam Tim Berners-Lee. Millegipärast ei kohta mehe nime maailma rikkaimate inimeste edetabelites. Võib mõelda, et ta tegeles veebi ideega töö ajal, tööandja ruumides ja talle kuuluvatel arvutitel. Sestap võib oletada, et töölepingust tulenevalt on veebi leiutamise õiguste omanik ja sellega rikastunud hoopiski CERN. See ei pea samuti paika.
Fikseerides telefoni patendi kui maailma rahaliselt kõige väärtuslikuma, võib veebi mittepatenteerimist pidada rahalises mõttes maailma kõige olulisemaks otsuseks.
Nädalavahetusel möödus kolmkümmend aastat kui Tim Berners-Lee ja CERN kinnitasid ametlikult, et loobuvad kõigist World Wide Webi’ga seotud intellektuaalomandi õigustest ja annavad selle maailmale üldkasutatavaks. Keegi ei tea, millised võinuks olla alternatiivsed ajalood. See, mis järgnes, kujundas aga maailma toimimist moel ja määral, milleni enamik tehnoloogiaid ei jõua ligilähedalegi, ilmselt isegi mitte telefon.
Õpetliku ajaloolise kurioosumina peab mainima veebilaadset ja sellest varasemat “interneti parendamise” tehnoloogiat. Viimane sündis USA-s Minnesota ülikoolis ja kandis õppeasutuse maskoti nime Gopher. Interneti sidetehnoloogia rajanes külma sõja aegsele soovile tagada riigiasutuste ja ülikoolide vahel töökindel andmevahetus. Telegraafilaadselt sideliinidest ja vahejaamadest koosneva raudvaralise kihi juhtimiseks olid olemas omad võrguprotokollid. Seepeale koostasid Minnesota ülikooli insenerid dokumentide edastamise, hoidmise ja otsimise tarkvaralise protokolli.
Gopher loodi spetsialistide poolt peamiselt töiste ülesannete toetuseks omasugustele, st piisava ettevalmistusega tehnoloogiat valdavatele inimestele. Nende jaoks oli Gopheri kasutuselevõtt suhteliselt lihtne ja parema alternatiivi puudumisel kasvas kasutajaskond kriitilise massini. Sellest alates võib rääkida millestki, mis on liiga suur, et seda saaks ära lõpetada, aga samas liiga suureks kasvanuna olemasoleva piiratud kasutajaskonna poolt raskesti paremaks muudetav.
Kes soovib, võib laadida tänaselgi päeval arvutisse Gopheri lehitseja ja proovida, kas oleks eelistanud veebile gopherspace’i? Maailmas on praegu üle 300 Gopheri serveri. Võimalik, et kogu saadava sisu saab mahutada DVD plaadile. Gopheri kasutamine meenutabki mäluseadme hierarhilistes failikataloogides surfamist ja tekstifailide lehitsemist.
Võib-olla oleks Gopher arenenud huviliste lisandumisel millekski vägevamaks. Minnesota ülikool otsustas aga 1993. aasta veebruaris, et nad soovivad selle kasutamise eest saada litsentsitasu. Kaks kuud hiljem kostus CERN-ist, et seal arendatud veebitehnoloogia võimaldab palju suuremat paindlikkust ning andmete tõhusamat kasutamist ja see on ning jääb kõigile vabalt kasutada.
Selle kinnituseks avaldati 30. aprillil 1993 CERN-i juhtide allkirjadega poole lehekülje pikkune veebitehnoloogia vaba kasutusse andmise deklaratsioon. Siin me nüüd oleme, 30 aastat hiljem, suuresti tänu maailma kõige olulisemale otsusele.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates “Portaal”.
