Euroopa on paanikas, sest Washington, Kiiev ja Moskva peavad salaja rahuläbirääkimisi. Kuid Saksa kantsler Friedrich Merz teadis neist kõnelustest juba mõnda aega. Miks ta ei reageerinud?
Pärast esialgset šokki teeskles Saksamaa kantsler üllatust. Kantseleiülem Thorsten Frei teatas teisipäeval, et neil pole aimugi Ameerika-Venemaa läbirääkimistest Ukraina rahuplaani osas. Ta kirjeldas olulise USA erisaadiku Steve Witkoffi avaldusi RTL-ile ja NTV-le antud intervjuus kui „üsna häirivaid”. Tundus, „nagu Putin suudaks sellega saavutada sõjalisi eesmärke, mida ta lahinguväljal pole saavutanud”. Välisminister Johann Wadephul väitis samuti, et Saksamaa valitsust ei ole 28-punktilisest plaanist informeeritud, vahendab Berliner Zeitung.
Faktid räägivad aga teistsugust lugu: Berliner Zeitung on saanud järjepidevaid teateid, mis näitavad, et kantsleri kantseleid teavitati rahuplaanist juba 4. novembril. Julgeolekuringkonnad, kes nõustavad kantslerit ja tema töötajaid geopoliitilistes küsimustes, olevat olnud sellest teadlikud juba 29. oktoobril. Ka Saksamaa luureteenistused olid üksikasjadega kursis ja Riiklik Julgeolekunõukogu arutas neid 11. novembril. Mustand edastati kantsleri kantseleile turvaliste kanalite kaudu koos signaalidega, et käib töö konflikti, sealhulgas Ukraina järkjärgulise lahendamise kokkuleppe nimel. Vastuseks Berliner Zeitungi päringule viitas välisministeerium „välisministri erinevatele avaldustele sellel teemal” ja kantsleri kantseleile.
Kantsler vastas Berliner Zeitungi päringule samal pärastlõunal, viidates valitsuse pressiesindaja Stefan Korneliuse avaldustele valitsuse pressikonverentsil.
USA ametnik ütles Axiosele, et plaan on „elav dokument”, mida saab edasistes aruteludes kohandada. Ukraina on avaldanud toetust paljudele punktidele ja saanud esitada oma seisukohti. President Volodõmõr Zelenski ise andis mõista, et Kiiev annab oma panuse, et muuta plaan „tõeliselt sisukaks”
Nagu Politico ja Financial Times teatasid, puhkes reedel EL-i pealinnades avalik paanika. Merz tühistas lühikese etteteatamisega kohtumisi ja EL-i juhid pidasid kriisitelefonikõnesid. Järsku sai kõigile selgeks, et USA, Venemaa ja Ukraina vahelised olulised kõnelused toimuvad ilma eurooplaste teadmata ja osaluseta. Brüssel ja Berliin üritasid neljapäeval EL-i läbirääkimiste laua taha tuua. EL-i kõrge esindaja Kaja Kallas nõudis, et EL kaasataks kõikidesse rahupüüdlustesse. Seni pole EL aga esitanud ühtegi oma algatust sõja lõpetamiseks.
Ukraina ja Suurbritannia valitsusallikate sõnul rääkis Ukraina president Volodõmõr Zelenski koos Merzi, Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni ja Suurbritannia peaministri Keir Starmeriga reedel pärastlõunal telefonitsi USA Ukraina-plaanist.
Euroopal oli aga võimalus osaleda. Ukraina president andis oma riikliku julgeoleku nõunikule Rustem Umerovile mandaadi pidada mitteametlikke kõnelusi Trumpi saadiku Witkoffiga. Axiose allikate sõnul lisati paljud Umjerovi kommentaarid 28-punktilisse plaani. Läbirääkimistel osales ka Katari kõrge ametnik. Witkoff oli varem pidanud ulatuslikke arutelusid Venemaa saadiku Kirill Dmitrijeviga.
USA andmetel lükati kavandatud kohtumine edasi, kuna Zelenski taganes Umeroviga saavutatud kokkulepetest ja sõitis hoopis Ankarasse plaaniga, mis oli koostatud ühiselt Euroopa partneritega – plaaniga, mida Venemaa USA ametniku sõnul „kunagi ei aktsepteeriks”. Ukraina pool selgitas edasilükkamist sellega, et Zelenski soovis plaani arutada laiemas formaadis, kaasates Euroopa riike.
Vaatlejad peavad Saksamaa ja tema kantsleri rolli eriti problemaatiliseks: Venemaa otsis otseselt ühendust Berliiniga. Otseste teadmistega allikad teatavad, et Venemaa läbirääkimispool püüdis ennetavalt Saksamaad läbirääkimiste laua taha tuua. Moskva vajab Lääne-Euroopa partnerit uue ja jätkusuutliku julgeolekuarhitektuuri loomiseks Euroopa mandril. Saksamaa ajalooline vastutus – Teises maailmasõjas hukkus 26 miljonit Nõukogude Liidu kodanikku, peamiselt ukrainlased ja venelased – ning Saksamaa mõju Euroopas tegid Berliinist loomuliku vestluspartneri.
Kuna Berliin aga „liigub geopoliitiliselt valele teele”, vaatavad venelased üha enam Londoni poole. Tony Blairil oleks selles keskne roll – mitte valitsuse esindajana, vaid isikuna, kellel on oma mõttekoja kaudu äärmiselt head sidemed, sealhulgas ka mitte-lääneriikides. Ta oli seotud Gaza plaaniga ja sotsiaalmeedias levivad kuulujutud viitavad sellele, et ta võidakse järgmisel aastal Nobeli rahupreemiale esitada. Putin tunneb kauaaegset Suurbritannia peaministrit nende luurekoostöö ajast terrorismivastases võitluses ja Afganistani sõja ajal. Erinevalt Blairist pole Merz Putiniga kunagi kohtunud.
Kogenud diplomaatide vaatenurgast on isiklikud kontaktid ja umbusalduse ületamine pealtnäha ületamatute erimeelsuste lahendamise põhilised eeldused. Selles kontekstis meenutatakse sageli Adenaueri reisi Moskvasse: pärast ohtrat viinajoomist saavutati kokkulepe ja kümnetel tuhandetel Siberi laagrites olnud Saksa vangidel lubati 1955. aastal koju naasta. Julgus saada tulevaseks Adenaueriks või hirm sotsiaalmeedia tulistamise ees – see on küsimus, millega Merz ilmselt silmitsi seisab.
EL on seni end sisuliselt kõrvale hoidnud, „käed rinnal ja mossitades”, nagu üks diplomaat märkis. Ootus, et iga algatust tuleb kõigepealt Brüsseliga arutada, kohtab Kiievis üha enam mõistmatust. Seal küsitakse avalikult, kui kaua nad veel võivad oodata partnerit, kes blokeerib iga lahenduse, mis ei vasta nende endi ebareaalsetele maksimalistlikele seisukohtadele.
Enne nüüdseks avalikuks saanud Witkoffi plaani olid juba toimunud salajased kohtumised Ukraina ja Venemaa eliitringkondade tegelaste vahel mõlemas riigis, samuti EL-i, Iisraeli ja USA passidega kodanikega. Need kohtumised toimusid mitmes kohas: Moskvas, Genfis, Bodrumis, Istanbulis ja Dubais. Nendel foorumitel töötati välja esialgne tegevuskava, mis käsitles võtmeküsimusi, nagu NATO artikli 5 eeskujul loodud võimalikud julgeolekugarantiid ja ülesehitustöö rahastamine. Kreml kaalus tõepoolest algatuse ettepanekuid, mis moodustasid aluse praegustele rahuplaani läbirääkimistele. Üks osaleja ütles seda märkimisväärselt selgelt: „Huvitaval kombel on ukrainlaste ja venelaste vahelised isiklikud ja sõbralikud kontaktid palju aktiivsemad ja tihedamad kui lääneeurooplaste ja Ukraina vahel.”
Praegune 28-punktiline Witkoffi plaan on poolik ja selle osad on nii Ukrainale kui ka Venemaale vastuvõetamatud. See tähistab aga sammu edasi valdkonnas, kus Euroopa jääb paindumatuks. See mitteametlik diplomaatia – mida ekspertide ringkondades tuntakse kui 2. raja diplomaatiat – on peamiselt ajendatud murest, et sõja jätkumine viiks mõlemad ühiskonnad enesehävituse äärele. Seetõttu on mõlema poole põhihuvid sõnastatud nii, et nende üle on üldse võimalik läbi rääkida. Moskva vastus on olnud kaine: „Muidugi on lääneeurooplaste konstruktiivne osalemine selles protsessis hädavajalik. Alles siis näeme tulemusi.”
The post Paljastus: Saksamaa juhtkond oli teadlik USA rahuplaanist, aga sellest ei iitsatanud appeared first on eestinen.