Täna küsiti Riigikogu saalis minister Andres Sutt’ilt (Reformierakond), kui palju 300 meetri kõrguseid tuulikuid meil viie aasta pärast on? Mina ütlen, et mitte ühtegi ei ole juurde tekkinud.
Mulle tundub, et ka minister härra Sutt ei usu enam tuuleparkide arendusse, sest vaadake, kes tegelevad meil täna tuuleparkide arendamisega. Väikesed omavalitsused – Vinni vald ja Väike-Maarja vald –, kus elab 6000, heal juhul 7000 inimest. Nemad tegelevad sisuliselt Eesti riikliku energiapoliitikaga aastani 2030, kus peaaegu 100% peaks olema taastuvenergia.
Kõnekad olid ka ministri vastused, et kõike tehakse koos kohalike omavalitsuste ja kogukondadega ning ainult kõige parematesse kohtadesse. Tegelikult veeretatakse kuuma kartulit – või pigem vastutust püütakse väga hajutatult jagada.
Tegelikult on majandusministeeriumis ka väike paanika. Väga kummalisel ajal, vahetult enne kohalike omavalitsuste valimisi, saatis majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo (Reformierakond) omavalitsustele kirja, milles paluti üleriigilise ülevaate koostamiseks teada anda, millises ajakavas on omavalitsustel plaanis planeeringuprotsessiga edasi liikuda. Kujutage ette – üleriigilise ülevaate saamiseks, ja siiamaani puudub see ülevaade!
Ja ega minister Keldo saanudki õigeid vastuseid, sest kohe kuulutati välja kohalike omavalitsuste valimistulemused, vahetusid koalitsioonid ning paljudesse omavalitsuste volikogudesse said tuulikuvastased, apoliitilised kogukonnaaktivistid, kes ütlesid selgelt, et ühtegi tuulikut ei tule. Ma arvan, et nende sõna jääb ka maksma.
Mina tahan kohalikele omavalitsustele, aktivistidele ja kogukondadele südamele panna: ärge minge selle pettusega kaasa, et tuuleenergia on kasumlik.
Eesti Energia juht Andrus Durejko tunnistas hiljutises intervjuus selgesõnaliselt, et ettevõte lõpetab hiiglaslikud investeerimisprojektid, kuna need ei ole toonud oodatud tulu. Eesti Energia on investeerinud tuuleparkidesse ligikaudu 1,1 miljardit eurot, kuid madala tootmishinna tõttu ei ole need investeeringud end ära tasunud. Fookus ei ole enam uute tuuleparkide rajamisel, vaid investeerimisvõime taastamisel ning seejärel pankrotistunud tuule- ja päikeseparkide kokkuostmisel.
Aga mida see tähendab omavalitsustele? Lubati, et tuulepargid toovad kohalikku rikkust, talumistasusid ja tulubaasi suurenemist omavalitsuse eelarves. Tegelikkuses seisame silmitsi pankrotistuvate tuuleparkidega, mida Eesti Energia plaanib hakata kokku ostma.
Pankrotivarade puhul ei ole lootust saada talumistasusid ega ka kohalikku kasu. Kõik see, mis teile lubati – need pudrumäed –, tähendab heal juhul, et olete lihtsalt kergemeelsed või naiivsed võlausaldajad.
Mis on kõige kurvem? Vaatamata sellele, et tuulepargid on alles planeeringutes, on maksud juba kehtestatud. Käesoleva aasta jaanuaris rakendus tasakaalustamisvõimsuse tasu 3,73 eurot megavatt-tunni kohta. Lisaks lisandub elektri edastamise arvele varustuskindluse tasu.
Võib öelda, et minister mängib mingit lootuse või utoopia mängu, aga samal ajal jääb tegemata päris töö: jääb loomata päris varustuskindlus ja päris juhitav energia. Tegelikult oleks vaja juba praegu hakata tegelema juhitavate võimsustega.
Võib-olla tuumaenergia jääb liiga kaugesse tulevikku, aga meil on olemas oma maavara – põlevkivi. Hakkame põlevkivienergia tootmist uuendama. Teeme kaasaegsed katlad ja korralikud energiatootmise seadmed, mille puhul ei pea kartma, et kliima hakkab soojenema. See oleks päris asi, mida teha. Ja lõpetaks tuuleenergia utoopia ära.
Tuuleenergia liigub pankrotikursil ja Eesti riik liigub koos selle utoopiaga pankrotikursil, kui me kohe ei hakka tegelema.
Minister, võtke see tööülesandeks ja hakake tegelema põlevkivienergeetikaga!
Evelin Poolamets, Riigikogu liige (EKRE)
