Selle intervjuu laiem lähtekoht on sinu peagi ilmuv täispikk debüütalbum, aga hetkel saame rääkida täpsemalt sinu värskest singlist “Hüsteeria”. Kui ise kirjeldaksid, siis kus sa oled praegu muusikaliselt?
Ma olen selles albumi ilmumise faasis, kus vaikselt hakkab kohale jõudma, et mingi loominguline teekond saab õige pea läbi. Olen selle kambaga juba nii ära harjunud, aga vähehaaval peab tuleviku peale ka mõtlema hakkama, et kuhu edasi… Üritan veel sellele mitte väga mõelda.
Kõik sinu viimased singlid on tõepoolest tehtud koos Frederik “Boipepperoni” Mustoneni ja Mattias Tirmastega. Kas tegite terve plaadi koos?
Jah, meil on kõik kolmeks jaotatud, oleme omamoodi trio olnud.
Kuidas see tööprotsess teil välja näeb? Kas põrgatate vastastikku ideid või hakkavad Frederik ja Mattias sinu ideid edasi arendama?
Alguses läks küll nii, et arendasime minu ideid edasi: istusime maha ja näitasin neile, mida ma teha tahan, selgitasin abstraktselt, kuidas see album võiks kõlada. Siis nad hakkasid vaikselt aru saama ja võtma omaks minu visiooni.
Oled seda varem korduvalt välja toonud, et pead end üsna isepäiseks loojaks ja usaldad põhiliselt iseennast. Kui keeruline teekond see on olnud, et usaldad oma soolokarjääri puhul kedagi teist ka?
Eks see on ikka omamoodi raske olnud. Enne Frederikku ja Mattiast mul ei olnudki selliseid koostööpartnereid, ma kirjutasin ja produtseerisin muusikat suures osas ise. Üldse on mul väga raske leida inimesi, kellega koos muusikat teha, alati need ei jää ka pikaajaliseks koostööks. See pole midagi isiklikku kellegi suunal, lihtsalt vahel ei sobi inimesed muusikaliselt kokku.
Aga kuna enne neid pole ma selliseid leidnud, siis jään neid igatsema (naerdes).
Kui selle isepäisuse juurde korra kinni jääme veel, siis kas sul on praegu juba kergem enda ideedest lahti öelda? Sa tuled stuudiosse, viskad neile mingi mõtte ette ja nad ütlevad, et äkki teeks kuidagi teistmoodi. Kas see oli sinu jaoks alguses raske?
Jah, oli küll, tõepoolest. Ma olen ise sellele tagasi mõelnud, et olen inimesena ka kõvasti edasi arenenud. Olen õppinud seda, et kui minu idee ei lähe käiku või asi ei lähe nii, nagu mina tahan, siis see ei tähenda, et keegi meist oleks halvem või parem. Mingi lapselik konflikt ikka jääb, me stuudios möliseme üksteisega väga ausalt, aga lõpuks on kõige olulisem see, et kõik tahavad selle plaadi võimalikult heaks teha.
Lisaks kahele heale kaasautorile oled sa leidnud endale tegelikult nüüd ka plaadifirma, sinu viimased kaks singlit on ilmunud Kurbade Uudise alt. Huvitav on see, et mullu suvel ilmus su lugu “Amore Tossico”, mis kõlas täpselt nagu see materjal, mida Kurvad Uudised välja andsid, aga tol hetkel sa veel ei olnud nende all. Või olid juba käed löödud?
Ei olnud. Kõlas tõesti nende moodi või? (naerdes)
Jah, aga ma ei mõtle seda üldse halvas mõttes.
Aga võib-olla siis Kurvad Uudised kuuliski seda ja neil oli sama tunne mis sul.
Kui üllatavalt see plaadifirma pakkumine sulle tuli?
Tegelikult juba siis, kui nad 2023. aastal tegevust alustasid, olid meil mingisugused jutud seoses EP-ga. Saime korra isegi kokku ja tšillisime, aga tollel hetkel koostööd sellest ikkagi ei tulnud. Seega nüüd ei tulnud see pakkumine otseselt üllatusena, ma saan nendega hästi läbi ja tean, et see, mis ma teen, meeldib neile.
Paar singlit on juba tulnud nende alt, aga kui vabad käed Kurvad Uudised sulle annab? Mis vormis teie koostöö praegu on?
Täiesti vabad käed. Ma läksin nende juurde sisuliselt valmis albumi kontseptsiooniga. Saadan neile pidevalt uusi versioone kuulamiseks ja tundub, et neile väga meeldib. Põhiliselt nad aitavad bürokraatilise ja üldise toetamise osaga. See on see, mida on liiga suur vastutus üksi võtta.
Pikka aega sa tegelesid selle poolega üksi?
Jah, mul oli küll vahepeal ka mänedžer, aga olen ise ka sellega tegelenud, nii nagu paljud teisedki.
Aga miks sa ikkagi peaaegu neli aastat tegutsesid sõltumatu artistina ilma plaadifirmata? Kas sa ei leidnud kedagi, kellega tingimused ja platvorm sulle sobiks, või keegi ei tahtnud sind enda tiiva alla?
Tahtsid küll, kõik need kolm suuremat – Warner, Sony ja Universal –, kes enam Eestis ei tegutse. Mulle ütles mingi sisetunne, et Eesti on nii pisike ja nii palju, kui ma olin kuulnud ka kolleegidelt, siis tihtipeale on ise lõpuks lihtsam teha. Ise tehes püsib loominguline autonoomsus, mis on minu jaoks kõige tähtsam. Lõpuks oled ise rõõmsam, õnnelikum ja rahul oma asjaga. Ma kartsin, et plaadifirmaga võivad kaasneda mingid ebamugavused.
Seega jah, mul oli mingi sisetunne ja nüüd paar aastat hiljem tundub, et see oli õige otsus. Ma usun küll, et Eestis on võimalik tegutseda ka sõltumatult, välismaal on muidugi teisiti.
Kui keeruline oli üksinda tegutsedes konkurentsis tegutsedes?
Ma ei ütleks, et väga keeruline oleks olnud. Mul on terve aeg head inimesed ümber olnud, kes toetavad mind ja aitavad mul pinnal püsida, ning neid inimesi on aastatega juurde tekkinud, lisaks olen ise ka õppinud usaldama vaistu ka.
Ma räägin, Eesti on nii pisike, meid on nii vähe siin, selle töö saab ka oma väikse tiimiga ja ilma plaadifirmata tehtud.
Aga kui ma küsin sama küsimust teistpidi: kas sa tunned, et esialgu oli sul raske enda kui artisti tõestamine muusikatööstuses? Või on see lihtne?
Ei, lihtne ei ole see kindlasti, pigem on küsimus selles, kellele sa ennast tõestada tahad. Ma mäletan näiteks, et saatsin oma esimese singli meiliga sulle ja sa panid seda kohe ka tähele.
Kui rääkida inimestest muusikatööstuses ja üldiselt kultuurivaldkondadest, siis mul on tunne, et inimesed on mu vastu väga lahked olnud ning on hinnanud seda, mida ma teen. Postiivset vastukaja olen alati saanud, aga see ei tõlgendu edusse kuulajanumbrites.
Kui neist numbritest rääkida, siis ma arvan, et kui Eestis veidigi alternatiivsemat muusikat teha, siis kahjuks ei ole sellele mitmekesist kuulajaskonda, kes selle vastu võtaksid. See aga ei tähenda, et ei peaks alternatiivsemat asja tegema, otse vastupidi. Ma tunnen, et oleme väga tublid ja et Eestist leiab väga mitmekesist ja huvitavat muusikat, peab lihtsalt oskama otsida.
Oled teinud muusikat nii eesti kui inglise keeles, kohati lugudes ka mitmes keeles korraga. Aga kas võime öelda, et Eesti muusikaturul pinnal püsimiseks peab praegu tegema endiselt põhiliselt eestikeelset muusikat?
Jah, tundub nii. Mulle kunagi öeldi tihti, et hakka eesti keeles tegema ja sellest muutusest saati on edu tõesti suurem olnud. Aga see ei ole ka kindel reegel, meil on mitmeid näiteid inglise keeles viljelevatest edukatest muusikutest, ja lõpuks ei garanteeri ka eesti keeles tegemine edu.
Ma arvan, et päeva lõpuks on kõige olulisem see, et sa ennast mugavalt tunneksid. Mu jaoks on see mitmes keeles kirjutamine väike protest süsteemi vastu ja see on väga lõbus.
Kerime korra tagasi sinna 2021. aasta sügisesse, sinu debüütsingli “Curtains” aega. Mis pilguga sa seda Mariat praegusel hetkel vaatad?
Nii nagu iga inimene peaks oma mineviku mina vaatama: empaatiliselt ja hoolivalt. Kunsti välja andmine on hirmus, nii et ma austan igaüht, kes seda teeb. Mul on hea meel, et see Maria tegi seda.
Kas ja kui erinevad on üldse need kaks Maria Kallastut? Kas see artist, kes sa oled praegu, on midagi täiesti teistsugust?
Eks neil on sarnaseid jooni küll, aga mingi persona olen ma endale ikkagi loonud. Mulle tundub, et lõpuks on niimodi vaimsele tervisele parem, lisaks on see ka lõbus. See on huvitav amet meil küll, sest meie töö olemegi meie ise.
Aga ma üldiselt proovin mitte mingisse eksistentsiaalsesse auku kukkuda ja tuletan endale meelde põhjust, miks ma teen muusikat. See pole mul aastatega muutunud.
Mis see põhjus on, mis siiani samaks jäänud on?
Muudmoodi lihtsalt ei saa.
Kas oled proovinud ka ilma olla? See läheb nüüd nagu võõrutusravi vestlusringiks.
(naerdes) Olen proovinud küll ilma olla, aga eks muusikuna ongi kogu aeg perioode, kui sa justkui ei tee midagi, praegu on ka loominguliselt plaadiga suurem osa tööst tehtud ja pigem on tehniline osa järel. Siis jääb aega muudeks hobideks, aga ei, päris ilma ikka ei saa.
Võid selle ümber lükata, aga mulle on tundunud, et veel mõni aeg tagasi olid sa pidevalt mingi omamoodi piiri peal: sind teati ja sinust räägiti, aga seda viimast lävepakku, et suurele popareenile trügida, polnud sa veel ületanud. Kuidas sa ise tunned?
Ma arvan, et pole seda endiselt ületanud.
Arvad nii?
Ma arvan küll, sest ega ma pole nüüd see nimi ja nägu, keda suvalised inimesed tänavalt või kellegi vanaema teaksid. Kui kellelegi selgitada, siis ta võib olla on, et aa, ta oli see, kes Nubluga koos loo tegi, aga mis muusikat ma teen ja kes ma ise olen, ega seda inimesed laiemalt ei tea. Mulle tundub nii vähemalt.
Samas mulle on tundunud, et vähemalt valdkonnas endas on sinu suhtes kogu aeg olnud suur ootus. Mäletan väga hästi sinu esimest kontserti 2023. aastal Fotografiskas, kus olid muusikaringkonnast väga paljud inimesed kohal, juba enne kontserti sumiseti ja pärast räägiti, et mis see nüüd oli, mida just nägime. Oled sa ise midagi sellist tajunud?
Jaa, see kontsert… Vestluseid on küll palju olnud erinevate inimestega, selliseid juhuslikke hetki. Mina lihtsalt käin siin elus ringi, olen omas mullis, aga siis mingid inimesed võtavad mind täiesti rajalt maha ja ütlevad: see, mida sa teed, on täiega lahe. Ja see on alati väga armas ja tore, et inimesed võtavad selle hetke. Ma seda ise tihti ei taju niimoodi, samas, kui sa ka nii ütled, siis äkki tõesti…
Aga tõesti, valdkonna inimeste tagasiside on alati väga tore olnud ja selles mõttes pean olema nõus sellega: ma arvan küll, et teen head asja, te kõik peaksitegi sellest rääkima ja kirjutama (naerdes). Seda ei pea sisse panema.
See läheb kindlasti sisse. Aga kas sa oled samas unistanud või unistad praegugi nii-öelda popstaarikarjäärist? Kas iga samm, mida sa oma loomingus oled teinud, on ikkagi teekond selle eesmärgi poole?
See on keeruline küsimus… Eks ma ikka unistan, aga mulle lihtsalt ei meeldi need viisid ja võimalused Eestis, mille kaudu ma sinnani pean jõudma. Ma ei ole olnud väga huvitatud erinevatest konkurssidest ega telesaadetest, need on alati mu jaoks väga hirmsad olnud. Aga see ei tähenda nüüd seda, et ma kõikidele tulevastele ära ütlen.
Nüüd ei kutsu enam keegi sind.
Ei-ei, kutsuge ikka ja saatke pakkumisi (naerdes). Võib-olla tulevikus ma olen julge ja ütlen “jah”. Hetkel aga on mul küll tunne, et selleks peab väga kindlat tüüpi asju tegema, et sinna kohta jõuda. Ma ei ole ka mingi superstaari-kasvandik.
Sa vist ei pääsenud lihtsalt eelvoorudest edasi?
Aa, õige, ma ei pääsenud jah. Novot, sellest ajast saadik on mul suur viha olnud saadete vastu (naerdes). Tegelikult mitte.
Mul on hea meel, et nad ei võtnud mind, see oleks täiesti kohutav olnud. Ega ma siis hästi ei laulnud, see oleks hirmus, kui minust eksisteerivad videoklipid, kus ma 17-aastasena üritan laulda. Tegelikult läks kõik nii nagu pidi minema. Mis see küsimus oli?
Kas sa tahad popstaar olla?
Jah, tahan. Aga popstaar olemine on rohkem ikkagi mõtteviis.
Sa oled selle mõtteviisi võtnud juba?
Jah, ma arvan küll, aastatega on enesekindlust juurde tulnud ja mingi persona on tekkinud, mille ma võtan, kui on vajalik.
Popstaar olemist võime mõtestada ka tööna, aga kas sa oled praegu ka täiskohaga muusik või pead midagi muud ka tegema?
Ma olen täiskohaga muusik, jah.
See on midagi sellist, mille oled alles lähiajal saavutanud?
Ma proovin mõelda nüüd… Meil on väga toredad asutused Eestis, mis toetavad, lisaks olen toetust koolidest saanud. Tead, ma olen alati välja nihverdanud ennast ja hakkama saanud, siiamaani saan. Ega see väga stabiilne elu ei ole, iga kuu sissetulekud on väga erinevad, see on täiesti seinast-seina, aga olen ikkagi hakkama saanud. Tuleb lihtsalt läbi suruda.
Tabasin seda motiivi juba mõni aasta tagasi An-Marleniga intervjuud tehes, aga tegelikult sobid sinna mudelisse ka sina väga hästi. Kui me võtame Boipepperoni, An-Marleni ja sinu kui Eesti kaasaegse popi ühed olulisemad tegijad, siis teid kõiki ühendab see, et teil on perekondlik taust ja ka laiem isiklik vundament klassikalises muusikas. Kas võime öelda, et praegu Eesti popis läbi löömiseks on vaja klassikalist muusikast?
Ma tegelikult arvan küll, et mingisuguse pilli mängimine võiks aluseks olla. See, et sa valdad muusikat ka mõne instrumendi vaates, annab väga palju juurde. Ma ei ütle, et see on vajalik, ja tegelikult ei olegi, aga kui natukene teadlikult ise rohkem sees olla, siis see tuleb abivahendina kasuks. Mina näiteks ei suudaks produtseerida, kui mul poleks haridust all. See ikkagi annab sulle vundamendi.
Seega jah, ma arvan, et kõik peaksid pilli õppima, vähemalt näiteks klaverit. Veidi valdama seda. See rikastab inimese muusikalist maailma.
Kas klassikaline muusika on praegu ka sinu jaoks oluline, kuulad seda endiselt? Kas see lihtsalt rahustab või äkki ka inspireerib sind?
Jah, kuulan. Oi, nii head muusikat on tehtud. Ma klassitsismi eriti ei fänna, rohkem romantismiajastu muusikat, 20. sajandi nüüdismuusikat ja just prantslasi, ka 19. sajandi vene heliloojaid. Näiteks kristlik koorimuusika! Ma ise ei ole usklik, aga see on nii kirglik, värviline ja ilus, see täiega inspireerib, kuna on väga teistmoodi. Sealt võib mingi uue suuna leida küll.
Praegu rääkisid, kes sind klassikalises muusikas inspireerib, aga kes on sind kaasaegsemas popmuusikas kõige enam mõjutanud? Saad äkki mõned nimed õhku visata?
Kui minna lapsepõlve, siis mu ema on ka klassikaline laulja ja kui tema kuulas mõnd popartisti, siis see minu jaoks tähendas, et see peab ikkagi hea olema. Christian Aguilerat kuulasin hästi palju väiksena, kindlasti Rihannat, aga laiemalt ka kõiki, kes oli 2000. aastatel suuremad popikoonid. Ma olin internetiajastu laps, kasvasin veel sel ajal, kui vanemad väga ei reguleerinud seda, mida sa võisid arvutist vaadata, seega Youtube’ist ja mujalt muusikavideote vaatamine oli minu täielik lemmiktegevus. See oli vaba maa.
Sealt edasi tekkis mul näiteks k-pop’i faas, mis on jällegi märk sellest, et olin internetiajastu noor. Ka Jaapani muusika, kust olen ka esteetiliselt palju inspiratsiooni või isegi iseloomu saanud.
Konkreetsematest artistidest meeldis mulle Ariana Grande, kelle mõjutusi on ilmselt vokaalselt minu muusikas ka kuulda. Ma nüüdseks tema muusika suur fänn ei ole, aga just see meeldib, kuidas ta laulab, lisaks ta lihtsalt näeb terviklikult väga hea välja.
Aga viimasel ajal mul ei olegi üht sellist, aga näiteks George Michael, Kylie Minogue, Paradis… Jah, Kylie Minogue ütleks küll, ta on väga alahinnatud minu arust.
Müürilehele sa ütlesid hiljuti, et üritad üldse vähem muusikat kuulata.
Jah, see on tõsi. Praegu kuulan kas enda albumit, mida lihtsalt pean kuulama, või siis klassikalist muusika. Okei, jõusaalis kuulan muusikat, aga seal olen ka hakanud juba pigem podcast’e kuulama, mis on vist psühhopaadi tunnus (naerdes).
Praegu on enda pea nii infot täis, peab mingi puhkuse tegema ja küll muusika hakkab mind jälle inspireerima.
Sa ütlesid, et su ema on klassikaline laulja, isa samamoodi helilooja-dirigent. Mis pilguga nad sinu loometööd vaatavad? Jõululauas ütlevad, et äkki võiksid hoopis niimoodi teha?
Ei, oh issand, seda nad ei ütle õnneks. Arvamust nad ei avalda, ma arvan, et nad usaldavad täiesti, et olen iseseisev ja teen oma asja. Usaldavad ja jagavad Facebookis mu toimetusi (naerdes). Niimoodi see käibki.
Nad lihtsalt vaatavad kõrvalt hea meelega, mis mul toimub siin.
Kui vaatame seda, kuidas sinu kõlapilt on arenenud, siis sa alustasid RnB’st ja praeguseks oled jõudnud juba veidi teise kohta. Kuivõrd ebakindel oled seejuures enda muusikas olnud? Kas mingil hetkel tundsid, et sinu algusaegade suund ei toimi ja pead edasi liikuma?
Ma arvan, et sain mingi hetk aru, et mu hääl ei sobi RnB‘sse.
Samas algusaegade intervjuudes ütlesid, et sul on just RnB hääl.
Valesti arvasin, mul oli eitamise faas (naerdes). Ma kuulasin seda muusikat palju, kui ma olin 16-18-aastane, see on aeg, kui kõik on nii lahe ja peab ise tegema samu asju. Aga ma arvan, et tihtipeale see, milles sa oled hea, ja see, mis sulle meeldib, ei käi kokku omavahel.
Aga jah, mu hääl ei sobi lihtsalt RnB’sse, mul ei ole seda… Noh, tüdruk Eestist, ma lihtsalt ise mõtlen, et ei saa paremini teha, kui võrdlen end välismaa artistidega. Mul ei ole lihtsalt sellist häält ja see on okei.
Kas see tähendab, et sa enam oma vanemaid RnB lugusid kontsertidel ei esita ka?
Kui on võimalik, siis jah. Kui on vaja ajaliselt need juurde panna või kui keegi tahab mingit soovilugu, siis ikka teen. On palutud, et tee lisalooks näiteks enda EP pealt midagi, sest need lood meeldivad talle, siis tulen ikka vastu. Aga praegune muusika ei lähe sellega lihtsalt väga kokku, kontsert võiks olla ikka ühtne tervik.
Sa oled artistina julgenud võtta endale aega, sinu singlite vahel on tihti isegi pool aastat. Kas see on olnud sul teadlik otsus? See ei lähe osalt isegi kokku sellega, mida praegu popartistidelt oodatakse: peaksid olema kui vabrik, kes kogu aeg midagi välja annab, muidu sind unustatakse ära. Kas sinu jaoks on selline aeg ja ruum vajalik?
Ikka on, ei saa lihtsalt toota, ma läheks siis õhtuti magama ja mõtleksin: mida ma teen? Võib-olla see ei lähe üldise arvamusega kokku, aga ka minu kui kuulaja jaoks on just tore, kui artistidel jääb natukene ruumi vahele. Kui sa pumpad liiga palju järjest, siis asjad korduvad ja sind on lihtsalt liiga palju.
Pausid on vajalikud, et korraks endaga istuda ja mõelda, mida ma edasi teen. Kui sa kogu aeg välja lased midagi, siis kas sa üldse arened ka? Kas sa teed teadlikult neid valikuid või lihtsalt toodad?
Selle mündi teine külg on ilmselt omamoodi sisemine dilemma, kas sa teed veidi alternatiivsemat muusikat, mida sa ise soovid teha, või kaldud selle poole, mida peaks tegema. Kui palju sa lased nendel trendidel ennast mõjutada?
Paratamatult natukene ikka vist… Aga mis trende sa üldse mõtled?
Näiteks need trendid, mis on praegu laiemalt populaarne Tiktokis ja edetabelites, need lood, mis lendavad.
Et emuleerida seda, mis on edetabelis? Ei, seda ma teha ei taha. Eks ma ikka mõtlen ja üritan leida silla, et ühendada need kaks poolt omavahel, aga et kaotada enda visioon ja teha midagi, mille puhul ma tean, et see müüks, pole kunagi minu jaoks otseselt valik olnud.
Sellelt pinnalt saab küsida asja, mida sa oled korduvalt läbi aastate rõhutanud, peaaegu juba oma esimesest singlist alates oled maininud, et tahaksid oma muusikas olla ka veider. Kas tunned, et julged praegu olla veidram kui varem? Kui palju sa veidrusega hetkel piire kompad?
Ma arvan, et vaadates viimast kaht singlit, siis need on küll veidrad olnud, “DDG” oli ikka väga veider. Ei, mina usun, et veidrusega gaas põhja, pole põhjust seda ära võtta muusikast.
Aga nüüd, kus sa liigud pidevalt popmuusikale või ehk isegi nii-öelda poptähe staatusele lähemale, kas sa tunned või muretsed selle pärast, et mingi hetk pead midagi endast ära andma ja tegema järeleandmisi oma loomingus, et jõuda kuskile?
Kui ma tahaksin aastakümneid Eestis niimoodi muusikat teha, siis pean küll, sest siis tuleb raha peale mõelda. Kas ma tahan seda teha? See on juba teine küsimus. Ma ei tea, kas see on minu jaoks seda väärt… Hetkel arvan, et mitte.
Ära küsi, mis see teine suund siis on, sest ma ei tea. Praegu elan veel üsna hetkes. Võib-olla välismaale minna?
Kas sul soolokarjääri kõrvalt jääb muudeks muusikalisteks asjadeks ka aega? Kenorsiga tegeled veel?
Noh, ütleme niimoodi, et Kenors ise ei tegele hetkel. Kes on välismaal koolis, kes abiellub, kes teeb mida iganes, mina teen ka enda muusikat, Marta Lotta teeb oma asja. Kõik on killustunud praegu, aga kas me tuleme millalgi tagasi sellega? Võib-olla, ei tea, ma kuulsin, et Kristjan Tensol on mingi muu bänd, äkki ta on meid juba unustanud (naerdes).
Aga muid asju… Lotey’ga tegin näiteks loo “Katus alla”.
Õige, see lugu, kus sind välja ei ole toodud.
Muidugi, see polegi eesmärk. Ta kirjutas mulle, ma ütlesin, et võin tulla küll, aga ära pane mind kuhugi kirja. Ma lihtsalt olen see hääl, kellel ei ole nägu, see pidigi mõte olema. Ma ei tea, kuidas see välja tuli, ilmselt see on 50-50, kes sai aru ja kes ei saanud aru.
Aga hiljuti laulsin veel ka Boipepperoni ja Qslapi projektis Hijacked, kus ma olin ka loos “U R Superstar” see tundmatu hääl. Sellised projektid mulle meeldivadki, mis õigel hetkel tulevad. Aga ma pole enam tegelikult väga koostöid teinud, sest aastaid tagasi tegin neid nii palju. “Push It” oli viimane pauk, siis mõtlesin, et nüüd mõnda aega teen oma asja.
Sa tõid “Push It’i” ise sisse ja tegelikult on sinu karjäärist võimatu ilma selle loota ka rääkida. Sa oled seda veidi ka varem maininud, aga see hittsingel sündis vist üsna ootamatult? Nii see, kuidas Nublu demo sinuni jõudis, kui ka siiani kõigi peas kummitav refrään, mis tuli samamoodi juhuslikult.
Jah, Nublu lihtsalt töötabki nii, ta ongi hästi spontaanne ja loominguline, mida ma väga hindan. Ja niimoodi sündis ka see meie koostöö: tegime üht projekti koos ja siis ta ütles, et kuule, mul on lugu, saadan selle sulle. Ma ütlesin, et muidugi saada ja niimoodi läkski (naerdes).
See on veider, et ühelt poolt Nublu on Eesti suurim staar, aga see, kuidas lugu ise sündis… Mulle tundubki, et sellistes olukordades sul on vaja natukene veider ja hüsteeriline olla, sa peadki veidi lõbutsema. Siis tulevad kõige paremad ideed, kui sa lased enda mõtte vabaks, proovid ja katsetad.
See refrään oli ka selline, Nublu hakkas midagi mõmisema seal ja ma mõtlesin, et kuidas me küll kristluseni jõudsime? Kas me võime öelda nii? Aga nii läks, laulsin selle sisse, tegin mitu väikest koori sinna ja mida rohkem kuulasime, seda enam saime aru, et vau, siin vist on midagi.
Kas see, kui suureks see lugu kasvas, oli su enda jaoks ka üllatus?
Jaa, muidugi. See, et mingi teatav edu seda saadab, oli teada.
Nojah, Nublu singlitele on mingi teatav edu alati tagatud.
Just, aga see vist isegi ületas selle. Ma ei tea, see tuli õigel ajal ja õiges kohas, see oli positiivse sõnumiga lugu ka ikkagi ja alati on natukene positiivsust vaja sellesse maailma, kus me oleme praegu.
See tuli ajal, kui inimestel oli vaja käed üles panna, karjuda ja tantsida. Seda oli ka näha sellest, kuidas inimesed loo vastu võtsid, kontsertidel ka, kui see lugu tuleb, lähevad nad hulluks, karjuvad ja hõiskavad.
Mulle tunduski, et mõnda aega sa põhiliselt tuuritasidki Nubluga mööda suuremaid ja väiksemaid Eesti paiku ja andsid lugematu hulga kontserte. Või tead sa, kui palju neid ühiseid kontserte teil nüüd kokku on?
Ei tea…
Päris suur hulk vist?
Ma ei ole kunagi kokku lugenud, aga päris viisakas summa on.
Praegu ka tuuritate koos või kuidas sellega on?
Sõltuvalt esinemistest. Nad on nii toredad, tema mändedžer Kaarel Sein ja kogu tiim, aga sõltuvalt nende enda soovidest käin.
Üks asi on koos esinemine, aga kas tahaksid temaga koos muusikat ka veel teha?
No ma ei tea, võib-olla tuleb varsti mingil kogumikul. Ma ei tea, millest ma räägin, ma ei tea, mis kogumik (naerdes).
Oled praeguseks näinud Eesti muusikatööstust eri nurkade alt, nii alustava artistina kui ka suurimatelt lavadelt koos Nubluga. Mis sa selle kogemuse pinnalt ütled, kui tervislik, toetav ja meeldiv koht Eesti muusikatööstus praegu on?
Ikka on, aga asja teeb keeruliseks see, kui tööstus on nii pisike. Iga inimese asi ei saa meeldida, aga ta võib samas olla väga meeldiv inimene, mina samas üritan enda peas need kaks asja eraldada ja olla toetav. Ma usun, et teised on minu puhul ka, vahet pole, kas mu muusika meeldib neile või mitte, me oleme ikkagi sõbralikud.
Seega minul endal mingit asja ei ole olnud, aga kujutan ette, et muidugi võivad olukorrad tekkida. Ma ise seda enda elus ei tähelda. Võib ette tulla olukord, kus mulle eriti ei meeldi su lugu, aga sa oled väga hea sõber ja ma ikkagi alati toetan sind. Ma arvan, et see mõte võtab kokku meie väikese konnatiigikese.
Sinu vastusest ma eeldan, et sa ise oled selles meie muusikatööstuse konnatiigis terveks jäänud? Või on olnud hetki, kus oled üsna puruks olnud?
Ma arvan, et ma olin enne juba haige, olen kogu aeg natukene haige olnud (naerdes). See ei ole mind muutnud.
Mis seisus sinu hinnangul Eesti popmuusika praegu on? Mis sulle enim rõõmu valmistab?
(ohkab) Eks rõõmu valmistab see, et läheme järjest suuremaks… Samas, ma ei tea, kas see praegune seis meeldib mulle.
Kas sa pead mittemeeldimise puhul silmas seda, mis möödunud aastat Eesti popmuusikas defineeris ehk nii-öelda tümakapop, mille kohta meil paremat terminit praegu ei ole. 2025. aasta Eesti popist rääkides sellest mööda ei saa.
Mulle väga meeldib see tümakas, ma olen fänn, see on väga lõbus ja tore, aga ma tahan, et muusikatööstuses oleks piisavalt ruumi ka teistele žanritele. Ma arvan, et igale erinevale muusikatüübile on oma koht.
Eks see on taas selle korduvalt mainitud konnatiigi tagajärg.
Jah, see on lihtsalt osa sellest. Praegu on lihtsalt selline aeg, kus tehakse sellist muusikat, aga tahaks elada sellises riigis, kus on asjad on teistmoodi. Aga praegu on nii.
Selle tümakapopi trendi puhul on kõige olulisem tegelikult see, et see on niivõrd suureks kasvanud tänu noore auditooriumi suurele toetusele. Mis pilguga sa seda vaatad, et praegu juhivad Eesti popi trende nii artistide kui ka kuulajate poolelt väga tugevalt just noored?
Alati on nii olnud.
Tõsi, aga praegu tundub neil olevat eriti palju jõudu ja kaalu.
Ma ise ei suhtle sellises vanuses inimestega ja täpselt ei tea, mis nende ringkondades toimub. Seega võib-olla see on meil hoopis kallutatud arvamus, et nad kuulavad ainult sellist muusikat?
Võib-olla on.
Jah, võib-olla nad kuulavad hoopis palju muud. Aga vaadates noorte trende ja kuidas noored on…
…nüüd läheb pensionäride intervjuuks ära.
Jah, vaikselt (naerdes). Lihtsalt mul on tunne, et tänapäeva noored on väga sarnased oma mõtlemisega ja ma arvan, et see on sotsiaalmeedia pärast. Kui vaadata, kuidas noored riides käivad ning mis soengud neil on, siis nad näevad ikka väga sarnased välja. Äkki selle pärast kuulavad ka samu asju? Samas see võib ka väga kallutatud arvamus olla.
Ma ei saa tegelikult noortele midagi pahaks panna, sest kardan, et praeguse aja noortel ei ole suurt lootust tuleviku osas.
Kas sul on lootust tuleviku osas?
Ma ka ei tea. Palju erinevaid faktoreid on ümber. Selles mõttes tuli Kermo Mureli ja Triibupasta muusika ideaalsel ajal, lihtsalt lülitad oma aju välja ja lõbutsed oma sõpradega. Sa lased end vabaks, lihtsalt paned hullu selle muusika saatel. Ma ei saa seda neile pahaks panna, et nad tahavad siukse primaarse energiaga tümakat kuulata, mul on ka vahel seda vaja, meil kõigil on, aga just neil eriti.
Ma ei kujuta ette, et nad kuuluvad ülisügavat…
…klassikat?
Jah, näiteks klassikat. Sa ei saa seda kuulata, sul on vaja midagi, mis maandab su stressi (naerdes).
Kermo Murelist ja Triibupastast on viimasel ajal räägitud ka selles kontekstis, et nad ei saanud Eesti muusikaauhindade nominatsioone. Kui jätame “Push Iti” kõrvale, siis tegelikult ei ole sind ka seal veel seni nomineeritud. Kas see on midagi, mida sa ootad? Jälgid iga aasta põnevusega, et kas nüüd tuleb nominatsioon?
Ma arvan, et selle üle liialt mõtlemine ei vii kuhugi. Kui see tuleb, siis ta tuleb, kui ei tule, siis ei tule. Ma arvan, et ega see ei muuda ka tegelikult midagi. Muidugi oleks tore, kui oleksin nomineeritud, aga suuremas plaanis ei muuda see minu jaoks midagi.
Ei pea väga õunte pealt ennustama, et järgmine aasta oma debüütplaadiga on sul tõenäosus see nominatsion saada.
Muidugi, hääletage mu poolt (naerdes).
See oleks tore, aga mitte ainult minule, vaid ka Frederikule, Mattiasele, Kurbadele Uudistele ja kõikidele inimestele mu ümber.
Kas tunnustus, olgu see auhind, suured kuulajanumbrid või kasvõi positiivne arvustus, on sinu jaoks olulised?
Ikka on, sa ei saa tühjusesse teha asja. Muidugi ma teen seda ka enda jaoks, aga me oleme kõik inimesed ning tahame, et meil oleks koht siin ja oleksime oodatud. Et läheme õhtul hea tujuga magama.
Ma üritan kinni haarata positiivsetest asjadest. Kui vähegi tuleb mingi positiivne impulss, siis võtan sellest kinni. Kuna Iseloomu poolest keskendun rohkem negatiivsetele asjadele, siis teadlikult proovin võtta selle mõtteviisi, et mul läheb ka päris hästi tegelikult. Võib-olla keegi teine vaatab kõrvalt just mulle otsa ja mõtleb, et tahaks ka nii.
Kas sa kommentaare käid lugema? Samas mul on praegu raske ette kujutada, miks keegi peaks sinu kohta midagi negatiivset ütlema.
Seda võib kõigi kohta öelda, et miks üldse peaks midagi negatiivset ütlema.
Selles on sul õigus.
Ma ei tea, kas see on Eesti asi, sest kui ma jälgin välismaiseid lehti, siis muidugi on negatiivseid kommentaare ka, aga empaatiavõime ja inimlikkus on seal palju suurem. Eesti kommentaariumid… ära lihtsalt loe neid. Youtube’i kommentaare ma ikka vaatan, sest sealt tuleb tihtipeale kulda.
Muidugi, ma panen muusikat avalikult üles, ütle, mida sa tahad, aga kui ajakirjandusest rääkida, siis seal läheb nii isiklikuks ja õelaks. Kui ma vaatan ka oma sõprade kohta kirjutatud artiklite kommentaare, eriti naisartistide puhul, siis see tekst, mis sealt tuleb, on ikka täiesti kohutav. Ma ei tea, kust ajusopist sellised sõnad tulevad.
Sa tõid juba naisartistide küsimuse ise sisse, aga kuivõrd hästi on meil Eestis praegu naisartistidega? An-Marlen on lühikese ajaga saanud kõige kuulatumaks kodumaiseks naisartistiks, aga mis seis nendega laiemalt on?
Mulle tundub, et meid on vähe. Eks Ingel (An-Marleni kodanikunimi, toim.) ongi praegu põhiline. Ma tunnen teda pikalt, nii et kuigi öeldakse, et ta on lühikese ajaga selle saavutanud, siis ta on ikka ülipikalt tegutsenud. Ma arvan, et see on võib-olla ka ülejäänud maailmas väike trend naisartistidega: naisartistid, kes on pidanud aastaid tööd rügama, nende kohta küsitakse “oo, kust ta välja tuli?”. No ta ei tulnud kuskilt välja, ta on juba pikka aega siin olnud.
Kas võime öelda, et naisartistidel võitab mingisuguse tasemeni jõudmine rohkem aega kui meesartistidel?
Seda võid sa mulle öelda. Vaadates seda, mis seis meil on, siis ega ma ausalt öeldes ei mäleta, kas Eestis on olnud sellist naisartisti, kes lihtsalt hakkab tegema ja kohe on tipus.
Viimasel ajal vist ei ole.
No ei ole jah, pigem on meesartistid. Ilmselt see siis tähendab seda, et naised peavad rohkem vaeva nägema, et keegi neid üldse tõsiselt võtaks.
Ütlesid, et naisartiste on vähe, aga kas meie popmuusika maastikul on veel midagi sellist, millest sa puudust tunned?
Kaks asja ongi: naisartistid ja üleüldine mitmekülgsus muusikas. Aga ma proovin mitte mõelda selle peale, teen oma asja ja proovin ise kaasa aidata, et oleks parem.
Kuigi sa mainisid, et ega sa ilma muusikata naljalt olla ei suuda, aga kas sul on olnud ka neid hetki, kus sa mõtled, et äkki peaks tegema midagi muud?
Jah, umbes alles eile oli (naerdes). See käibki nii, kuna ma ei ole keemik kuskil laboris, kes teeb tööd, talle makstakse selle eest oma raha ja saab elada enda elu väljaspool seda. Mul on kõik kaardid mängus, mina olengi mu töö. Ebakindlus ja endas kahtlemine on selle võrra suurem.
Kui eraldi sa selles valguses hoiad Maria Kallastu kui artisti ja Maria Kallastu kui inimese?
Ma arvan, et nad järjest enam lahknevad. Kui vaadata juba seda, mis mul muidu seljas on ja mida ma laval kannan, siis need on väga erinevad maailmad. Üks on ikkagi persona, sa oled meelelahutaja ja võtad mingi karakteri endale. Nii on palju lihtsam ja tervislikum ka, et tekiks mingi eraelu lahknevus. Ma olen rohkem, kui lihtsalt muusikaline mina.
On see sul teadlik valik, et me ei näe sind väga figureerimas meelelahutusväljaannete veergudel? Sa ei pea vajalikuks igal teemal sõna võtta, mõni äkki isegi ütleks, et sa hoiad tahaplaanile.
Võib nii öelda küll. Kui rääkida eraeluliselt, et mida ma hommikul ärgates teen või lood kategoorias “see on üks asi, mis Maria Kallastule ei meeldi”, siis keda kotib? Mu jaoks ei ole mõtet sõna võtta sellistel teemadel. Kui rääkida laiemalt maailmast või mingisugustest ühiskondlikest küsimustest, siis jah, selleks on mingi platvorm, mida saab kasutada.
Sa juba ütlesid, et ei tea veel täpselt, kuhu edasi lähed, aga on sul mingid suuremad-pikemad unistused? Mainisid välismaad, sa oled ju tegelikult Soomes sündinud, äkki lähed põhjanaabrite turule murdma? Mõni aasta tagasi veel ütlesid tegelikult, et sa ei tahaks välismaisele turule trügida.
Ma arvan, et need on veidi erinevad asjad… Realistlikult ma ei kujuta endale meeletult suurt karjääri välismaal, aga see ei tähenda, et ei tahaks minna, kohtuda ja suurendada vaadet enda ümber. Seda ma ei ütle, et tahan ennast väga suruda välismaale.
Aga kui mitte välismaale, siis millest sa unistad?
Tahaks mingi jälje jätta siia Eesti muusikasse. Pikas perspektiivis ei oska öelda, aga lähitulevikus loodan, et see album tähendab midagi, et ta on mingi märk siin meie väikses muusikatööstuses ja jääb kõlama. See on see, mida loodan, sest ma arvan, et see plaat väärib seda.
Julged sa juba selle kuupäeva välja öelda, millal plaat tuleb?
Ei (naerdes).
Kevadel, suvel, sügisel?
Kevadel, varakevadel.
Oleme selle plaadi ümber käinud nagu kass ümber palava pudru. Ütle nüüd siia lõppu üks fakt, mida veel ei ole avaldatud selle kohta. Nii-öelda breaking news.
Breaking news on see, et seal on kümme lugu.
Kas on ka mõni kaasa tegev muusik?
Jah, mõni, neid on täpselt kaks. Kümme lugu, millest kahes lööb keegi veel kaasa. Breaking news (naerdes).
Kultuuriportaali intervjuusari “ID” võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.