Kõik vanakraamilaadad pakuvad abikaasadele suurt huvi, uudistamas käiakse Saksamaa laatadelgi. «Laadale sõidame koos, aga seal liigume eraldi, siis jõuame rohkem hõlmata. Teame, mis meid huvitab, ja kui midagi näeme, siis helistame, et siin on üht või teist, mis huvi võiks pakkuda,» rääkis Toomas.

Vanade jalgrataste hullus, nagu Toomas ise oma hobi nimetab, sai kunagi alguse ilusast plaanist abikaasat sünnipäeval vanaaegse jalgrattaga üllatada. «Sobiva jalgratta ostmise protsess oli pikk ja keerukas, kuid lõpuks õnnestus mul leida just «see õige». Kahjuks ei olnud ratas heas seisus ja selle restaureerimiseks tuli käed külge panna. Minu õnneks oli kingisaaja tulemusega väga rahul,» meenutas Toomas. «Kuid ega ma saanud ju naist üksi rattaga turule lasta. Mistõttu pidin ka endale sõitmiseks ühe vanaaegse ratta soetama. Siis oli mul ilusaid rattaid juba kaks. Kuid ega kaks ilma kolmandata jää, ka tütrel tekkis soov ühe nostalgiahõngulise ratta järele. Nii hakkaski see pall veerema. Ja nüüd on mul rattaid kuuris, hoovis, keldris ja isegi elutoas,» rääkis koguja.

Toomas Pihti teada on Eestis kümmekond inimest, kes vanade jalgrataste kogumisega tegelevad. «See on haigus, mis süveneb,» lisas ta naerdes. Pihti kogus on vanu rattaid 50 ringis. «Algul kogusin ainult eestiaegseid sõiduvahendeid, aga siis sai neist küllalt ja hakkasin koguma veel vanemaid rattaid. Mõned rattad olen saanud Inglismaalt, ühe leidsin Soomest sisuliselt prügimäelt. Ühe Adleri sain juhuslikult Nõmmelt, võib-olla oleks see seal garaažis seisnud veel mitukümmend aastat.»

Jalgratastest võib Toomas pikalt rääkida, sest igal rattal on oma lugu ja eripära, kuidas see kokku on pandud, kust mõni puuduv detail leitud või ostetud.

Vanu rattaid Toomas Pihti kollektsioonist. (foto: Toomas Pihti erakogu)