Käesolev tekst on kirjutatud reaktsioonina justiitsministeeriumi plaanile liigutada autorite isiklik õigus teose puutumatusele varaliste õiguste alla, kaotades nii autorite kaitse teose terviklikkusele.
Kunagi sügaval koroona-ajal, kui ei toimunud ühtegi spordivõistlust, jätkusid raadiost ja telest põhjalikud spordiuudised, kus uuriti sportlastelt, kuidas nad sunnitud pausile vaimselt vastu peavad, milliseid meetodeid enda vaimse tervise turgutamiseks kasutavad ning kuidas ennast vormis hoiavad. Filmitegijana tekitas nende uudiste kuulamine teatavat kadedust. Miks keegi filmirežissööri või näitleja käest ei küsi, mis tunne on, kuidas vormi hoiate, milline on perspektiiv?
Koroona sai läbi, aga spordiretoorika on viimastel aastatel ennast just filmimaailmas aina tihedamini ilmutama hakanud. Ikka ja jälle küsitakse siit ja sealt, nii ametnikult kui ka autorilt: millal siis võit koju tuuakse? Millal tuleb Oscar, millal jõuame Cannes’i võistlusprogrammi? Need kaks institutsiooni on võrdustunud filmikunsti kuldmedali võitmisega, jättes ühiskonnale märkamatuks kõik teised, võib-olla veelgi olulisemad saavutused.
Kirjanduses miskipärast ei eeldata Nobelit või muusikas Emmy’t, aga ühiskonna ootus filmikunstile on lihtsustunud selgesti arusaadavasse spordiloogikasse: võitis, ei võitnud. Avaliku dialoogi nihkumine protsessi asemel tulemusele omab aga oodatavale tulemusele suuremat mõju kui esmapilgul paistab.
Filmitegijana ja loomeprotsesside uurijana tean, et loomeprotsess eeldab tervikuni jõudmist, kusjuures stardipunktis, jätkates spordiretoorikaga, ei ole selge, milline tervik on, sest protsess on pikk ja keeruline. Loomingulisuse üks väljendus on autori võime viibida teatavas teadmatuses nii kaua, kuni tervik kokku tuleb, rippuda õhus, kuni maapind jalge alla tuleb.
Filmistsenaariumi kirjutades ei ole teada, milline film täpselt välja nägema hakkab. Peale filmi ülesvõtmist ja enne montaaži ning helirežiid pole teada, mis tunne peale filmi vaatamist vaatajasse jääb. Igas etapis toimub suur otsimine, terviku poole liikumine, avastades iga päev kohti, nägusid, liikumisi, fragmente ja seoseid, mis selleni astuda aitavad. See on süstemaatiline, metoodiline protsess, ja autorlus iseenesest tähendabki meetodi valimist sellel teekonnal.
Tervikuni jõudmine kätkeb endas selle meetodi raames kõikide muude võimaluste tunnetuslikku ammendumist ja tervikuks ei kuuluta ükski autor midagi, mille taga ta ei seisa. Loomeprotsessi kirjeldatakse tihtipeale kui konstruktsiooni, eriti filmimaailmas, kus erialakirjandus väidab, et filmitegija konstrueerib emotsioone.
Praktikuna väidan ma, et autor küll konstrueerib, kuid kui tasakaaluks ei ole otsinguprotsessi, siis valmibki puhas konstruktsioon, mille vaataja kõhklemata tagasi lükkab. Autentsus ilmub teosesse nende kahe – otsingu- ja konstruktsiooniprotsessi – tasakaalupunktis. Just nimelt ilmub, sest ei produtsendi ega režissööri võimuses pole seda tasakaalupunkti kunstlikult tekitada.
Nüüd võiks küsida, kuidas aitab ühiskond kaasa sellele teadmatuses viibimisele, avastamisele ja otsimisele, õrnale liblikalennule, mida jõuga kuidagi forsseerida ei saa? Mis sõnumi saadab noortele filmitegijatele justiitsministeeriumi plaan kaotada ära autori isiklikud õigused teose terviklikkusele, sellele, mis on kunstiteose eksisteerimise alus?
See saadab taaskord sõnumi – tulemust on vaja ja kiirelt. Kõige tähtsam on edu nii heakskiidu kui äri mõttes. Teha tuleks nii nagu teised. Aga siililegi selge on see, et ükski selliste ootuste järgi tehtud film ei jõua Eesti piiride vahelt kuhugi. Sest filmid, mis jõuavad suurele areenile, on läbitunnetatud tervikud, eelkirjeldatud pika ja toetatud loomeprotsessi tulemus, kus autor on pihta saanud millelegi olemuslikule.
Just nii nagu Anna Hints ütles endale sügava traumaga tegeledes ühel päeval “aitab” ja see omaenda seest leitud jõud resoneerus kogu maailmaga. Just nii nagu “Flow” tegijad tunnetavad kasvavat apokalüptilisust meie ümber ja leidsid selle tunde jagamiseks vormi, mis kõnetab kõiki alates väikelapsest kuni vanurini. Need lood, mis jõuavad suurele areenile, eeldavad autori poolt täielikku ausust iseenda vastu, teema sügavat läbitunnetatust, ja mis peamine, tervikuni liikumist algusest lõpuni. Ehk kompromissitut loomeprotsessis viibimist niikaua, kui tervik on koos.
Kollektiivne mõtlemine omab endas määratut jõudu. Ka see hoomamatu mõtteruum on alati loomeprotsessi üks osa. Just selle olulise osalisena oleme kaotamas oma tundekasvatust, kui meid huvitab protsessi asemel kiire lõpplahendus ja teeme kõik selleks, et loomeinimesed tunneksid ennast järjest ebakindlamalt. Isiklikud õigused on loomemaailmas kõige alus, autori eksisteerimise alus.
Autor, kellel ei ole õigust oma teose terviklikkusele ning kes elab läbi selle, et keegi ta teose võtab ja seda näiteks masina abil, müüginumbrite suurendamise või kulude vähendamise huvides muudab, pole väga suure tõenäosusega võimeline enam loomeprotsessi uskuma ega eelmainitud loomevõimekust väljendavat õhus rippumist läbi tegema. Kui puudub perspektiiv tervikuni jõuda, ei ole loomeprotessil mingit mõtet.
Spordivõistlustel on oma spetsiifika ning seal on alati võitja. Kunstis tervikuna ei tohiks mängida mängu, et on võitjad ja kaotajad, sest see loob kollektiivse ruumi, kus loomeprotsess iseenesest kärbub. Ruumi, kus muu müra sees läheb kaotsi, et riik plaanib kaotada kultuuri kõige iseenesestmõistetavama kaitsemehhanismi – seadusega kaitstavad autori isiklikud õigused – ja seda ajal, kui tehisaru jõuliselt peale tuleb.
Kutsun üles nii seadusandjaid kui avaliku diskussiooni pidajaid keskenduma senisest enam tulemuse asemel protessidele ja meie kollektiivsele tundekasvatusele, iseenda mõistmisele ja peegeldamisele. Just sellises avatud arutelus hakkab kultuur elama, tekib sisu, tugi, julgeolek ja empaatia, mis loomeinimesele lendamiseks vajaliku jalgealuse annab. Jalgealuse, mis annab jõudu, eeskuju ja kindlust, millele toetudes iseendale sügavuti otsa vaadata ning pihta saada sellele kodusele, aga samas universaalsele, mis lõpuks kogu maailma kõnetab.