Meie kõigi kohustus on hoida meid ümbritsevat keskkonda ja vältida mõjutusi, mis võivad seda kahjustada. Kevadine linnaruum on tolmune. Seda näeme silmaga ja seda registreerivad meie õhukvaliteedi seirejaamad (vt www.õhuseire.ee).

Kohalikud omavalitsused asuvad teid ja tänavaid puhastama varakult, aga kõike korraga ei jõuta. Üldjuhul teetolmu kõigepealt niisutatakse ja seejärel kogutakse see kokku, mida teevad spetsiaalsed masinad, püüdes vältida tolmu levikut ja seega ka ohtu ümbritsevale keskkonnale ja elanikele.

Kahjuks on tänavapuhastamiseks hakatud kasutama ka meetodit, mida ei saa pidada efektiivseks ja mis on töö tegijale ning ümbruskonnale ohtlik – see on lehepuhurite kasutamine, millega keerutatakse vaid tolm üles, see langeb uuesti maha, saastades teisi alasid ja ohustades elanikke. Üleskeerutatav tolm sisaldab heitgaaside jääke, ohtlikke haigustekitajaid, loomseid väljaheiteid, eoseid, seeni, õietolmu, piduriklotside tolmu, rehvijääke ja teisi ohtlikke komponente.

Keskmine täiskasvanu hingab korraga natuke vähem kui pool liitrit õhku, mis sisaldab tavaliselt 1–10 miljonit väikest osakest, kuid saastunud õhu korral veelgi rohkem.

Tolmus sisalduvad eriti peened tahked osakesed, nn PM2,5 ehk alla 2,5-mikromeetrise läbimõõduga osakesed, on eriti ohtlikud, sest need võivad lenduda suurte vahemaade taha ja jääda õhku lendlema päevadeks või nädalateks. Nende organismi tungimise võime on eriti tugev, need satuvad vereringesse ja sealt kogu organismi. Selliste osakestega kokkupuutumine ei ole mitte lihtsalt ebameeldiv, vaid epidemioloogiliste uuringute alusel on selgunud, et need osakesed põhjustavad ka surmaga lõppeda võivaid haigusi, nagu südameinfarkti, insulti ja kopsuhaigusi.

Lisaks saastavad õhku lehepuhurite endi heitgaasid, samuti häirivad nad ümbritsevaid oma müraga.

Meie kõigi tervise ja ümbritseva keskkonna kaitseks tuleb lehepuhuri kasutamist kevadise tolmu koristamisel vältida, et mitte tekitada sellega ohtu endale ja ümbritsevale keskkonnale.