Tulite just Prantsusmaalt. Mis te seal tegite ja kuidas läks?
Ann-Lisett Rebane: Meil oli Prantsusmaal minituur ehk kolm kontserti – Nantes’is, Rennes’is ja Pariisis. Ülilahe oli see, et kõik kontserdid toimusid pigem noortele suunatud kohtades. Mitte, et me varem ainult vanemale publikule esinenud oleksime, aga väikestes kohtades on tavaliselt lihtsalt teistsugune vaib. Aga kõik need kolm linna on pigem suuremad ja väga lahe oli.
Katariina Kivi: Mitte üldse vanemat publikut maha tehes.
Ann-Lisett: Ei. Muidu on ka väga lahe.
Katariina: Sest see on üks tänuväärne asi, kui sul on inimesed, kes päriselt kuulavad. Nemad oskavad kuulata.
Ann-Lisett: Esimene kontsert Prantsusmaal oligi Eesti õhtu, kus esinesid Kitty Florentine, Puuluup ja meie. Järjest ühel laval. Inimestele vist väga meeldis see Eesti õhustik. Ja see, et kõik artistid nii erinevad olid.
Noorem publik kuulab siis vähem?
Katariina: Kui Spotifyd uskuda, siis suur osa meie kuulajatest on ikkagi 25- kuni 35-aastased. Midagi sinna kanti. Aga kuna me oleme suures pildis n-ö tundmatu bänd, siis välismaal juhtub tihti ka seda, et kontserdipaiga olemus mõjutab kuulajaskonna vanust. Kontserdile jõuab tihti publik, kes on harjunud selles konkreetses kohas käima. Võib-olla lähevad välismaal vanemad inimesed julgemalt ka pimesi kohale.
Loomulikult sõltub see ka kontserdi kellaajast. Me hilisöine bänd ei ole, pigem õhtupooliku bänd. Kõige varem kuuest, aga pigem selline seitse, kaheksa või üheksa.
Ann-Lisett: Mulle tundub küll, et nad on oma kontsertpaikadele lojaalsemad. Kui mõni artist kutsutakse, siis nad usuvad, et see võib neile meeldida.
On teil juba neid momente ka olnud, kus saate aru, et te ei olegi enam see “tundmatu bänd”? Keegi on äkki teist või kolmandat korda kohale tulnud, reisinud isegi kuskilt kohale?
Katariina: Kusjuures viimastel aastatel on selliseid väga ägedaid hetki aina rohkem. Ka Prantsusmaa minituur oli selles mõttes väga innustav, sest neid momente oli väga palju, kus inimesed tulid meie juurde ja rääkisid, et oleme teid juba mitmendat korda kuulamas.
Naljakas asi juhtus rongijaamas, kui olime teel Rennes’ist Pariisi ja üks naine jooksis meile järgi ja hüüdis: “Oodake, te olete ju Duo Ruut! Ma tean, et te esinesite eile Rennes’is. Avastasin teid millalgi Youtube’ist, aga mul on nii kahju, et ma ise ei saanud tulla.” Aga ta tuli meiega sama rongiga Pariisi.
Esinesite talle rongis?
Katariina: Privaatkontserti ta ei saanud, aga meil oli samal õhtul Pariisis kontsert, kus ta oli esireas. Nii et sai oma kontserdi ikkagi kätte.
Eelmine aasta oli Saksamaal üks poistekamp, kes oli juhuslikult 2024. aasta vana-aastaõhtul Tallinnas olnud. Meil pidi samal õhtul olema Vabaduse väljakul koos paljude teiste Eesti muusikutega aastalõpuprogramm. Poistekamp oli juhuslikult soundcheck’i ajal Vabakale sattunud ja vaibisid täiega.
Ja siis eelmisel aastal tulid ühes Saksa linnas mingid poisid meie juurde ja ütlesid, et arvatavasti te ei mäleta meid, aga me oleme need samad tüübid, kes seal vana-aastaõhtu soundcheck’i ajal tantsisid. Kes neist oli siis neli tundi sõitnud, kes teisest Saksamaa otsast kohale tulnud.
Ann-Lisett: Tegid roadtrip’i, et meie kontserdile tulla. See oli tõesti ülilahe.
Sellised hetked ajavad elevile? Või võtavad hoopis alandlikuks?
Katariina: Veidi kummaline on mõelda, et inimesed on nõus panema nii palju aega selle alla, et meid laval näha. See teeb megarõõmsaks ja selles mõttes ka alandlikuks, et vau! Tahad kontserdil endast ka siis 110 protsenti anda, et nende aeg seda väärt oleks.
Ann-Lisett: See tunne on üliveider, et meie muusika on osa meist nii kaugete inimeste eludest. Ja nii piisav osa, et nad tulevad kaugelt kohale või hoiavad meil silma peal. Mina ei oskaks arvata, et meie looming on kellegi elu osa, aga on. Need hetked, kui seda selgelt tajud, on suhteliselt sürreaalsed.
2024. aastal andsite välismaal 37 kontserti. Kas 2025. aasta numbrid olete ka juba kokku löönud?
Katariina: Ma arvan, et see number oli suhteliselt sama. 2024. aastal oli meil lihtsalt kaks pikemat tuuri Rootsis ja Belgias, mis viskasid selle numbri veidi kõrgemaks. Ühe aasta lõikes see nii palju ei erinegi, aga laias laastus ikkagi kasvab ja kasvab.
Aga tahtsime möödunud ja tahaksime ka sel aastal jälle Eestis mängida. Mitte välismaiseid esinemisi vähemaks võtta, vaid lihtsalt ka Eestis olemas olla, sest see välismaa on nii suureks fookuseks olnud.
Ann-Lisett: Sel suvel saame esineda muu hulgas Võnkel ja Viljandi folgil, lahedatel Eesti festivalidel, mida meil õnneks on.
Katariina: Rõõmustav on see, et huvi meie kontsertide vastu on Eestis säilinud. Samal ajal kahes kohas muidugi olla ei saa, ent püüame leida parimad võimalikud lahendused mõnusaks tasakaaluks.
Välismaal ja festivalidel esinemas käimise osas on elevus veel alles? Või on ta rutiinistunud, tahaks hoopis rahulikult kodus olla? Või hakkab päev peale koju jõudmist juba sügelema, et tahaks kuhugi esinema lennata?
Ann-Lisett: Ma arvan, et see elevus ei kao kunagi ära. Eriti just festivalide puhul, sest need on kõik nii erinevad.
Muutunud on võib-olla see, et me oleme igal pool esinedes juba nii palju potentsiaalseid vigu läbi teinud, nii palju asju on juba juhtunud, et närvi ja ebakindlust välismaal esinemise ja ootamatute olukordade osas on vähem.
Katariina: Samas on ka meie standardid tõusnud. Elevus ei kao, aga arvatavasti ei jaksaks me enam kogu logistikat ja reise korraldada nii, nagu me seda viis aastat tagasi tegime. Kui iga kuu on ikkagi esinemised.
Samas ma ei tea, võib-olla me oleme ikkagi pirtsakad. Eriti, kui kuulda, kuidas paljud teised bändid reisivad, kellel on esinemisi veel palju rohkem. Võib-olla on meie standardid liiga kõrged… Samas me oleme ka teistsugused inimesed. (Naerab.)
Ann-Lisett: See on Eestis ja välismaal sama, et iga õhtu ei ole su elu kõige lemmikum õhtu. Mõnikord ongi tervis halb, tuju halb, või midagi muud halb. Seda juhtub samamoodi igal pool. Välismaal pigem lisandubki halvale tujule see, et sa oled magamata ja väsinud.
Katariina: Ja sa ei saa kodu-voodisse.
Ann-Lisett: Jah! (Naerab.) Ehk siis tihti läheb välismaal energiat ja aega ühe kontserdi peale palju rohkem. Samas ei võta me seda iseenesestmõistetavana, et me saame käia ja mängida. Rasked hetked on lihtsalt sama rasked, kui mitte raskemad.
Mis seni kõige pöörasem ja ootamatum koht on, kus te mänginud olete? Ma ei mõtle tingimata kõige uhkem või suurem, aga midagi sellist, millele tagasi mõeldes siiani ise imestate, et kuhu me nüüd ennast välja mänginud ja laulnud oleme?
Katariina: Võiks arvata, jah, et esimene vastus on need suured festivalid, aga tegelikult see tunne, et “vau, kuidas me saame sellist elu elada”, ei tule ilmtingimata peale nendel kõige suurematel festivalidel, vaid see võib olla tingitud nii paljudest erinevatest asjadest. Kui sa oled tuuril, esined väikeses kohas, kus saal on täis, siis tekib see tunne. Eelmisel nädalal Prantsusmaal oligi nii. Mõtlesin, et kuidas see võimalik on, et meie teekond meid siia on toonud.
Arvestades veel, et meie kõige esimene välisesinemine oligi Pariisis seitse aastat tagasi. Enda jaoks oli see ka selline tagasivaatamise moment. Esimene kord oli muidugi Eesti saatkonnas, teine kontekst, aga nüüd esinesime Pariisi kesklinnas kohas, kuhu inimesed olid spetsiaalselt meid kuulama tulnud.
Pärast tulid veel inimesed rääkima. Ostsid plaate!? Särke! Ostsid isegi kleepsulehe, kus on eestikeelsed tekstid peal! Laulad eesti keeles, räägid lollakaid vahetekste, viskad nalja eestlaste üle, samas tutvustad seda kohta, kust me pärit oleme, ja mida me laulame, ja kõik see läheb neile korda. Ja veel nii, et neil on sulle midagi ka omalt poolt öelda. Pärast seda võib suhteliselt hea tujuga magama minna. Mida õhtut!
Ann-Lisett: See kõlab tobedalt, aga kõige sürrimad hetked ongi tihti need, kus sa vaatad seda saali ja mõtled, et “mida pekki, me meeldime inimestele”.
(Naeravad.)
Ann-Lisett: Mis neil viga on?
(Naeravad.)
Katariina: Endal kaob ka perspektiiv ära, kui iga kord oma kontserti samasugusena kuuled.
Ann-Lisett: Meie oleme ju ikka meie. Aga inimesed on reaalselt ostnud pileti ja tulnud saali.
Katariina: Või siis nad teevad väga head nägu ja petavad meid ära. See on ka alati variant.
Miks “lollakaid vahetekste”?
Katariina: See võib-olla ei ole kõige parem sõna selle kirjeldamiseks. Aga kuidagi, mitte üldse väga teadlikult või tahtlikult, on aastatega välja kujunenud, et me räägime iga loo ette, mis juhtuma hakkab.
Esmapilgul võiks arvata, et kuna me oleme need n-ö “haldjad” kuskilt Eesti metsadest, siis me räägime mingit maagilist muinasjuttu, aga siis tuleb meilt selle vahespiigi ajal hoopis täiesti kuiva ja musta huumorit. Inimesed on öelnud, et see on väga ootamatu, aga samas see toimib, sest meie muusika võib üpris meditatiivseks muutuda ja see toob mingit vaheldust.
Lollakad on need tekstid selles mõttes, et me viskame väga palju nalja enda üle ja selle üle, kuidas me muusikat teeme, millest me laulame või millest eestlased üldse läbi aegade laulnud on. Kuidagi see huumor jõuab inimesteni ja läbi selle, läbi veel ühe lisakihi jõuab ka muusika nendeni.
See “haldja”-sõna saadab teid, jah. Samas enda jaoks teete vast midagi, noh, mitte päris tavalist, ütleme siis normaalset. Vähemalt midagi mitte liiga ebanormaalset. Kas ja kui aktiivselt te ise oma “eksootilisust” tajute?
Ann-Lisett: Kuna üks meie esimestest reisidest oli Usbekistani, siis seal saime kõige teravamalt aru, et mingites kohtades heledad juuksed ongi põhiline argument.
Katariina: Heledatest juustest piisab.
Ann-Lisett: Midagi muud ei ole isegi vaja. Ärge hakake laulma. Ärge hakake nende mikrofonidega vaeva nägema. Toome niisama ka oma suguvõsa teiega ühele pildile.
Katariina: Tõsilugu.
Ann-Lisett: See on muidugi ekstreemne näide. Aga Euroopas on eesti keel ka inimestele väga huvitav ja eriline. Paljud ongi öelnud, et see kõlab nagu “haldjakeel”. Me räägime oma haldjakeelt, teeme oma haldjapärimust, aga tegelikult me ei ole mingid haldjad. Nendest vahetutest ja humoorikatest vahetekstidest ilmneb, et me oleme sealjuures täiesti tavalised noored inimesed ja et need kaks asja eksisteerivad samal ajal.
Me ei kujunda ennast laval mingiks muinasjutuks. Kaugemates kohtades siiamaani seostatakse Eestit Nõukogude Liiduga. Et “kas te olete mingid venelased või?”, umbes selline suhtumine.
Alateadlikult äkki soovimegi öelda, et Eesti ei ole mingi välja mõeldud koht, vaid päris koht päris maailmas, kus on huvitav pärimus, huvitav kultuur, kus elavad tavalised inimesed. Proovime seda müstifitseerimist vähendada, justkui me tuleks mingist vanast maagilisest ajast. Eesti on modernne koht, meil on oma inimesed, kultuur. Me ei ole koht, mida tegelikult ei eksisteeri. Eesti on koht.
Ise siis pigem proovite hoopis seda haldja-kuvandit laiali lammutada?
Katariina: Sellel kuvandil on meie žanris laiemalt täitsa oma koht, väga paljud ka viljelevad sellist muinasjutulisemat stiili. Meie oleme lihtsalt ise algusest peale tundnud, et meile inimestena see lähenemisviis ei sobi. Meil on vaja säilitada mingit robustust, muidu see ei oleks meie.
On see haldjalikkus teie taju iseendist ka kuidagi nihestanud?
Katariina: Me ei saa kunagi täpselt teada või suunata, kuidas keegi meid vastu võtab. Meid on tegelikult väga erinevalt paigutatud. See sõltub väga palju riigist, mõnes kohas olemegi need haldjad. Kui oleme Põhjamaades, siis oleme me nendega palju sarnasemad ja meid võetakse ka teistmoodi vastu. Kõige tähtsam ongi lõpuks see, kuidas me iseennast võtame.
Ja kui me lõpuks päris täpselt sellele kirjeldusele ei vasta, siis lõpuks on see kompliment, kui inimesed ütlevad, et midagi oli ootamatut. See on palju parem kui see, et kogu asi oli igav ja etteaimatav.
Ann-Lisett: Ma arvan, et see osa publikust, kes tahab laval haldjaid näha, võib esiteks kinno minna, või siis, kui nad on meie muusikat kuulanud, ja tahavad neid haldjaid, siis muusikast saavad nad need ikkagi kätte.
Sellises PR vaates on siis ikkagi parem panna plakatile “kaks haldjat põhjamaistest metsadest”, mitte “kaks normaalset naist ühest normaalsest riigist, kus on kõik hästi normaalne”?
Katariina: Seda nad saavad kohapeal teada. See müügiargumendina kahjuks väga ei toimi. Vähemalt esmakordsel kuulamisel väga mitte.
Ann-Lisett: Noorematele inimestele ei pruugi see müstiline ma-ei-tea-mis-maagia muidugi üldse mõjuda. Neile võib palju loogilisem kirjeldus olla modernne Eesti pärimusel põhinev muusika.
Kuidas te ise muusikani jõudsite? Ja kuidas teist seejärel Duo Ruut sai?
Ann-Lisett: Üleüldiselt jõudsime me muusikani…
Katariina: Räägi enda eest! (Naeravad.)
Ann-Lisett: Ma esimesed laused ütlen ikkagi meie mõlema kohta. Me mõlemad oleme pigem kultuuritaustaga perekondadest. Käisime ka kultuuritaustaga koolis.
Aga minu jaoks oli muusika pikalt, umbes põhikooli lõpuni, üks asi teiste asjade kõrval. Muusika ja sport olid minu jaoks täiesti võrdsetel positsioonidel. Mul ei olnud õrna aimugi, mis suunda ma lõpuks lähen ja klaveriõppimine oli lihtsalt muu elu taustal. Ikka ju õpin mingit pilli. Pigem isegi arvasin, et sport on see, mida ma elus teha tahan.
Põhikooli lõpus juhtus järjest igasuguseid asju, tervis mõjutas sporditegemist ja siis hakkasin kuidagi loogiliselt rohkem muusikale keskenduma. Samal ajal hakkasime ka Kata(riina)ga rohkem suhtlema. Me ei olnud väga palju suhelnud.
Katariina: Kuigi olime esimesest klassist saati klassikaaslased olnud.
Ann-Lisett: Hakkasime siis tänaval ukuleledega mängimas käima. Tundus lihtsalt lahe, et saame kellelegigi muusikat mängida. Kes iganes meid siis kaheks sekundiks kuulas. Paar aastat hiljem tuli kannel ja pärimusmuusika, mis ei olnud kunagi otseselt plaan. See tuli lihtsalt sellepärast, et tahtsime minna Moostesse Rahvamuusikatöötluse festivalile mängima. Olin seal lapsena päris palju käinud, sest mu isa (muusik Peeter Rebane, toim.) oli seal mõned aastad žüriis ja seal bändide laudade taga istumine tundus kõige ägedam.
Kui Kata kutsus mind kunagi tänavale mängima, siis mina kutsusin Katat Moostesse. Siis saigi Duo Ruut.
Katariina: Suur osa loost tõesti kattub, sest me olime klassikaaslased ja VHK muusikakool oli nii loomulik osa meie eludest. Lapsena sind pandi sinna, see ei olnud sunniviisiline, aga ma kunagi ei mõelnud, et ma ei tahaks sinna minna.
Alguses ma õppisin plokkflööti ja siis läksin tšello peale. Muusikakool oli kooliga nii ühendatud, et see ei mõjunud isegi eraldi huviringina. Ei kujutanud ettegi, et teistes koolides on muusikakool omaette koht. Seda saime alles hiljem teada. Meil oli ikka solfedžo osa tunniplaanist, samamoodi nagu matemaatika.
See, kuidas VHK-s loomingut soositakse, on ülimalt tänuväärne ja andis väga hea platvormi oma loomingut, ja mitte ainult muusikat, esitleda. Saime kogu aeg laval olla, kogemust, saime tagasisidet.
Ka minul ei olnud pikalt muusika väga kindel sihtmärk, kuhu jõuda tahan. Aga me tegime üheksanda klassi lõpus koos otsuse, mis tundus tol hetkel maailma kõige olulisem otsus. Ehk mis õppesuunaga klassi me läheme. Arvasime, et see määrab terve meie elu ja tuleb välja, et see on tõsi, sest me läksime mõlemad muusikaklassi.
Gümnaasiumi järel olin uuesti teelahkmel ja muusika oli küll väga oluline osa, tasapisi tegelesime Duo Ruudu asjadega, reisisime, aga otsustasin hoopiski EKA-sse minna. Aga see suurt muudatust ei toonud. Tegin kooli ära, jätkasin muusikaga ja nüüd läksin teist korda EKA-sse.
Ann-Lisett: Tegelikult paralleelset ka mõnda muud sorti loominguga tegelemine on ülilahe. Lõpuks jõuab see ringina kõik meie bändini tagasi. Kasvõi väga praktiliselt, Katariina näiteks tegi “Ilmateate” plaadikujunduse. Või siis lihtsalt tulevad teises mõtteruumis uued ideed.
Katariina: Aga looming on see kõik. Selles mõttes, et arstiks ma ei läinud õppima. See oleks vist juba keerulisem.
Teie Noortebändi konkursi võit jäigi kuhugi sinna gümnaasiumi lõppu. Mis hetkest või momendist Duo Ruut siis suurema enamuse teie elust enda alla võttis? Kas oli mingi murdepunkt, millal te saite näiteks aru, et kahekesi te enam seda kõike hallata ei suuda?
Katariina: Täpsele murdepunktile ma ei oskaks sõrme peale panna, aga Noortebändi võit oli kindlasti selle murdepunkti algus. Sealt tuli aina enam pakkumisi, sealt omakorda nähtavust, siis veel rohkem pakkumisi ja sealt hakkas see pall veerema. Kaks aastat pärast Noortebändi võttis meiega ühendust Marili, kes praeguseks on siis meie mänedžer.
Me olime ise omadega juba jumala hädas. Ann-Lisett hakkas ka just uuesti kooli minema, mina juba käisin, me ei jõudnud enam vastata nendele meilidele. Me isegi ei osanud vastata. Mida öelda? Oli vaja vaheinimest.
Ta nägi meid vist “Terevisioonis” ja siis see koostöö hakkas, väga kiirelt, sujuvalt ja väga õigel ajal. Tänu Marilile läks meie graafik omakorda veel tihedamaks. Kogu meie töö muutus nii palju efektiivsemaks, aga meie ise saime loomingule keskenduda.
Ann-Lisett: Samas on ka lahe, et me varem Mariliga ei hakanud koos töötama, sest nende esimese paari aastaga saime ise ka enam-vähem sotti, et mida see töö endast kujutab, andsime esimesed välisesinemised. Oma esimest albumit tegime ka nii, et guugeldasime ennast selle protsessist läbi. Tegelikult ei teadnud, kuidas see käib.
Esimeste esinemiste eest saadud raha hoidsime kõik alles ja selle eest tegime ära ka albumi. Meil täiega vedas, et see kõik juhtus gümnaasiumi lõpus ja selle järel. Elasime vanematega kodus, kulusid ei olnud ja saime albumi teha. Samas oleks saanud selle raha ka muud moodi laiaks lüüa.
Mida te oma suurimaks saavutuseks seni peate? Möödunud aasta Glastonbury esinemist? The Guardiani kiidusõnu? Hiljuti saadud riiklikku kultuuripreemiat? Või hoopis midagi väikesemat ja nähtamatumat?
Katariina: Ma arvan, et see ongi kombo nendest kõikidest asjadest. Kõik need tähendavad väga palju. Eestis saadud tunnustused muidugi ka, sest päris kurb oleks, kui me Eestis üldse pildil ei oleks.
Aga lõpuks mängib kogu see kompott kokku. Lisaks suurtele tunnustustele ja festivalidele, nagu ma enne ka mainisin, on ka kõik väikesemad esinemised tegelikult meie bändi ja meie muusika märkamine. Pisikesed tunnustused, tänu millele tulevad ka suuremad. Need tabavad momendid võivad olla ka mõni sõnum või tänukiri. Saad aru, et keegi kirjutas sulle põhimõtteliselt romaani, võttis selle aja.
Ann-Lisett: Kõige suurem edu tunne tulebki ühtlasest väikeste õnnestumiste jadast. Mulle lähebki see pidevus just korda. Võiks ju teha ühe suure hittsingli, saada suure tunnustuse, mis oleks hetkes kindlasti väga lahe ja korraks küllastav, aga pikemas perspektiivis võiks ikkagi kasvõi väiksemad saalid olla pidevalt täis inimesi, kes on teadlikult seal.
Suureks õnnestumiseks pean ma ka “Ilmateadet”, meie viimast albumit. Selline album, mille puhul mõtled ise ka, et damn, me tegime hea albumi. (Naeravad.)
Alati ei pruugi see nii olla.
Umbes kuu aega tagasi sõitsime Võrust tagasi koju ja kuulasime autos seda plaati. Muidu me üldse oma muusikat ei kuula ja koos me vist ei olnudki seda otsast lõpuni kuulanud.
Katariina: Pool aastat hiljem koos analüüsisime, mis me välja andsime.
Ann-Lisett: Ja see on suur asi, kui saad ise oma tööga rahul olla.
Katariina: Vähemalt iseendale meeldib! Aga tegelikult me kuulasime kõik oma lood otsast lõpuni läbi. Võru ots on nii pikk ja meil on kõik jutud omavahel juba ammu räägitud.
Ann-Lisett: Esimene album räigelt üllatas. Seda me ei olnud aastaid kuulanuid.
Katariina: Seda ei mäletanud enam üldse, jah.
Ann-Lisett: Kuulasime ja imestasime, et väga huvitav mõte, mida me siin kasutasime. Mega julge otsus!
Katariina: Eriti nii noorena. Me kirjutasime selle plaadi ju 18-aastastena.
Ann-Lisett: Seda me olemegi algusest peale teha tahtnud. Kirjutada muusikat, mida me ise ka kuulata tahaks. Üldiselt muidugi ei kuula, sest see on meie enda muusika, aga kuulaks, kui ma poleks mina. Võib-olla.
Mis nende saavutuste kõrval kõige suuremad väljakutsed on olnud?
Katariina: Põhiline suur väljakutse, mis ei ole arvatavasti omane ainult meile, vaid kõikidele vabakutselistele, on kogu ülejäänud elu klapitamine muusikueluga. Alguses oli eriti raske, sest sa oled 12 aastat elanud ühes rutiinis. Kooliaeg, suvi ja nii edasi. Järsku visati sind vabakutselise ellu, ülikooli või vaheaasta kõrval.
Kuidas siis näiteks noore inimesena leppida sellega, et sa ei saa sõbra sünnipäevale minna, sest sa oled teises Eesti või maailma otsas.
Ann-Lisett: Või pulma. Või matusele.
Katariina: See on muidugi üpris universaalne probleem ja arvatavasti ei pea selleks isegi vabakutseline olema, aga lihtsalt üks oluline asi suureks saamise juures.
Paljude sportlaste karjäärist vist käib ka umbes samal ajal see moment läbi, et kas minna peole või trenni.
Katariina: Ma mäletan seda võitlust enda sees. Mida ma siis valin?
Ann-Lisett: Tuli leppida sellega, et meie töö omapära on see, et meie teeme tööd siis, kui teised puhkavad.
Minu jaoks oli mõned aastad omaette suur väljakutse see, et kuidas oma unistuste tööd tehes, mille poole sa oled aastaid pürginud, tegeleda vahepeal ka sellega, et iseendal vaimselt just kõige parem olukord ei ole. Need probleemid jäävad ja võivad tekkida ka siis, kui sa elad oma unistuste elu.
Sellest tekib sisemine võitlus, sest sellised mõtted tunduvad tänamatud. Et sa oled õnnetu samal ajal, kui tegeled nii laheda asjaga.
Ehk siis pidi õppima, kuidas lubada endal õnnetu olla?
Ann-Lisett: Jah, ja siis ka tegeleda nende probleemidega. Isegi siis, kui see tundub tänamatu ja tekib küsimus, et miks mul üldse sellised probleemid on. Aga võivadki olla. Kui endal on vaimselt midagi valesti, siis see töö või unistus ei paranda seda. Sellega tuleb ikkagi ise tegeleda.
Katariina: Neid probleeme on muidugi lisaks vaimsele tervisele veel. Need kaasnevad iga asjaga, mis sa teed. Aga see on teadlik valik. Oleme otsustanud teha seda, mida me teeme, ja nõustume ka selle negatiivsega, mis sellega kaasneb.
Möödunud kevadel saite te toetuse Estiko Grupilt ja Kultuuripartnerluse SA-lt, et enda ekspordiga tegeleda. Selline eratoetus on popmuusikas üpris haruldane ja seni pigem klassikaliste muusikute privileeg. Kui suurt rolli sellised toetused teie tegemistes mängivad?
Ann-Lisett: Igasugused toetused lihtsalt võimaldavadki meil midagi teha. Võib-olla oleks me mingeid asju ikkagi teinud, aga samal ajal ei saaks ise vabalt hingata. See risk on lihtsalt nii suur. Meie töö juures on paratamatus ka see, et pidevalt tuleb iseendasse investeerida, aega, energiat ja raha ning loota, et see kunagi tasub end ära.
Kogu selle jada lõpus on ka publikul hea kuulda plaadilt või näha laval artisti, kes pole läbi ja lõhki stressis sellest, et peab bäkkarist võimalikult palju suupisteid kaasa võtma, sest endal pole raha, et mujalt süüa osta.
Toetused võimaldavad meil inimestena elada.
Katariina: Kõrvalt vaadates võib, ja arusaadavalt, tekkida tunne, et “välismaal” esinemine on hästi luksuslik. Seal liiguvad ju hästi suured rahad. “Välismaal käimise” ümber on endiselt alles selline veider mentaliteet. See on nii kauge ja kättesaamatu, et kui keegi sinna juba pääseb, liiguvad seal justkui kohe ka miljonid. Aga jätkusuutlikkusele, eriti algusaastatel, aitavad kaasa just toetused.
Ann-Lisett: Välismaal muidugi liigub ka raha, aga sinna minemine on jällegi kordades kulukam. Riske on palju rohkem.
Katariina: Omal moel oleme ka ju Eesti saadikud. Tutvustame Eesti erinevates maailma paikades ja ma ütleksin, et oleme seda ka päris edukalt teinud. Palju inimesi on meile öelnud, et nad kas juba on Eestisse reisinud või plaanivad seda teha. Tahaks loota, et ma oleme ka Eesti turismile oma panuse andnud. (Naerab.) Aga puhta entusiasmi pealt seda lõputult ei tee.
Aga mingeid konkreetseid metseene teil siiski ei ole? Peamiselt ikkagi kulka?
Katariina: See möödunud kevade eratoetus oli, jah, seni ainuke, aga värskendav ja suureks toeks. Pigem on kulka, kultuuriministeerium, Music Estonia, kes on meile täiega õla alla pannud. See on tänuväärne, et meil sellised võimalused on olnud.
Kuidas teie täna, kes te olete juba väikestviisi, kui lubate nii öelda, veteranid, oma kannad kinnitanud, vaatate Eesti folgiskeenet? Ja kuidas see paistab kogu ülejäänud maailma folgi kõrval, mida te ka palju näete? On see kuidagi progressiivsem, uuenduslikum?
Katariina: Selles mõttes küll, et meil Eestis on lihtsalt nii hea ligipääs igasugustele pärimusega seotud materjalidele. Nii suures koguses ei ole seda vist mitte kusagil mujal. See loob juba eos nii palju parema põhja, millelt edasi minna ja uusi mõtteid luua. Samas oleme muidugi näinud ka uuenduslikke lähenemisi, mis on mujalt pärit. Aga selle alusmaterjali paljususe võrra võib meil seda rohkem olla küll.
Ann-Lisett: Seda oleme tähele pannud, et Eesti folgiskeene on ülirikkalik. Meil on põhimõtteliselt igast žanrist folki või pärimusel põhinevat muusikat. Teine asi, millest saad aru siis, kui Eestist välja lähed, on see, et noored Eesti muusikud on üliprofessionaalsed. Meil on mingisugune kultuur, harjumus või tava, et sa võid olla noor, aga teha asja väga professionaalselt. Sul on võimalus jõuda kohtadesse, kus sind võetakse tõsiselt.
Esimest korda sain ma sellest ekstreemselt aru sealsamas Usbekistanis. Seal olime meie ja üle 50-aastased Kesk-Aasia mehed. Saime aru, et seal ei ole tavaks, et noortel oleks võimalik kuhugi jõuda. “Sa oled veel noor, sa veel õpi.”
Me olime 18-aastased, aga tegelikult mõtlevad inimesed, kellel oli soov midagi teha. Ning Eestis see on võimalik ja soositud, ei hoita noori eemale, mis on ülilahe. Ja see käib muidugi iga žanri kohta.
Ann-Lisett ütles aasta alguses, et teise albumi, ehk teie puhul “Ilmateate”, kirjutamine on kõige pingelisem. Kas kolmandat juba kirjutate ja kas on vähem pingeline?
Katariina: Meie muusikakirjutamise protsess on võib-olla tavapärasest veidi erinev. Olles näinud ka kõrvalt teisi viisi muusika kirjutamiseks, siis meie kirjutame ühe pilli peal. Ja päris limiteeritud võimalustega pilli peal, sest see pill on täpselt selline, nagu ta on.
Kui me hakkame lugusid kirjutama, siis see ei käi päris nii, et me otsime pärimusest sõnad ja hakkame harmooniaid-meloodiaid mõtlema. Pill on meie jaoks lisakiht. Kuidas me selle meloodia ja harmoonia saame selle pilli peale nii, et me koos seda mängida saaksime? Samal ajal peame kogu aeg otsima uusi saunde, mida selle pilliga teha.
Me ise ei taha ühte kohta paigale jääda. Saaksime mängida kõik lood niisama neid keeli tõmmates, aga tegelikult tahaksime nii endale kui ka kuulajale midagi uut pakkuda. Ka koos mängimine seab päris palju piire, nii et lugude kirjutamisest taastumine nõuab aega.
Kuna sinna läheb kõvasti mõttetööd ja, lisaks, peame me veel alati koos olema, kui muusikat kirjutame, siis ei ole me veel uue albumi kirjutamiseni jõudnud. Praegu käib taustal mõttetöö ja viskame vahel mõne mõtte üksteisele õhku.
Me oleme ajaga kindlasti ka nõudlikumaks läinud. Just selle osas, mida me üldse välja anname. Alguses tuli see kõik palju lihtsamalt, sest pill oli meie jaoks uus ja võimalusi oli aina rohkem. Mitte, et see esimene album ei oleks kvaliteetne olnud, aga meie enda jaoks on sinna protsessi nii palju aspekte juurde tulnud. See kõik võtab rohkem aega.
Ann-Lisett: See koht, kus me praegu oleme, on väga huvitav ja väga oluline periood. Peame üldse hakkama ette kujutama, mis suunas me järgmisena minna tahame. Samal ajal üritame ennustada, kuhu me inimestena võime areneda. Üks album kajastab ju paljuski ka seda, kuidas artistid on inimestena kasvanud. Praegu ongi see ette kujutamise aeg.
Teie kannel ei ole keskne mitte ainult teie muusika kirjutamise protsessis, vaid ka teie lava-show ja kuvandiga. Kas on siis tunne, et see on hakanud piirama või veel mitte?
Ann-Lisett: Meie võimaluste piiratus on olnud algusest peale üks nendest asjadest, mis meie muusikat huvitavaks teeb. See, et meil on üks, lihtne ja mitte ülisuur pill, vaid üsnagi limiteeritud võimalustega pill.
Katariina: Ka helistiku mõttes.
Ann-Lisett: Jah. See on olnud algusest peale…
Katariina: …võlu ja valu.
Ann-Lisett: Aga see on väljakutse, mis meile meeldib. Ühest küljest oleme nii palju võimalusi selle pilli peal juba ära kasutanud. Teisest küljest oleme saanud paremaks selle pilli mängimises. Ehk oskame teha asju, mida varem ei osanud.
Katariina: Oskame paremini ette kujutada, kuhu sellel pillil üldse edasi minna saab. Alguses tundub iga lihtsamgi asi suur avastus. Aga kui oleme lihtsamate lahendustega kuskile tasemele juba jõudnud, siis on rohkem aega, mõtteruumi ja oskusi mõelda, mida sealt veel välja pigistada.
Ehk siis see lisab põnevust, mitte ei tekita tunnet, et võiks kandle nurka visata?
Ann-Lisett: Seda on ikka ka.
Katariina: Mõnel hetkel on tõesti siuke frustratsioon, et miks me pidime selle pilli valima. See on nii hull!
Kas te üldse saaksite enam Duo Ruuduna kandle nurka visata? Või olete andnud endale selle loa, et üks hetk võite vabalt võtta hoopis klaveri ja tšello uuesti ette?
Katariina: Siis see oleks juba midagi muud. Siis see ei oleks enam Duo Ruut. Meie kolmas liige on ikkagi see pill. See ongi Duo Ruudu essents. Mul tekiks mingisugune identiteedikriis, kui me kandle kõrvale jätaks.
Ann-Lisett: Samas ei ole me ka mingit veretõotust andnud. See on meie muusika, meil on kõik lubatud. Aga praegu on see lahe väljakutse ja ma arvan, et võimalused ei lõppe kandlel otsa, vaid me peame lihtsalt paremad ja targemad olema.
Katariina: Peame ise järgi jõudma kandlele.
Ann-Lisett: Aga miski pole välistatud ja kõik sõltub sellest, mida me tahame teha. Ja praegu me tšello ja klaveriga muusikat teha ei taha. (Naerab.) Me saaks, aga me ei tee seda. Me võiks ka olla DJ-duo Ruut. (Naeravad.)
Duode ja gruppide puhul juhtub tihti ka nii, et minnakse väikesele pausile ja siis antakse sooloalbumid välja. Teil selliseid plaane pole? Nii saaks ka kandlele vaheldust.
Ann-Lisett: Me ei pea selleks pausile minema. Katariina tegeleb nii või naa ju duo kõrvalt disainiga. Mina kirjutan ka muud muusikat sinna kõrvale ja mingi hetk on plaanis sooloprojektina album välja anda. Päris hästi toimib see mudel, et Duo Ruut on koht, kuhu me kokku tuleme. Väljaspool oleme kaks erinevat inimest ja teeme erinevaid asju.
Mis teid ennast muusikat kuulates kõige rohkem elevile ajab?
Katariina: Ma žanriliselt ei oskakski midagi välja tuua, sest ma ei kuula vist kindlaid žanreid, vaid muusikat üldiselt. Erutab mind kõige rohkem hullus ja hulljulgus. Mulle meeldib, kui muusika kõlab natuke imelikult ja ootamatult, eksperimentaalsemalt. Omamoodi otsime seda ka meie.
Ann-Lisett: Ühe asjana tõmbab mind erinevate žanrite juures groove. On see siis funk, mida ma kuulan päris palju, ja kus see groove on kõige ilmselgem, aga ta võib esineda ka veidi varjatumalt. Mulle meeldivad ka sündid, ja sündisaundid, kui need on huvitavalt tehtud.
Viimase paari aasta jooksul on minu jaoks saanud suureks asjaks ka laulusõnad. Mind väga kütkestavad huvitavalt kirjutavad laulusõnad, olen hakanud neid aina rohkem kuulama. Mitte ainult seda, kuidas need paberil oleksid, vaid muusikas on nii hea võimalus sõnadele meloodiaga veel erinevaid tähendusi tekitada.
Millise plaadi te sellest või viimasest aastast esile tõstaksite?
Katariina: Paljud on seda arvatavasti juba kuulanud, aga Rosalia möödunud sügisel ilmunud album “Lux”. See oli üllatusi täis. Olen Rosaliat varem kuulanud, tema flamenkot, kus on lihtsalt kitarr ja laul. Ja mulle meeldibki tema puhul, et iga album on hästi eraldiseisev. Ta julgeb katsetada. Ja kuna ma ise olen tšellot orkestris mänginud, siis see keelpillide ja erinevate saundidega eksperimenteerimine läks ka korda.
Ann-Lisett: Üks album, mida ma olen viimaste aastate jooksul hästi-hästi palju kuulanud, on Beatenbergi “The Great Fire of Beatenberg”. Lõuna-Aafrika Vabariigi bänd, kes teeb ülihead mussi.
Lisaks sellele, et soovite nüüd lähitulevikus rohkem ka Eestis esineda, siis millised plaanid-soovid-unistused teil veel on, mis järgmiseks tegemist ootavad? Kas siis Duo Ruudu või Katariina ja Ann-Lisettina.
Katariina: See unistus ei ole eriti konkreetne. See on hästi suur ja lai, ja on seda mingis mõttes meelega. Samas osaliselt me seda unistust ka praegu elame. Tahaks kontserte anda, välismaal käia. Et oleks inimesi, kes su muusikat kuulavad, tulevad pärast kontserti sinuga rääkima, ostavad su plaate ja kuulavad neid kodus. Ja tulevad mitmendat korda su kontserdile.
Väljaspool muusikat olen viimasel ajal mõelnud, et minu unistus oleks elada sellist elu, kus ma kogen hästi palju päris elu päris inimestega päris kohtades. See võib kõlada hästi lihtsalt, aga ma olen märganud, et seda jääb aina vähemaks. Elu on järsku hästi kiireks muutunud ja millalgi mind tabas mõte, kui ebaloomulik see on.
See ei ole muidugi kellegi süü, sest me kõik olemegi juba sellel rattal. Olengi sellise koha peal, kus ma ei tea, kuidas seda täpselt lahendada. Aga ma nii väärtustan inimestega olemist, rääkimist ja inimestega kohtumist, spontaanseid vestlusi. See ongi see päris elu. Nii minul kui ka teistel võiks leiduda elus selleks aega. See on minu unistus.
Ann-Lisett: Muusikat tahaks mängida kohtades, kus see on nii endale kui ka publikule küllastav. Ja mängida muusikat niimoodi, et rott ei peaks olema. (Naeravad.) Et, noh, oleks normaalne. (Naeravad.)
Katariina: “Ann-Lisett Rebane: ei taha rott olla”.
(Naeravad.)
Katariina: Vabandust. (Naerab.)
Ann-Lisett: Aga muidu on nii minu enda kui mind ümbritsevate inimeste elude puhul põhiline see, et ei oleks mingit jama. See haakub ka Katariina ideega elamisest, sest nii ongi võimalik, et elu oleks n-ö normaalne.
Katariina: Elus pole palju vaja. Aga selle vähese üles leidmine on omaette teekond.
Kena koht, kus lõpetada. Aitäh!
Kultuuriportaali intervjuusari “ID” võtab igal pühapäeval fookusesse huvitavad kultuuritegelased ja vaatab koos nendega Eesti kultuurimaastikku.