Esiteks olgu kohe ära öeldud, et elanikkonnakaitse arendamisega ei ole Eestis tulemus null.
Kui aastaid oleme pidanud nentima, et meil puudub valmidus sõjaaja elanikkonnakaitseks, siis nüüd julgen kinnitada, et viimase nelja aasta suure pingutuse ja töö tulemusena oleme esmase suutlikkuse saavutanud. Oleme praegu ilmselt paremad, kui oli Ukraina neli aastat tagasi, täiemahulise agressiooni esimestel päevadel. Siiski on meil väga pikk tee minna, et jõuda elanikkonnakaitses tasemele, kus Ukraina on nüüd.
Hiline start nõuab meilt oluliselt kiiremat tempot. Eesti riik alustas elanikkonnakaitse arendamist alles kümme aastat tagasi, kui esimest korda kutsuti kokku ekspertide rakkerühm. Ometi kõik, mis jääb täiemahulise sõja eelsetesse aastatesse, oli tegelikult piltlikult öeldes paberbastionide ehitamise aeg: arendusteks raha polnud ja plaanide kirjapanekust pahatihti kaugemale ei jõutudki.
Sisuliselt oleme pidanud viimase nelja aastaga ära tegema 30 aasta töö ja seda projektipõhiselt või ühekordsete rahasüstidega. Püsiv rahastus elanikkonnakaitsele puudub endiselt, kuid nende arenduste keerulisem osa seisab alles ees. Madalal rippuvad viljad on korjatud ja kardan, et riik võib jääda neile loorberitele puhkama. See aga tähendab, et me ei suuda välja arendada kõiki neid võimekusi, mis päriselt inimeste elu päästaksid.
2022. aasta 24. veebruari järel on suur osa Euroopast elanikkonnakaitse ümber mõtestanud, kuna Venemaa sõjategevuse tegelik pale tuli taas nähtavale: elutähtsa teenuse taristu, eluhoonete, haiglate ja koolide ründamine ning tsiviilelanike jõhker tapmine ka asulate vallutamise järel. Kui arendame ohuteavitust, kuid varjumiskohti ja varjendeid mitte, siis äratame oma inimesed lihtsalt enne surma üles, aga neil pole võimalik ennast kaitsta. Kui arendame varjendeid ilma ohuteavituseta, siis ei jõua sinna keegi.
Kui teeme varjendid, aga inimesi lahingualadest ei evakueeri, siis teeme Butšat ja ei lase lisaks kaitseväel kaitsetegevust käivitada. Kui ainult evakueerime, siis jätame inimesed pommirünnakute korral kaitseta. Kui me elanikkonda ette ei valmista, siis paanikas inimesed ei kaitse riiki ega anna võimalust ka ennast kaitsta. Kui me ei arenda päästetöö ja katastroofimeditsiini võimeid, siis ei suuda me rünnakute järel kannatanuid abistada.
Elanikkonnakaitse tase
Viimase nelja aastaga on Eestis tehtud hulgaliselt arendusi. Kõige värskemalt on tõenäoliselt kõigil meeles ohuteavituse praeguste lahenduste testimine 2025. aastal. Esimeste katsete järel tegi valitsus väga kiire otsuse, et täiendavalt on vaja välja arendada nutiseadmete välkteavitus (cell broadcast). Plaanime 2026. aastal teha vähemalt kolm samasugust ohuteavituse testi ja kiire rahastuse leidnud välkteavitus valmib järgmise aasta esimeses pooles.
Ulatusliku evakuatsiooni korraldamiseks on operatsiooniplaanid koostatud ja õppustel koostööpartneritega läbi harjutatud. Varud on olemas vaid esmaste tegevuste käivitamiseks. Teenistujad on saanud Sisekaitseakadeemiast ka oma kriisirollile vastava koolituse. Hädaolukorra seaduse muudatused lõid õigusliku aluse ka varjumise korraldamiseks, kuid enne selle toe tekkimist oleme koos omavalitsuste ja erasektoriga märgistanud avalikke varjumiskohti juba ligi 18 protsendi elanike jaoks.
Oleme loonud mitu kriitilise tähtsusega uut päästetöö ja demineerimise võimet. Ka kogu päästeameti enda kriisiaja toimepidevus on selline, et me ei jää kriisides ise abivajaja rolli. Omavalitsuste kriisivalmidus on tänu nõustamistele ja kriisiõppustele oluliselt paranenud. Kogu selle arendustööga paralleelselt oleme kõige enam energiat pannud kõige olulisemasse, Eesti inimeste kriisideks valmisoleku tõstmisse. Praegu on kriisideks valmis 13 protsenti elanikkonnast. Selle aasta lõpuks võiks see olla 30 protsenti.
Juurde on vaja riigi ja selle juhtide eeskuju. Ka rahvaesindajad ja arvamusliidrid saavad oma tegude ja sõnadega olla eeskujuks kriisivalmiduse loomisel. Sellest ka minu üleskutse: näidake välja, et teie olete valmis, teil on kodus vajalikud varud ning varjumisplaanid valmis. Palun rõhutage valmisoleku olulisust.
Ilma avaliku toetuseta on rahastamisotsused rasked tulema. Samuti vajavad järeleaitamist riigi enda varud ning sellest on rääkinud ka riigikontroll. Riigijuhid on meile andnud ka selge sõnumi edasiseks, elanikkonnakaitse eesmärgid on vaja saavutada kiiremini ja odavamalt. Mõte on ju hea.
Mitu aastat graafikust maas
Eesti elanikkonnakaitse arengut saab kirjeldada kahe ajaloolise verstapostiga: Venemaa esimene rünnak Ukrainas ja Krimmi okupeerimine aastal 2014 ning teine rünnak ja täiemahulise sõja algus aastal 2022.
Enne 2014. aastat ei teinud me riigina praktiliselt mitte midagi sõjaaja elanikkonnakaitse arendamiseks. Aga see on ka mõistetav, sest esimesed kaks aastakümmet iseseisva riigi arendamisest kulus esiteks institutsioonide üles ehitamisele ja seejärel esmasele ennetustegevusele või, lihtsamalt öeldes, kergelt ärahoitavate ja lausa rumalate surmade vähendamisele, pean silmas turvavöö kasutamist, arutut kihutamist, joobes autojuhtimist, voodis suitsetamist, suitsuanduri kasutamist, alkoholijoobes ujumist, organiseeritud kuritegevust, salaalkoholi jmt.
Krimmi hõivamise järel mõistsime vajadust hakata rajama kogu ühiskonda hõlmavaid kaitsesüsteeme, aga väga palju me kirjapandud lubadustest kaugemale ei jõudnud. Neil aastatel eesmärkide saavutamiseks lisaressursse ei eraldatud ning ellu hakati viima ennekõike vaid neid tegevusi, mis suuri vahendeid ei vajanud, nagu plaanide koostamine, mõningane teavitustegevus, kriisiaegse koostöö parandamine.
Päästeamet alustas elanike kriisivalmiduse koolitustega. Naiskodukaitse tegi avalikkusele mobiiliäpi “Ole valmis!” ja panustas samuti palju elanike kriisideks ettevalmistamisse. Algasid ettevalmistused asukohapõhise ohuteavitussüsteemi arendamiseks ja Häirekeskus alustas kriisiinfotelefoni teenuse loomist.
Mitmed vahepealsed arendused said olulise tõuke koroonakriisi tõttu. Kriisiinfo telefon 1247 arendati välja plaanitust varem ja Eesti varude keskuse loomine ning varude kogumise uus lähenemine jääb samasse aega. Samuti aitas kriis kaasa meditsiinisüsteemi võimete arendamisse. Tulemata jäid ressursid, et luua valmisolekut elanikke sõjalises kriisis kaitsta.
Keerulisem seisab veel ees
Elanikkonnakaitses ei ole prioriteete. Kui jätame mõnes aspektis arendused poolikuks, siis tekitame endale ise Achilleuse kanna. Elanikkonnakaitse ekspertide rakkerühm alustas tööd jaanuarikuus täpselt kümme aastat tagasi. Ekspertide koostatud elanikkonnakaitse kontseptsioon ei ole küll täiuslik, aga oleme viimastel aastatel nähtud Venemaa jõhkruste põhjal lisanud sellele uusi kõige kriitilisemaid arendusvajadusi. Sellest meile praegu piisab. Uut paberit meil vaja pole. Vaja on otsuseid, rahastust ja teostust.
Päästeamet sai täiemahulise sõja vallandumise järel ühekordse suure eelarvesüsti 51 miljonit eurot, et tõsta päästevõrgustiku enda kriisivalmidust ja toimepidevust ning käivitada elanikkonnakaitse arendused. Projektipõhiselt oleme saanud lisaraha ka aastateks 2024–2027. Mis saab edasi, pole endiselt kindel.
Ühekordsete projektipõhiste rahasüstidega oleme tegelike vajadustega võrreldes siiski alles algusjärgus. Raskem osa tööst seisab ees ja edasised võimearendused vajavad eelarvet ja inimesi. Ja kui tekib küsimus, et millise hinnaga me varjendeid rajama ja riiklikke varusid koguma hakkame, siis vastus on väga lihtne: inimelu hinnaga.