Filmiauhindade jagamise hooaeg on lõpule jõudmas – suured rahvusvahelised auhinnad on välja jagatud, eestlastel on veel vaid EFTA gala kuu lõpus ees.

Läinud filmihooajale tagasi vaadates nentis filmikriitik Tristan Priimägi, et selle asemel, et rääkida, millised olulised filmid tänavu tunnustuseta jäid, on laiem küsimus hoopis see, et võib-olla saavad tähelepanu hoopis valet tüüpi filmid.

“Selge on see, et suur masin otsustab, millest üldse rääkima peaks. Eks see on ka meie, väikeste ülesanne nii oma maitse kui ka Eesti filmidega pildile pääseda,” märkis ta.

Kriitiku sõnul on Euroopa film praegu olelusvõitluse keskel, sest sisu, mida inimesed igapäevaselt tarbivad, muutub üha kiiremaks, lühemaks, kättesaadavamaks.

“Platvormid on nüüd lühifilmide platvormid, kus iga episood on minut aega ja siis sa ostad neid ühe kaupa juurde. See on ristivastupidine sellele, mille eest Euroopa film justkui seisab, mis on enesekaevuslik, mõõdukas tempos, eksistentsiaalne, inimesekeskne loo jutustamise viis,” tõi ta välja.”

“Ma ei ole kindel, et ilma väga tugeva toetuseta on sellel võimalus ellu jääda, sest maailm on sellel teel, et inimeste tähelepanuvõime järjest kahaneb. Ja võib-olla teoretiseerides ongi filmi kui sellise aeg omal viisil ümber.”

Metsikult üldistades on Priimägi nõus saatejuhi väitega, et USA filmid on lastele, Euroopa omad aga täiskasvanutele.

“Inimlikku sügavust naljalt ei kõnetata, ainult indie-sektoris. Filmid on suures osas mõeldud lastele või lapsemeelsetele täiskasvanutele. Aga kui me vaatame uudiseid, siis mida me näeme? Tegelikult on ühiskond filmikunsti peegeldus ja vastupidi. Kui seal on poliitiline ja sotsiaalne maastik selline, siis miks me peaksime ootama neilt filmimaitset, mis oleks kvaliteetsem. Nad võib-olla otsivadki kinost kõige lihtsamat,” arutles ta.

Lisaks viitas Priimägi juttudele, et Hollywoodil ei lähe rahaliselt hästi, sest rahvas ei ole suudetud kinno meelitada.

“Suurt vastukaja tekitas Ryan Goslingu väljaütlemine mõned päevad tagasi. Ta ütles, et tegelikult ei peaks vastutus halbade kinotulemuste eest langema vaatajale, vaid ikkagi filmitegijatele. See on huvitav uus nurk.”

Eesti filmidest rääkides tõdes kriitik, et üks küsimus, mida ikka ja jälle küsitakse, on see, et kellele ja miks me filme teeme.

“Üks on see, et me suudame ise teha iseendale asju, mis meie identiteeti kuidagi defineerivad. Teine on see klassikalise eestlase küsimus, et kuidas me väljaspool olevale inimesele paistame või mida tähendame. Mul on tunne, et Eesti peaks kuuluma Euroopa kultuuri ja maailmakultuuri võrdväärse osana. Kui me ainult endale asju teeme, siis me seda ei saavuta,” rääkis ta.

Ta lisas, et Eestis on nii autoripotentsiaali kui ka noore publiku näol selle hindajaid. “Ehk noored tulevad peale ja nad on nõus vaatama, hindama ja otsima kummalisemaid asju.”

Samal ajal on ka igas arenenud filmiriigis oma kommertsfilmi sektor, mis on suunatud ainult kodusele turule. Need linateosed koosnevad naljadest, mis on arusaadavad ainult selles kultuuriruumis ja teenivad tulu just selles riigis.

“Ma hindan seda väga kõrgelt, see on ökosüsteemis vajalik osa. Küsimus on, kas see peaks olema riiklikult toetatud või mitte. See on Eestis väga huvitav dilemma praegu: tehakse justkui rahvuslike klassikaliste kultuuritekstide põhjal odavaid komöödiafilme, mis on osalt kultuuripärand, teisalt kas ka filmikunst? Kuidas see riiklik suhtumine nendesse peaks olema, ma arvan, et see on iga otsustaja enda teha,” avas kriitik.

Ka tõi Priimägi välja, et rahvusvaheliselt edukad Eesti filmid võivad riigile tulu teenima hakata. Ta tõi näiteks lätlaste animatsiooni “Vooluga kaasa”, mis võitis nii Kuldgloobuse kui ka Oscari.

“Kui võtta arvesse seda, et Riiasse püstitatud kassiskulptuuri on ilmselt miljonid inimesed üle maailma oma erinevates sotsiaalmeedia lõimedes tag’inud, siis peaks panema mõnel otsustajal mõtte tööle selles suunas, et see on investeering. Me peame filmide jaoks juba selleks selle raha leidma, et see on potentsiaalselt väga tulus,” rõhutas ta filmirände mõjule. “Mina selles mõttes usuksin filmikunsti rohkem, kui praegu Eestisse tehakse.”