7. septembril 2004 tegi Euroopa Liidu kohus otsuse, milles vastas Raad van State (Madalmaad) eelotsusetaotlusele kohtuasjas, milles vaieldi südakarpide püügi lubatavusele Waddenzee looduskaitsealal. Raad van State küsimused puudutasid direktiivi 92/43/EMÜ (nn loodusdirektiivi) 6. artikli tõlgendamist, sealhulgas seda, kui tõenäoline peab olema lubatava tegevuse kahjulik mõju Natura 2000 võrgustikku kuuluvale kaitsealale selleks, et oleks kohustus mõju hinnata.

Euroopa Liidu kohus leidis, et "iga kava või projekti, mis ei ole otseselt seotud ala katsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, tuleb juhul, kui objektiivse teabe põhjal ei ole välistatud, et sellel on eraldi või koos muude kavade või projektidega nimetatud alale oluline mõju, asjakohaselt hinnata seoses tagajärgedega, mida see ala kaitse-eesmärkidele avaldab." (otsuse p 45). Samuti leidis kohus, et iga tegevust, mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega ja mis võib ala terviklikkust ohustada, tuleb pidada olulist mõju omavaks. Iga niisuguse tegevuse mõju Natura 2000 võrgustikku kuuluvale alale tuleb hinnata (otsuse p 49). Kui hindamise tulemusena ei saa kindlalt välistada tegevuse kahjulikku mõju alale, ei tohi niisugust tegevust lubada (otsuse p 57).^[1]