Peet Vallak “Epp Pillarpardi Punjaba potitehas”

Võib-olla on tänane lugeja (oksüümoron?) Peet Vallaku juba täiesti ära unustanud. Tuletatagu meelde. “Epp Pillarpardi Punjaba potitehas” on krestomaatiline tükk me kirjandusest, mis muutus aigupiten veel olulisemaks kultuurikamakaks läbi mitmete teatriteoste. Teatrihulluses vaevlev armas estirahwas võib siinsest väljaandest lugeda kokku nii algteksti kui klassikaks saanud lavastuste tutvikud ja arvustised. Peet Vallakust endast saab samuti üht-teist teada, ent rõhupõhi on tekstil ja teatril.

Ja mis meil siis hakatuseks, sisuliselt on? On potitehase pealikuemand ja kaks töömeest. Tehas? Ju nõnna oli. Turundaja astub läbi, kusagil on naaber ja ta lapsed. Potisetude ja kaltsukaupmeeste aeg, mida naljalt ei mäletata enam. Kesse ikka noid vanu vaeseid aegu meenutada tahab, parem uusi ja uhkemaid hirmsateks kiruda. Aga toonane tehas on tänases mõistes ultramikroettevõte, tärkav idu ehk isegi. Ometi naavõrra kasumlik, et mõlemad töölised selle ülevõtmisest unistavad. Jabur? Jah. Mõeldagu end kaudu kirjanduse saja aasta tagusesse aega ning mõeldagu siis edasi. Uus võimalus toodi just lauale.

Hea, et teater on unuveerel vaakunud kirjasõna mitmel korral võimsaste ühismeelde tagasi etendanud ja edendanud. Noist tegemistest saab siin kultuuriloolist pajatust ehk enamgi kui algtekstist välja lugeda mõistab. Sõnaga – kasutagem võimalust vaadata ühe sügavasti kodumaise jutu kulgemist läbi aja – ju ta moel või teisel jõuab meiedenigi.

Mäletasin minagi lapsepõlve sügavikest toda lugu, ent uut teavet tuli uuest põhjalikust raamatust kohinaga. Nii hea, et leidub õhisevi tegijaid, kes toovad mõne vana hea asja esile ning suruvad kultuurikoonu koorekirnu sisse. Lürbin meelsasti, soovitan teistelegi! Klassikal on veel lootust.

Karl Adami “Eesti metsalinnud. Kakulised, rähnilised ja teised”

Linnud on lahedad ilmasemud igal seitsmel moel – ja üldiselt lendavad nad enne ära, kui jõuab lähemalt (või ka kaugemalt) vaatama hakata, saati veel aru saada, kes kurrama suleline ta nüüd oligi. Karl Adami annab rammusa pildistiku ja tõhusa tekstistiku varal linnuriigist aimu. Teoreetiliselt me ju teame, kes on öökull (uhhuu!) või rähn (tok-tok!), aga mitu neid on ja mäukseid ja kas üle paari hetke korraga noid ka laivis nähtud – siinkohal võib mokake nokaliste asjus töllakile jääda. Ja ikka koma alati leiab abi raamatust. Nagu vaatamisväärsuse juurde rändamise eel tasub lugeda raamatut ja vaadata pilte, sest sinu saabudes on väärsus niikuinii uttu või turistidesse mattunud või ajutiselt suletud, tasub ka enne loodusesse tükkimist üht-teist läbi lugeda. Siis vähemalt tead, keda, kus ja miks ei näinud ega kuulnud. Kohe toekam tunne.

Kaupo Kikkas “Kuidas pildistada loodust”

Vahel läheb hullemini – näeb ja kuuleb ja tahaks üles võtta. Kõik vajalikud vidinad on teadagi kottide, kinnaste, taskute taga riivis ning ajaks, mil vurle valmis elu ilusaimat hetke jäädvustama, on kakk ammu uhhuu ja rähn toktoki ära teinud ning omadega vuhvuh järgmises metsatukas. Et säändset kurbtust vältida, annab Kaupo Kikkas pika piltnikukogemuse pealt kirjutet soovitisi nii nullist klõpsijale kui poolprofile.

Äge loodusraamat ka vormilises mõttes – kummalgi kaanel pole ühtegi fotot! Sees ikka on, ja mitte vähe; eeskätt praktilised ja sidustet konkreetse jutuga. Loe või ise, pildista või ise! Ju on paljudel ette tulnud, et näed imetabast linnukest või lillekest, teed kärme klõpsu ja pärast vaatad, et salvestunud on ekraanitäis halli mössi pluss üks ebamäärane mumps, kellest vaid hea mälu toel õnnestub paabulind, päevalill või persik meelesse tagasi võluda. Kaupo Kikkase targa nõu abil väldime mitmedki pettumused. Kui õnneks läheb, leiame rõõmugi juurde.
Head lugemist, head pildistamist!