Olga, mul vedas! Saan teiega rääkida paar tundi enne seda, kui avate galeriis uue näituse “Lahtirulluv liit” (intervjuu toimus 4. veebruaril – toim), kus saavad kokku kõikidele eestlastele tuttav Paul Kondas ja gruusia kunstnik Thea Gvetadze. Kas vahetult enne näituse avamist on galeristil natuke sünnipäevaeelne elevus või teatrile omane esietenduse tunne ka?
Teatriga seda päris võrrelda ei saa, sest meil on ikkagi niisugune staatiline olukord, teatris muretsetakse vist rohkem selle pärast, kuidas seekord välja kukub, aga publiku tagasiside on alati huvitav. Tegelikult tegime eile väiksemale seltskonnale esimese avamise ning saime kõik detailid selleks paika, nii et täna on kõik valmis ja ei ole palju juhtunud. On niisugune hea ja rahulik tunne. Sellepärast ma tänaseks kohtumist pakkusingi: see on tõesti erakordne, et meil on kõik valmis.
Minu puhul on see, et kui on nii võimas ja laetud olukord, siis mul võtab aega sellega kohaneda. Kunstnik on töötanud teemaga pikalt, ta on väga sügavalt selle sees ja mina tulen ning astun justkui valmis maailma sisse. Eriti praegu – ma olin ära ja tulin alles eile, kui kõik oli juba valmis. Kui ise oled siin mitu päeva protsessi sees, siis see tuleb teistmoodi. Mul on alati keeruline kohe tagasisidet anda. Isegi pärast teatrit on mul raske kohe midagi öelda, pean selle läbi töötama. Selle näituse puhul on samuti nii, et pean olema eestvedaja, kes näitab suunda ja seletab, aga samal ajal käib mul endal sees oma tööprotsess. Samas on seda väga huvitav teha ja on väga hea tunne, minu töö parim osa.
Kuidas selline kunstnikeduo, pikalt surnud olnud Paul Kondas ja Gruusiast pärit Thea Gvetadze, üldse kokku sai?
Theal oli Tartus näitus ja kuna tal on huvi iseõppinud kunstnike vastu, siis keegi soovitas, et ta võiks üheks päevaks Viljandisse minna, seal on väga huvitav kunstnik Paul Kondas. Ta läkski ja armus esimesest pilgust.
Kui ma kuraatori kaudu pöördusin Thea poole ja küsisin, kas nad sooviksid meie juures näitust teha, ütles ta, et jah, see tundub huvitav, meie galerii on tema meelest hea koht näituse tegemiseks. Pakkusin, et äkki võiks teha koos kellegi kohalikuga. See on alati hea võti kohaliku publiku jaoks: kui tekib dialoog kohalikuga, on publik kuidagi rohkem avatud; kui lihtsalt keegi väljast kohale lennutada, jääb ta võõraks. Ta ütles kohe, et teeme Kondasega. Meil on Kondase keskusega juba varasemast hea suhe. Kui meil oli ühe Ukraina kunstniku näitus, siis Kondase keskuse juht Mari Vallikivi aitas tekstidega. Pöördusin uuesti tema poole ja ütlesin, et proovime. Kondast pole Tallinnas nähtud alates 2012. aastast ja ma arvan, et ta vajab tähelepanu.
Kutsusin Thea ja kuraator Vija Skangale Eestisse, et nad saaksid Viljandis nädal aega süveneda. Läksin ka ise kohale ja tutvustasin neid kohalikele. Ühe koguja juures, kellel oli äsja uus maja valminud, ütles Thea otse, et maja on küll ilus, aga Kondasel on häbematult väike muuseum. Tema hinnangul on Kondas nii võimas kunstnik, et iga teos peaks seisma eraldi ruumis – need on võimsad ja ei jääks alla Uffizi galerii meistriteosele. Kui koguja ütles, et nad on just investeerinud ega saa kohe muuseumi ehitama hakata, vastas Thea, et Kondasel pole isegi korralikku raamatut. Seepeale küsiti juba, kas tõesti pole, seda võiks ju toetada. Mõtlesin siis, et kui Viljandis oleks üks selline inimene nagu Thea… nii kirglik ja veendunud. Ta on Kondasesse päriselt armunud ja avastab teda iga päev uuesti.
Huvitav on ka see, kuidas ta selle näituse üles ehitas. Meil on kaks ruumi, ehitasime päris palju uusi seinu. Üks ruum on palju suurem kui teine ja see suurem ruum on antud Kondasele. Thea on alguses justkui vaikselt ees ja siis liigud edasi Kondase juurde. Ma arvan, et see on ka hästi ilus žest.
Võib vist öelda, et Kondasel on praegu uus tulemine käsil, sest lisaks teie näitusele tehti temast eelmine aasta Viljandis suvelavastus. Taasarmutakse sellesse veidrikusse.
Kondas on tõesti selle linna peapatroon. Me kõik teame seda, aga ma arvan, et teda võiks rohkem väärtustada.
Millised kriteeriumid peavad olema täidetud, et võtta aeg, ruum ja raha, et galeriis näitus püsti panna?
See on hea küsimus, aga ma ei saa seda ühe paragrahviga kokku võtta, sest parameetreid on nii palju. Me oleme ikkagi kommertsgalerii. Ma püüan hoida tasakaalu: tuua väliskunstnikke, kes pakuvad kohalikule publikule huvi ja aitavad ehitada mentaalseid sildu. Väliskunstnike toomise funktsioon on ühest küljest kohaliku publiku horisondi laiendamine, teisest küljest on see investeering sellesse, et meie kunstnikel tekiks võimalus välismaale minna. Kui me välismaa kunstnike siia sisse ei too, ei taha keegi meid ka seal. See on viis panna end kaardile kui kultuurne riik, kus tuntakse huvi väliskunsti vastu. See on tsivilisatsiooni kõrgem hetk, kui sa ei tarbi ainult oma kunsti, mida Eestis juhtub väga palju. Oluline on teada, kellega meie kunstnikud ja meie kultuur dialoogis on.
Kas 15 aastaga, mil te galeriid pidanud olete, on näha, et vaataja horisont on laienenud?
On küll, muidu ma seda ei teeks. Iga kord on suur risk tuua väliskunstnikke. Meid on küll vähe, aga on juba inimesi, kes on Tbilisis Thea ateljees käinud. See on minu töö, et nad on seal käinud, seda tuleb teha. Kui me ei näe ennast laiemas kontekstis, siis me tegelikult ei eksisteeri. Loomulikult võiks alati parem olla, aga kokkuvõttes on minu missioon praegu kas või tekitada Baltikumis ühist kultuuriruumi, kus me tunneksime teineteist paremini. Ma arvan, et ka sõja taustal hakkasime rohkem tajuma, et oleme koos. Varem ei olnud seda tunnet nii palju. Me keskendume sageli erinevustele, aga tegelikult oleme siin väga pikalt koos elanud.
Poolteist miljonit eestlast ei ole võib-olla eriline kaal, aga kui meid on lätlaste ja leedulastega kokku pea seitse miljonit, siis on see hoopis midagi muud. Olen üle 12 aasta Baltikumis edasi-tagasi sõitnud ja me suhtleme oluliselt rohkem kui varem. Just Baltikumi-suunaline koostöö on kindlasti üks minu panus. Samuti rohkem Soome, Rootsi ja Poola poole vaatamine. Poolaga on meil palju dialooge – kunstnikud näitavad seal ennast ja meie toome sealt ka.
Ma ei ütlekski, et peaks ainult Lääne poole vaatama. Pigem tuleks vaadata, mis toimub meie ümber ja tekitada arusaam, kes me ise oleme. Läbi selle, kes on meie ümber, mõistame ka ennast. Me ei ole Berliin ega London. See on minu jaoks tähtis missioon – et me ei üritaks olla keegi teine, vaid oleksime tugevamad selles, kes me päriselt oleme. Sageli võrreldakse end Itaalia, Inglismaa, Prantsusmaa või USA kunstiga ja siis mõeldakse, mis meil viga on. Jah, meie ajalugu on mõnes mõttes katkestatud, võib-olla mitte nii pikk, aga see on imeline, mida me oleme suutnud lühema ajaga teha. Me peame igas mõttes olema uhked selle üle, mida oleme saavutanud, eriti kultuuris.
Kolisite oma galerii 2019. aastal Noblessnerisse mere äärde. Selle ajaga on siia veel paar galeriid tekkinud, lisaks on siinkandis mitmeid avaliku ruumi kunstiteoseid. Võib-olla võib isegi öelda, et siia on tekkinud omamoodi väike kunstilinnak. Kuidas on see laiemas plaanis Tallinna kunstielu mõjutanud? Kas on tunda, et Noblessnerist on saanud omamoodi kunstikese?
Loodan, et see kasvab. See on suur luksus, et Tallinnas on nii palju galeriisid, ükskõik kuidas nad finantseeritud on. See näitab, et huvi on olemas. Noblessner on hea koht, siia on mugav autoga tulla. Ma olin varem kesklinnas Lastekodu tänaval Stockmanni vastas ja sinna oli oluliselt keerulisem tulla. Kolisin siia vahetult enne Covidit ja olen selle eest väga tänulik, sest arvan, et kui oleksin Lastekodu tänavale jäänud, oleksin võib-olla pidanud galerii sulgema. Kohalik publik on väga hea meelega siia tulnud. Rahvusvahelised müügid olid paar aastat täiesti peatunud, aga kohalikud toimusid. Ausalt öeldes ei saa ma tagantjärele arugi, kuidas me selle üle elasime. Aga mis ei tapa, teeb tugevaks. Ja nii juba kuusteist aastat.
Te olete ise ka EKA-s kunsti õppinud ja kunstnikuna tegutsenud. Kui palju te täna loomiseks aega leiate?
Üldse mitte. Joonistan lastele. Alles eelmisel nädalal istusime tütrega ja tegin kaks joonistust. Rohkem ei jõua. Kogu minu austusega kunstnike vastu – seda ei saa teha niimoodi möödaminnes, see nõuab pühendumist. Mul on hea meel, et mul see taust on olemas. Ma arvan, et see on võti, et ma saan aru, mis toimub.
Kas vahel ei teki igatsus suurtele messidele hoopis kunstnikuna minna?
Ei teki. Galeristi töö on piisavalt raske. Ma arvan küll, et ma oleksin olnud hea kunstnik, aga see panustamine… see on teine tera.
Temnikova ja Kasela galerii tähistab sel aastal 16. tegutsemisaastat. Kas seda võib Eestis juba omamoodi saavutuseks pidada?
See lihtsalt näitab, kui primitiivne ma olen. See on ikkagi üliraske töö. Aastatega on see muutunud lihtsamaks – oleme võrreldes algusega väga palju saavutanud –, kuid see ei ole lihtne töö. Aga ma ei jäta jonni ja ma teen seda kogu aeg keerulisemaks. Alguses kasvatad oma kunstnikud tuntuks ja siis hakkad välismaalasi tooma. Meil oli just prantsuse kunstnike näitus, kus osales ka Sirja-Liisa Eelma, nüüd on Gruusia kunstnik ja surnud Eesti kunstnik, kelle teoseid ei ole müügiks. Proovi seda majanduslikult tasakaalustada – see on päris keeruline.
Järgmisel näitusel on Eestis õppinud Ameerika kunstnik Zody Burke ja Rootsi skulptor Klara Zetterholm. Ühe näituse võtsin praegu programmist maha ja lükkasin järgmisse aastasse, sest lihtsalt ei suuda rohkem.
Tundub, et nende 16 aasta jooksul on publik hakanud teie valikuid usaldama. Kas see annab teile omakorda vabamad käed, et tuua välismaalt kunstnikke siia?
Võib nii öelda. Ma arvan, et on konkreetne seltskond, kes meid jälgib ja usaldab. Nad on tõesti meile väga tähtsad inimesed. Seda galeriid ei oleks ilma nendeta. Ilma nende usalduseta ja selleta, et nad näevad seda tööd, mida me sisse paneme. Aga neid inimesi võiks rohkem olla. Olen kuulnud, et räägitakse, et meie teosed on väga kallid, aga peab selgitama, et rahvusvahelises kontekstis on need pigem odavad. Me ei saa välismaal müüa teise hinnaga kui siin, turud peavad olema tasakaalus.
Oleme üks väheseid galeriisid Baltikumis, mis panustab väga palju oma kunstnike rahvusvahelisse nähtavusse. Kaarel Kurismaa avab (avas 6. veebruaril – toim) Zürichis suure näituse. See on ülimalt suur saavutus. Ma kardan, et see võib olla minu karjääri tipphetk, sest see on väga suure töö tulemus, et saame kunstnikke näidata sellisel tasemel. Inimesed peavad sellest aru saama. Tavaline mõtlemine on, et ostan midagi odavamat. Tegelikult tuleb vaadata, mis on rahvusvaheline hinnatase, mis on meie hinnatase ja kuidas hind kujuneb. Me vastutame oma kunstnike edu eest.
Kui kunstimüügist rääkida, siis kas see on tänaseks galerii peamine sissetulekuallikas või saate ka riigilt ja erakapitalilt lisatuge?
Müük on meie peamine sissetulek. Me saame vahetevahel kultuurkapitalilt toetust näituste tegemiseks. Tavaliselt katab see umbes 20–30 protsenti näituse eelarvest. Ma saan aru, et need toetused on ka märk sellest, et kulka ütleb, et me näeme teid ja toetame teid. See on sümboolne, aga väga tähtis, sest sa tahad, et professionaalid hindaksid sinu programmi ja panust. Need summad on küll väikesed, aga olulised.
Eelmisel aastal saime ka EIS-ilt toetust välismesside jaoks. See moodustas kokku umbes 50 protsenti meie eelmise aasta messide eelarvest, teise poole pidime ise leidma: kui toetus oli 50 000, siis meie panime juurde teise 50 000. Kui vaadata, et teised Eesti galeriid messidel eriti ei osale, siis neil ei ole ka seda kulu.
Meie käive kasvab iga aastaga natuke, seda vaatamata sõjale ja kõigele sellele ebakindlusele, aga meie väljaminekud kasvavad täpselt samamoodi. Vahe jääb väga väikeseks. Seda ei saa vist otseselt äriks nimetada – see on pigem missioon ja jonn. Peab jätkama. Küll ma kunagi leiutan midagi…
Mis teid käivitab seda tööd tegema, kui selles on nii suur osa missioonil? Paljudel inimestel on galeristi elust ilmselt hoopis teistsugune ettekujutus – palju raha ja glamuuri.
Kui eestlastel oleks parem maitse, siis võib-olla oleks. (Naerab) Ei, tegelikult on Eestis hea maitse. Kõik on hästi. Ma olen väga õnnelik. Meil läheb hästi.
Aga millal see päriselt äriks muutub?
Ma arvan, et kunstnikud peavad veel kasvama ja hinnad peavad tõusma. Meil on mitu aktiivset ja rahvusvaheliselt nähtavat kunstnikku, kes on hinnahüppe äärel. Ma arvan, et minu pension on sisustatud. Kahju, et seda varem kätte ei saa. (Muigab)
Ma arvan, et ma ei liialda, kui ütlen, et te esindate kunstnikke, kes on vähemalt Eesti mõistes oma valdkonna superstaarid: Flo Kasearu, Kris Lemsalu, Edith Karlson, Merike Estna, Kaido Ole, Jaanus Samma, Jaan Toomik, Kaarel Kurismaa – neid nimesid on palju. Arvestades, et teil ei ole kunstnikke väga palju, siis need, kes on, on ikkagi väga tugevad.
Ma olen nendega töötanud algusest peale. Juba siis, kui töötasin Artdepoos, töötasin Merikese, Flo ja Toomikuga. See oli üle 15 aasta tagasi.
Kuidas te oma kunstnikud välja valite? Kuidas see näpu peale panemise hetk käib?
Ma enam ei mäleta. (Muigab) Need kriteeriumid on ajas muutunud, sest ka galerii staatus on muutunud. Praegu on parameetreid palju. Vaatame pigem küpsemaid kunstnikke. Näiteks Thea on Gruusias superstaar – ta on sisuliselt tipp viis nimi seal. Ta ei ole äsja EKA-t lõpetanud, nagu Flo oli siis, kui me ta esimese näituse tegime. Kui võtame uusi kunstnikke, siis mu ootus on väga suur. See usaldus, mis on tekkinud kunstnikega, kellega oleme töötanud terve elu, ei teki üleöö. Mul endal on ka küsimus, kuidas see kõik hakkab toimima. See võtab nii palju aega, et hakata teineteist usaldama, aga kunstimaailm on väga kiire. Muidugi teen ka vigu – mitte kvaliteedi mõttes, vaid suhete tasakaalustamisel, kuidas neid õigesti sättida.
Kui tulla tagasi küsimuse juurde, siis peab olema hea kunstnik, peab olema hea inimene, peab olema hea läbisaamine, peab klappima meie programmiga, et tekiks võimalus kunstnikke omavahel dialoogi panna. See peab mulle pinget pakkuma. Hea kunst pakub.
See on vist miljoni euro küsimus: mis teeb ühest kunstnikust hea kunstniku?
Hea kunstnik ei tähenda seda, et tema teoste hind viie aasta pärast kolmekordistub. Ma ütlen kohe ära, et see kunstiinvesteeringu jutt on küll müügis hea argument, aga ma ei taha sellega manipuleerida. Isegi kõige kogenumad kogujad teevad vigu: neil on sageli rohkem aega turgu jälgida kui galeristidel, aga eksimusi tuleb ikkagi. Nii et sellele küsimusele on väga raske üheselt vastata.
Aga mis siis on hea kunst?
Kui väga lihtsustada, siis see on midagi, mida sa pole varem näinud ja mida keegi teine ei saaks teha. Iga inimene on unikaalne, aga kunstnikul peab õnnestuma see unikaalsus kuidagi kanaliseerida nii, et see on universaalne ja veenev.
Hea kunstnikul on side sellega, kust ta tuleb. Ta peab aru saama, kus ta asub ja kes ta on. Ta peab olema tehniliselt hea. Ja see, mida ta teeb, peab olema mingis dialoogis sellega, mis maailmas parasjagu toimub. See peab olema midagi uut, tihtipeale midagi instinktiivset, mida meie ega kunstnik pole veel teadvustanud.
Kas kosilaste rida, kes tahaksid teie galeriiga liituda, on ukse taga pikk?
Kirju ja kõnesid tuleb kogu aeg. Kui mõni kunstnik seda loeb, siis ma siiralt soovitan: kui otsite galeriid, siis süvenege. Uurige, mis on galerii töö ja profiil. Väga sageli arvatakse, et piisab enesekindlast pealehüppamisest, aga see ei käi nii. Tuleb aru saada, kes te ise olete ja mida see galerii teeb. Kui pakkumine läheb õigesse kohta, siis see toimib, aga lihtsalt saata 70-megaseid faile ilma kontekstita – see ei ole mõistlik. Säästke enda ja teiste aega.
Üks saladus ka: galeristidel on piiratud aeg uute kunstnike otsimiseks. Ma teen seda iga päev, aga tihti olen saanud parimaid soovitusi just oma kunstnikelt. Läbi nende võrgustiku laieneb ka meie oma.
Milline on galeristi roll selles, et kunstnikul oleks rahvusvaheline löök? Kui võtta näiteks Kris Lemsalu, siis tal on tänaseks väga tugev rahvusvaheline positsioon.
Kui Krisil on midagi vaja, siis ta helistab või kirjutab mulle. Muidugi peab kunstnik suutma oma tiimi üles ehitada, aga galerii saab olla abiks läbirääkimistel, logistikas, anda tehnilist nõu. Kõige olulisem on, et kunstnik tunneks vabadust luua. Vahel on ka keerulisemaid hetki, kas või rahalisi. Siis on tähtis, et ta teab, et me oleme olemas. Isegi kui oleks aasta ilma müügita – mida õnneks pole juhtunud –, ei tähenda see, et elu seisma jääb. Me oleme omamoodi puhver. Ma arvan, et see on kunstnikule väga oluline.
Te ütlesite 2016. aastal “OP-ile” antud intervjuus, et galerii pidamine on üks pidev tagasilöök. Nüüd on sellest intervjuust kümme aastat möödas: kuidas te täna sellele teekonnale vaatate? Kas on läinud kergemaks?
Jah, kindlasti on. Olen küll tagasihoidlik inimene, aga märkan igal sammul, et mingid asjad lihtsalt juhtuvad. Tol ajal ei juhtunud miski niisama. Praegu on kunstnikel trajektoor sees: liikumine toimub ja asjad saavad hakata iseenesest hargnema. See on väga suur muutus. Toona alustasime kriisi ajal. Raamatud ütlesid, et investeering peaks kolme aastaga nulli jõudma, aga ma arvan, et viie aastaga ka ei jõudnud. Nüüd võib öelda, et oleme jõudnud.
Kunstiäri ei ole tavaline äri. Protsessid võtavad rohkem aega, eriti kui tuled idast. Kui oled Pariisis Prantsuse galerii, siis on teine olukord. Vaadates omaealisi galeriisid läänes, siis nemad on juba established (väljakujunenud – toim), aga meie oleme endiselt murdepunktis. Meie turud on nii väikesed, et neid ei saa võrrelda näiteks Prantsusmaaga, kus on kogumistraditsioon ja teadlikkus hoopis teisel tasemel. Aga neil on omad väljakutsed ja meil omad eelised.
Mis on olnud kõige suuremad takistused sellel teel?
Ma arvan, et tagantjärele vaadates oleks mõnd asja saanud teisiti teha. Oleme õppinud töö käigus. Suur osa minu tööst on inimeste harimine – individuaalne tähelepanu, selgitamine, mis on galerii töö, milline on kunstniku elu ja mida on võimalik koos saavutada. Võib-olla oleksin pidanud sellele rohkem keskenduma, aga galerist teeb korraga kõike: raamatupidamine, tootmine, logistika, raamatute väljaandmine, pressisuhtlus. Kogujatega suhtlemine on ainult üks osa sellest. Kui oleksin algusest peale saanud investeerida suuremasse tiimi, et pingeid maha võtta ja keskenduda rohkem suhetele – nii kogujate kui kuraatoritega –, oleks võib-olla areng olnud kiirem.
Välismaal näen, kuidas galeriid keskenduvad algusest peale võrgustiku loomisele. Sageli alustatakse mittetulundusühinguna. Eestis ei ole see realistlik, siin ei ole sellist toetussüsteemi. Näiteks Šveitsis, kui sa teed oma galerii lahti, oled neli aastat non-profit ehk neli aastat makstakse põhimõtteliselt su kulud kinni, et sa saaksid luua oma võrgustiku. Minul ei ole kunagi sellist võimalust olnud. Algusest peale oli minu üks põhiteema, kuidas tulla nulli, sest mul lihtsalt ei olnud raha ja kunstnikel oli raha vaja. Põhimõtteliselt tegelesin seitse aastat ainult mingi ellujäämisega. Alles nüüd saan aru, kui oluline oleks olnud panna rohkem fookust rahvusvahelisse võrgustikku kuulumisele ja kuraatoritele nähtav olemisele. Aga ma tulen Lasnamäelt, mu isa oli nõukogude insener – see hirm panna kogu oma perekonna väike raha galerii alla oli väga suur.
Aga lõppkokkuvõttes on kunstiturg siiski väga lokaalne: ameeriklased ostavad ameerika kunsti, prantslased prantsuse kunsti. Rahvusvaheline läbimurre nõuab tohutut lisapingutust. Ainus päriselt toimiv strateegia on tugevdada oma kohalikku positsiooni. Kui sul on koduturul kaal ja usaldus, siis on võimalik ka rahvusvaheliselt midagi saavutada. Ilma selleta ei tiivasta sind miski.
Kas nende esimese seitsme aasta jooksul oli vahepeal ka mõtteid kõik sinnapaika jätta?
Ei olnud kordagi. Ma olen nii kange. Alati olid märgid, et teeme midagi õigesti. Alati olid inimesed, kes meid toetasid – kunstnikud, kogujad. Kui ma oleksin lõpetanud, siis mis oleks edasi saanud? Olen väga tänulik nii kogujatele, kunstnikele kui ka kuraatoritele, kes on meid toetanud.
Te mainisite enne natukene seda teemat, aga kui teadlik on Eesti kunstiostja? Kas turgu on piisavalt?
Ma olen väga õnnelik ja uhke, et tänu oksjonitele ja muuseumite tööle on meie ühiskond üle keskmise haritud. Oksjon on omamoodi vana ja väljakujunenud süsteem. Inimestel tekib usaldus kunstituru ja kunstiteoste vastu just läbi selle suhtelise läbipaistvuse, mida oksjonid võimaldavad. Sageli alustatakse vanemast kunstist, see annab võimaluse end harida ja turgu tundma õppida. See oli ka minu enda teekond. Ma alustasin Haus galeriist, lugesin kõik Eero Epneri kirjutatud kataloogid läbi, need olid nii põnevad ja ootasime alati huviga, millal uued tekstid tulevad.
Inimesed on muutumas ning uus põlvkond on peale tulemas. Praegu liigutakse rohkem ringi ja ka meie rahvusvaheline ärieliit on maailma näinud. Tasapisi tekib arusaam sellest, mis toimub seal ja mis toimub siin: kes me oleme ja kus me oma kunstiga paikneme.
Kas meie kunstnike vastu tuntakse välismaal huvi?
Muidugi. Eelmisel aastal tegime seitse messi välismaal ja ilmselt teeme ka sel aastal. Müük on umbes pooleks – pool välismaale ja pool kohalikule turule. On loomulik, et kohalikud ostavad oma kunsti, aga see, et välismaalased usaldavad meie valikuid, on samuti oluline. Nähtavad on näiteks Edith Karlson, Kris Lemsalu, Merike Estna, Jaanus Samma, Flo Kasearu – nemad on meie peamised ekspordiartiklid. Baltikumis on väga nähtavad ka Kaido Ole ja JaanToomik ning nüüd on huvitav jälgida ka Kurismaa trajektoori. Areng on toimunud ja toimub edasi. Meie infrastruktuur on tegelikult väga hea: Kumu, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum, Tartu Kunstimuuseum, Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, Tallinna Kunstihoone ja uus Tallinna kunstikaart. See kõik on väga positiivne.
Aga kus paikneb Eesti Euroopa kunstikaardil? Kas siia tullakse spetsiaalselt kunsti pärast ka kohale?
Kaasaegse turismi eripära on see, et inimesed käivad välismaal muuseumides väga aktiivselt, aga oma kodulinnas või -riigis jõutakse sinna harvem. Näiteks Stockholmi, Helsingi, Pariisi või Londonisse minnakse teadlikult muuseumituurile. Eestis on samuti tugev institutsionaalne baas, kuid võiks mõelda rohkem sellele, kuidas tuua kohalik publik muuseumidesse, näiteks lahtiolekuaegu paindlikumaks muutes. See on muidugi muuseumile suur ressurss, aga aitaks inimestel paremini ligi pääseda.
Kui küsida, kas välismaalased tulevad Eestisse spetsiaalselt kunsti pärast, siis vastus on, et tulevad küll, aga harva ise. Me toome siia ajakirjanikke, kuraatoreid ja kogujaid, korraldame visiite ja erisündmusi, siin on käinud nii MoMA esindajaid kui ka Tate’i komitee liikmeid, Outset, samuti üksikuid kogujaid. Samas enamik rahvusvahelisi kontakte sünnib ikkagi messidel või siis, kui me ise kohale läheme. Midagi niisama sülle ei kuku. Väga vähesed meie välisostjad on üldse meie galeriiruume näinud.
Millised teemad on praegu Eesti kunstis olulised?
Algusaastatel oli tunda soovi olla võimalikult rahvusvaheline, kuuluda suuremasse pilti. Ühel hetkel tundus, et selle käigus hajus ka kohalik identiteet. Praegu on fookus palju selgem: kunstnikud küsivad, kes nad on ja kust nad tulevad. Olulised on kogukondlikud ja identiteedi teemad. Laiemalt on tähtsal kohal naise roll, erinevad kogukondlikud identiteedid, aga ka meie ajalooline ja kultuuriline taust, näiteks seosed Põhjamaise disaini, modernismi ja kohalike juurte vahel.
Hea kaasaegne kunstnik Eestis peaks väga selgelt mõistma, et ta on Eestist ja samal ajal oskama asetada oma isikliku loo rahvusvahelisse konteksti. See, mis sünnib isiklikust kogemusest, võib kanda endas ka laiemat, isegi rahvuslikku mõõdet. Unikaalsus tulebki sellest, et isiklik kogemus on korraga nii individuaalne kui ka osa millestki suuremast.
Mida 2026. aasta Temnikova ja Kasela galeriile toob?
Programm on väga tihe: Kaarel Kurismaa isikunäituse “Intermezzo” avamine Zürichi Kunsthalles, messid Mallorcal, Baselis, Riias, Kölnis, New Yorgis ja Londonis.
Aprilli alguses avatakse Pariisi moodsa kunsti muuseumis näitus, kus on eksponeeritud Kris Lemsalu teos, mis jõudis hiljuti Pompidou keskuse kogusse. Näituse jaoks loob Lemsalu ka kaks uut suuremõõtmelist teost ja lisaks
osalevad näitusel Olga Terri ja Anu Põder.
Galeriis avame aprillis Zody Burke’i ja Klara Zetterholmi näituse, augustis avab näituse Kaido Ole, oktoobril Jaanus Samma. Tavaliselt oleme teinud viis näitust aastas, aga sel aastal ainult neli – lihtsalt sellepärast, et nii palju toimub rahvusvaheliselt. Fookus on selgelt laienemisel ja kohalolekul väljaspool Eestit. Lisaks avatakse mais Veneetsias Eesti paviljon, kus esindab Eestit Merike Estna
12.–16. mail toimub New Yorgis kunstimess “Esther”. Mõnikord sünnivad kõige ambitsioonikamad Eesti projektid väljaspool Eestit. Kolme aasta jooksul on Eesti majas New Yorgis toimunud kunstimessist kujunenud tipp-professionaalide rahvusvaheline platvorm, mille algatasime ja viisime ellu koos mu sõbranna, New Yorgis tegutseva Eesti päritolu galeristi Margot Sameliga. Meie eesmärk ei olnud teha kogukondlikku üritust, vaid ehitada üles sisuliselt tugev ja galeriide tasemelt ambitsioonikas kunstimess. Osalevate galeriide kvaliteet on meie jaoks keskne, tegemist on tähtsate suuremate ja väiksemate rahvusvaheliste tegijatega.
Külastajate huvi on olnud märkimisväärne ning mess on saanud ulatuslikku rahvusvahelist meediakajastust. Teiste seas on sellest kirjutanud The New York Times, The Wall Street Journal, Observer, Artsy, Artnet jpt. “Esther” on olnud sisuliselt ja professionaalselt positsioneeritud just New Yorgi kunstiväljal. Meie jaoks on see olnud väga konkreetne viis suurendada eesti kultuuri rahvusvahelist nähtavust, mitte sümboolselt, vaid reaalse mõjuga. Sel aastal toimub messi kulminatsioon, finaal, mis võtab kokku kogu meeskonna aastatepikkuse töö ning selle projekti ulatuse. Palun tulge kaema!
Veneetsia kunstibiennaal paistab olevat sündmus, millest teavad isegi need eestlased, kes muidu väga kunstis toimuvat ei jälgi. Kui vaadata, siis viimastel aastatel on meid peaasjalikult just Temnikova ja Kasela galerii kunstnikud esindanud. Kuidas nii on juhtunud?
Nad on lihtsalt jõudnud sellesse faasi, kus nad on oma loomingulises tipus. See on loogiline areng, aga see näitab ka seda, kui oluline on järjepidev tugi algusest peale – kuhu see kõik võib välja viia. Loomulikult peab olema anne ja tohutu töövõime, aga väga tähtis on ka see, et kunstnik ei tunneks end üksi.
Rahvusvaheliselt – näiteks Saksamaal või Ameerikas – on Veneetsia biennaali kaal veelgi suurem. Eestis on arusaam selle tähtsusest tasapisi kasvanud. Siin on väga suur roll olnud Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusel, mis on biennaali nähtavaks ja mõistetavaks teinud. Kui kümme aastat tagasi tuli veel selgitada, mis Veneetsia biennaal üldse on, siis nüüd on see juba inimeste alateadvuses olemas. Näiteks Edithi osalus tõi kaasa väga suure meediahuvi ja ka rahvusvahelise tunnustuse. See ei ole juhuslik tähelepanu, vaid pikaajalise töö tulemus.
Kui vaadata tulevikku, siis kus võiks teie galerii 15 aasta pärast olla?
Ma loodan, et meil on siis rohkem kunstnikke, eriti noori, keda oleme programmi kaasanud. Tahaksin, et galerii laieneks geograafiliselt ja me ei tegutseks ainult Tallinnas. Samuti loodan, et meeskond kasvab – et see ei oleks enam ühe inimese vastutus, vaid tugev kollektiiv. Ma usun koostöösse ja tahaksin, et töö ja elu oleksid paremas tasakaalus, Eesmärk on kasvada, aga targalt ja jätkusuutlikult.
Kultuuriportaali intervjuusari “ID” võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.