Peatselt lõpetab suure juubelikontserdiga oma 25. hooaja Nõmme rahvatantsurühm Tantsusarvikud.Rühm loodi 1993. aastal Nõmme noortemajas. «Algul oli seal tüdrukute estraaditantsu ring, aga soovist tantsupeole minna võeti juurde ka poisse ning sellest sai rahvatantsurühm,» meenutas juhendaja Kristi Aitsam. Praegu on rühmas kümme paari tantsijaid, kes teevad trenni Nõmme põhikoolis.

Tantsusarvikuid seob armastus rahvatantsu vastu, ega muidu juba üle paarikümne aasta kaks korda nädalas koos ei käidaks, räägib rühma pikaaegne liige Helina Õunapuu.

Aga miks just Tantsusarvikud? «1993. aastal oli väga kuum suvi ning et me rongkäigus kuumarabandust ei saaks, tegime pea päikese eest kaitsmiseks fooliumist mütsid, mille nurkade teravad tipud meenutasid eemalt vaadates sarvi. Kui rongkäigus marssisime, siis rahvas ju ikka tervitab ja ergutab. Kuna meie rühmal polnud esialgu nime, siis hüütigi: «Elagu tinamütsid!», «Elagu tinasarved!», ka «tantsusarvikud» käis läbi. Kui nimevalik päevakorda tuli, tegime hääletuse. Sama hästi oleks võinud rühma nimeks ka Tinasarved või hoopis midagi muud saada,» rääkis Kristi Aitsam nime saamise loo.

Rahvatantsurühm Tantsusarvikud on hooliv ja ühtehoidev. «Südatalvel ühel sünnipäeva hommikul hakkas maja ees pasun hüüdma. Kui aknale läksin, olin pisarateni liigutatud: kogu rühm oli kogunenud enne tööpäeva lumehange, et õnnitleda oma õpetajat, » meenutas Kristi Aitsam.

UEFA superkarika finaal

Tantsusarvikutes on liikmed eri elualadelt. Leidub nii politseinikke kui ka õpetajaid, nii firmajuhte kui üliõpilasi. Juhendajale teeb rõõmu see, et rühmast on välja kasvanud mõned tantsuõpetajad ja traditsioon läheb edasi. «Tants annab palju tagasi, see hoiab noorena, värskena ja elurõõmsana,» lausus Aitsam.

Veerand sajandi jooksul on olnud rühmal hulgaliselt võimalusi ka teistele oma tantsulusti ja -oskusi näidata.

Lisaks esinemistele kodus kutsutakse Tantsusarvikuid pidevalt ka välismaistele festivalidele.

Näiteks eelmisel suvel käidi Portugalis folkloorifestivalil Europeade. Kindlasti üks suuremat rahvusvahelist kajastust leidnud esinemine oli UEFA superkarika finaali eel Lilleküla staadionil.

Eks ole ette tulnud ka humoorikaid hetki, mida veel hiljemgi naerdes meenutatakse. «Kui Portugali lendasime, siis üks mees unustas käsipagasisse akupanga, mida seal ei oleks tohtinud olla. Teda hakati lennujaamas valjuhääldi kaudu otsima, kuid nime ette oli lisatud uhke tiitel. Pärast kutsuti teda terve reisi jooksul naljatledes auväärseks lordiks,» meenutas Helina Õunapuu.