Ja mis siis? Pada sõimab katelt ja üks rõhuja näägutab teist võimuhullu. Leyenit võib nimetada nii türanniks, despoodiks kui diktaatoriks ja midagi valesti siin ei ole. Põhjused, miks punaajakirjandus Kaja retoorika kõne alla võttis, on ilmselgelt alatud ja silmakirjalikud.
Küsimus ei ole selles, et Ursula ei oleks diktaator, minu arvates on ja sealjuures üks hullematest. Tegemist ei ole ka uudisega, sest Ursula ja tema võimuhullus ei ole meile saladuseks, ammu teada kõik. Sama tuleb öelda Kaja ja Ursula teravate suhete kohta, ka sellel lõputul madinal puudub uudiseväärtus.
Ilmselt on ka kommunistidest vandenõulased lõpuks aru saanud, et nii Ursula kui Kaja kahjustavad Marxi ja Trotski maailmarevolutsiooni üritust ning nende vahelist kismat tuleb seetõttu võimendada ja igal võimalusel väiklaselt intrigeerida. Saaks vähemalt ühest topisest lahti.
Kaja on selles sõjas nõrgem, seega toetatakse teda – üritades jätta muljet, et vähemalt omavahel ja eravestlustes ajab ta selget juttu. Valetada võib, aga siingi on mõistlik piiri pidada, võib ju valetada, et somaalid lähevad ehitusele tööle või kaevandusse, aga seda Kaja enam vähem mõistliku jutu fantaasiat lihtsalt ei ole võimalik uskuda, pea plahvatab.
Ei usu. Kui Politico kirjutaks, et üks nimetas teist lehmaks või lipakaks, siis ma pigem usuksin, see oleks inimlik ja arusaadav omavaheline jutt. Sügavalt naiselik, just see kvaliteet, mille pärast naisjuhte nii kangesti kiidetakse ja mahitatakse, olgu siis tegemist kui tahes ogara tainapea ja fanaatikuga.
Mina loen käesolevast meediamanipulatsioonist välja, et kommunistid soovivad Ursulast vabaneda ja toetavad Kallast kui nõrgemat ja kosmilise haardega klassivõitlusele vähem ohtlikku. Mida peaks normaalne inimene selles olukorras tegema ja mõtlema? Parem kui ei loe üldse kommunistide lehti, siis on vähem probleeme.
Aga kui korra on juba loetud, siis tuleb toetada Ursulat – loogika on lihtne, kui kommunistid on Kajaga ühes paadis, siis tuleb see paat põhja lasta. Minul küll ei ole usku sellesse, et Kaja rapsimine euroliidu põhja viib. Põhja ta muidugi läheb, raudpolt kindel, aga siin on põhjuseks kliimakultus, feminism, perverssused ja massiimmigratsioon.
Kaja on sama ohtlik nagu väljakistud mürgihammastega papist rästik. Jah, ta on sõjapistrik ja sõjahull ja ajab näost kohutavat sõjamäda välja – aga ärgem unustagem, et Euroopal ei ole relvi, ei ole laskemoona, ei ole sõjamehi ja pole ka moraali ega tapmistahet. Las lobiseb, midagi sellest ei muutu, mitte midagi ei juhtu.
Kui euroklounid oleks midagi enamat kui elavad märklauad, siis nad oleksid viinud Gröönimaale miljon meest, kümme või kakskümmend tankidiviisi ja tuumapomme tosinat kolm. Siis USA valitsus ei laiaks pingviinipiltidega, liitlased oleksid hõivatud üldmobilisatsiooni ja sõjakommunismiga.
Siinkohal pakun välja hüpoteesi, mis põhineb teaduslikel faktidel – nimelt on psühhiaatrid nii Euroopas kui Ameerikas tuvastanud uue haiguse – Trumpi hüsteeria või Trumpiga seonduva ärevuse. Uut hullust põhjustavad alatud meediavaled, mis on metoodiliselt kujutanud Trumpi Hitleri, naistevihkaja ning demokraatia hävitajana. Kõhn intellekt lihtsat ei pea vastu, eriti kui ta on kommunist ja keerabki ära sassi. Inimesed hulluvad hirmust.
Midagi sarnast on toimumas ka Kaja kõrgele kohale määramise järel. Kaja muidugi hirmsasti kiideti ja ülistati enne ametisse sättimist, auhinnad anti ja ülikute makaronisöömisele kutsuti. Kõik, eriti naispolitrukid, olid täielikus vaimustuses, ikkagi naine ja ikkagi sõda ja kohe päris ehtsa kommunisti perekonnast – oivaline.
Kui Trumpi puhul hulluti hirmust, siis Kaja paanika ehk Kaja paranoia on põhjustanud pettumuse. Hirmsat sõja- ja seakisa on terve ilm täis, aga sõda on ikaldunud. Vaata et varsti on rahu majas ja siis tuleb nii mõnelegi psühhoos peale.
Peabki tulema, kui on ainult üks tähtis asi sõda ja on ainult üks mõttetiine naisfilosoof Kaja. Koos peaks kaks nii kõva kivi jahvatama peeneks nii Putini kui üldse kõik. Ootused on väga kõrgel, ometi mingit läbimurret ei ole näha isegi mitte silmapiiril. Kõige hullem, Kajaga ei räägi ei ameeriklased ega venelased.
See on ränk kognitiivne dissonants, mis ajab käpuli nii feministid, militaristid kui ka meile hästi tuntud kommunistid. Inimene loeb lehte ja mõtleb, lõpuks ometi tuleb õnn, sõja tõmbasime käima, Kaja panime kõrgesse ametisse, midagi paremat ei oska ette kujutadagi. Läheb asjaks. Aga midagi ei juhtu, stagnatsioon tiksub vaikselt, üks samm edasi, kaks sammu tagasi.
Ja hakkavadki hulluks minema. Progressiivse ahvikarja maailm on kokku varisenud, Ameerika on Trumpi valitsuse all ja juhtuvad nende jaoks kõige halvemad asjad: immigrandid saadetakse välja, pätid pannakse vangi ja koolis õpetatakse lastele kahte sugu. Kas see siis ei aja vasakäärmuslast hulluks? Ajab ja peabki ajama.
Euroopa on küll sõjahullu valitsemise all, aga ikkagi saadetakse Trumpi vastu Gröönimaale paarkümmend meest ja plaanilises tollihirmus jooksevad needki laiali. Ukrainast üldse ei räägi. Pole midagi head rääkida. Õilishingede avantüürid, vandenõud ja eskapaadid on kolinal kokku kukkunud. Ja sõjahulludest saavad tavalised hullukesed polsterdatud palatis.
See on traagiline, kui reaalsus helesinistele unistustele jõhkralt lõpu peale teeb. Muinasjutumaailm kustutatakse ära nagu koni. Nii see läks USAs ja nii läheb see ka EUs, loodusseduste vastu ei saa. Kui sinu unistused on ogarad, elukauged ja kurjad – nagu laste kohitsemine, totaalne sõda, kliimapettus ja absurdne vikernikerdis, siis on nende unistuste häving ootuspärane ja hea.
Inimkonda hävitavad ja alandavad unistused tulebki kokku kukutada, kui nad ise veel pole maoli vajunud. Inimesed, kes unistavad sellistest jõledustest nagu kommunism, peavadki hulluma, nii on parem neile endale ja nende lähedastele. Muidu vast ei jääkski muud üle, kui juhatada viisakalt peldiku taha.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 26.01.2026
