Euroopa föderalistid peaksid rõõmustama. Euroopa Liidul on lõpuks ometi päris president.
Ainus probleem: ta elab Washingtonis aadressil 1600 Pennsylvania Avenue ehk Valges Majas, vahendab Politico.
USA president Donald Trump võttis selle tiitli endale ühel oma hiljutisel avameelsel Ovaalkabineti kohtumisel, väites, et EL-i juhid nimetavad teda „Euroopa presidendiks”.
See kommentaar kutsus Brüsselis esile elevuse, kus ametnikud kinnitasid Politicole, et keegi nende tuttav pole Trumpi kunagi sel viisil nimetanud. Kuid see tabas ka piinlikku reaalsust: EL-i juhid on sisuliselt pakkunud presidendile kohta oma laua otsas.
Alates juuni NATO tippkohtumisest, kus Trump avalikustas tekstisõnumi, milles NATO peasekretär Mark Rutte nimetas teda „issiks”, kuni Šotimaal allkirjastatud EL-i ja USA kaubanduslepinguni, kus EL-i juhid nõustusid niivõrd Washingtoni kasuks kalduva tehinguga, et see meenutas alistumist, siis näib, et Trumpil on õigus. Mitte kunagi pärast EL-i loomist pole ühelgi USA presidendil olnud nii otsest mõjuvõimu Euroopa asjade üle. Ja mitte kunagi pole EL-i 27 riigi juhid tundunud nii valmis – isegi meeleheitlikult – USA presidenti autoriteedina esile tõstma, keda tuleks kiita, meelitada, lobitööd teha, kurameerida, kuid kellele mitte kunagi avalikult vastu ei vaielda.
Mitteametlikel briifingutel esitlevad EL-i ametnikud oma Trumpi austamist vajaliku trikina, et hoida teda kaasatuna Euroopa julgeoleku ja Ukraina tuleviku küsimustes. Kuid pole mingeid märke sellest, et pärast väidetavat USA enda poolel hoidmist püüaksid Euroopa juhid nüüd oma võimu taas kehtestada.
Vastupidi, EL-i juhid näivad nüüd pakkuvat Trumpile rolli oma asjades isegi siis, kui ta pole seda palunud. Hea näide on see, et kui grupp juhte sõitis sel suvel Washingtoni, et kutsuda Trumpi üles avaldama survet Venemaa presidendile Vladimir Putinile (ta ignoreeris neid), palusid nad tal ka veenda oma „sõpra”, Ungari peaministrit Viktor Orb?nit, et ta tühistaks oma blokeeringu Ukraina võimalikule EL-i liikmelisusele, selgub Bloombergi raportist.
Trump tõstis telefoni. Ja kuigi pole mingit vihjet, et Orb?n oleks Ukraina küsimuses oma seisukohta muutnud, kinnistas asjaolu, et EL-i juhid tundsid end kohustatuna paluma USA presidendil lahendada üks nende sisekonfliktidest, veelgi enam tema staatust de facto Euroopa mõjuvõimu esindajana.
„Temast ei pruugi kunagi saada Euroopa presidenti, aga ta võib olla selle ristiisa,” ütles üks EL-i diplomaat, kellele, nagu ka teistele selles artiklis mainitutele, anti anonüümsus, et ta saaks avameelselt rääkida. „Sobiv analoogia on pigem kriminaalne. Tegemist on maffiabossiga, kes avaldab väljapressimislikku mõju ettevõtetele, mida ta väidetavalt kaitseb.”
Alles hiljuti võis EL end usaldusväärselt nimetada kaubandushiiglaseks ja „regulatiivseks supervõimuks”, mis suudab oma ulatusliku tarbijaturu ja õiguslike vahenditega austust pälvida. EL-i juhid kiitlesid „Brüsseli efektiga”, mis painutas ettevõtete või välisriikide valitsuste käitumise Euroopa õigusnormidele vastavaks, isegi kui nad ei olnud bloki liikmed.
Endine USA suursaadik EL-is Anthony Gardner meenutab, et kui Washington pidas 2010ndatel aastatel EL-iga läbirääkimisi kaubanduslepingu üle, mida tunti kui Atlandi-ülest kaubandus- ja investeerimispartnerlust, pidas USA Euroopat võrdseks partneriks.
„Alates EMÜ [Euroopa Majandusühenduse] asutamisest oli Ameerika seisukoht, et me tahame tugevat Euroopat,” ütles Gardner. „Ja meil oli EL-iga palju lahkarvamusi, eriti kaubanduse osas. Kuid nendega ei tegeletud kiusamise teel.”
Üks märk EL-i enesekindlusest oli valmisolek astuda vastu USA suurimatele ettevõtetele, nagu see tegi 2001. aastal, kui Euroopa Komisjon blokeeris General Electricu kavandatud 42 miljardi dollari suuruse Honeywelli omandamise. See oli enam kui kümme aastat kestnud jõulise konkurentsipoliitika algus, kus bloki mõjukad ametnikud, nagu endine monopolidevastase võitluse tsaar Margrethe Vestager astusid maailma ajakirjanduse ees uhkelt üles ja ähvardasid Google’i monopolidevastastel põhjustel lõhkuda või sundisid Apple’it tagasi maksma silmiavavad 13 miljardit eurot Iirimaa maksukokkulepete eest.
Võrrelge seda eelmise nädalaga, mil komisjonilt oodati Google’i trahvimist otsingureklaamide tavade eest. Otsuse tegemine lükati esialgu edasi EL-i kaubandusvoliniku Maroš Šefčoviči palvel, seejärel avalikustati see vaikselt pressiteate ja reede pärastlõunal selgitava video kaudu, milles ei osalenud vastutav volinik Teresa Ribera. (Kumbki samm ei takistanud Trumpil Truth Sociali postituses teatamast, et tema „administratsioon EI luba neil diskrimineerivatel tegudel jätkuda.”)
„Ma pole kogu oma komisjonis töötamise aja jooksul midagi sellist näinud,” ütles komisjoni kõrge ametnik. „Trumpil on masinavärgis käsi sees.”
Pärast Trumpi tagasivalimist on EL-i juhid olnud erakordselt ettevaatlikud selles, kuidas nad USA presidendist räägivad, kusjuures neil on näiliselt kaks võimalust: vaikimine või kiitus.
„Praegu toetavad Eesti ja paljud Euroopa riigid Trumpi tegevust,” ütles Eesti president Alar Karis hiljutises Politico intervjuus, viidates USA presidendi püüdlustele suruda Putinit rahu poole Ukrainaga. Unustagem tõsiasi, et Pentagon vähendas hiljuti selliste riikide nagu Eesti julgeoleku rahastamist ning eeldatavasti vähendab ka seal USA sõdurite arvu.
Juunis toimunud NATO tippkohtumise eel muutus asjatundjate seas levinuks väide, et USA president tegi Euroopale teene, seades kahtluse alla oma pühendumuse sõjalisele alliansile. Arvati, et ainult Trumpi külma suudluse abil võiks see mandri Okasroosike kunagi „ärgata”.
Mis puutub Mark Rutte „issi”-kommentaari, siis see oli osav nipp USA presidendi ego ergutamiseks.
Kahjuks hajus EL-i juhtide jaoks teesklus, et Trumpil on kuidagi Euroopa huvid meeles ja ta jagab vaid „karmi armastust” vaid mõni kuu hiljem, kui Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen allkirjastas Šotimaal Turnberrys EL-i ja USA vahelise kaubanduslepingu. Seekord ei varjatud Euroopa ja USA vahel toimunu tegelikku olemust.
Trumpi Valge Maja suurkujude Stephen Milleri ja Howard Lutnicki hundikarva naeratus ametlikul allkirjastamisfotol rääkis kogu loo: Trump oli kehtestanud jõhkrad ja alandavad tingimused. Euroopa oli sisuliselt alistunud.
Paljud Brüsselis tõlgendasid lepingut samamoodi.
„Te ei kuule mind seda sõna [läbirääkimised] kasutamas,” kirjeldamaks seda, mis Euroopa ja USA vahel toimus, ütles veteranist EL-i kaubandusläbirääkija Sabine Weyand hiljutisel paneelarutelul.
Samal ajal kui EL-i ametnikud on harjumas la rentrée‘ga (olukorraga), on viimaste kuude šokk viinud näpuga näitamiseni: kas selle kahekordse alistumise eest lasub süü Euroopa Komisjonil või EL-i 27 riigipeal ja valitsusjuhil?
On ahvatlev osutada komisjonile, kellel on ju eksklusiivne mandaat pidada kaubanduslepingute üle läbirääkimisi kõigi EL-i riikide nimel. Turnberry kohtumisele eelnenud päevadel oleksid von der Leyen ja tema kaubandusametnik Šefčovič teoreetiliselt võinud Hiina taktikast eeskuju võtta ja USA 15-protsendilise tariifiähvarduse vastu omaenda tariifidega vastata. Tegelikult on EL-i kaubandusarsenal selleks täielikult varustatud, eelkõige just selliste olukordade jaoks loodud sunnivastase vahendi kaudu.
Kuid kogu süü Berlaymonti ukselävele (Euroopa Komisjoni hoone) kuhjamine pole õiglane, väidab Gardner, endine USA suursaadik EL-is.
Euroopa alandava suve tegelikud arhitektid on juhid, kes veensid komisjoni Trumpi nõudmistega nõustuma, ükskõik mis hinnaga. „Ma ütlen, et liikmesriigid on otsustaval hetkel näidanud üles solidaarsuse puudumist,” ütles Gardner.
Selle kollektiivse läbikukkumise tagajärjed, hoiatab ta, võivad kajada aastaid, kui mitte aastakümneid: „Esimene sõnum on see, et suurte kaubandusblokkide jaoks on kõige tõhusam viis Euroopa enda poole võitmiseks halastamatult kasutada mõjuvõimu Euroopa Liidu lõhestamiseks. Teine sõnum, mida ehk täielikult ei arvestatud: liikmesriigid võivad endalt küsida: milleks EL hea on, kui see ei suuda kaubandusele kilpi pakkuda”
Sama kehtib ka regulatsioonide kohta: Trumpi korduvad ähvardused tollitariifidega, kui blokk julgeb tema kannatust proovile panna, paljastavad EL-i suveräänsuse piirid seoses „Brüsseli efektiga”. Ja see jätab bloki hädasti vajama uut narratiivi oma rolli kohta maailmaareenil.
Põhjused, miks EL-i juhid otsustasid võitlemise asemel alla vanduda, on ilmselged. Need paljastati hiljutises kõnes António Costa poolt, kes Euroopa Ülemkogu presidendina kutsub EL-i juhte tippkohtumistele. „Pingede eskaleerimine peamise liitlasega tariifide pärast, kui meie idapiir on ohus, oleks olnud ettevaatamatu risk,” ütles Costa.
Kuid miski sellest ei vasta küsimusele: mis nüüd saab?
Kui Euroopa on Trumpile juba nii palju loovutanud, kas kogu blokk on määratud olema vasall, või nagu mõned kommentaatorid on ennustanud, on alanud „alanduse sajand”, mis on võrdne Qingi dünastia saatusega pärast Hiina oopiumisõda Suurbritanniaga Võimalik – kuigi sajand tundub pikk aeg.
Auravate prügihunnikute seas on ka mõned rohelised võrsed. Nimelt: fakt, et küsitlused näitavad, et keskmine eurooplane soovib karmimat ja suveräänsemat Euroopat ning süüdistab pigem juhte kui „EL-i” selles, et nad ei suuda kiiremini saavutada selliseid eesmärke nagu „Euroopa kaitseliit”.
Euroopa praegused juhid (välja arvatud mõned erandid, näiteks Taani Mette Frederiksen) võivad olla ühtsed Trumpi kui Euroopa ristiisa omaksvõtmises. Kuid on üks Cassandra-sarnane tegelane, kes keeldub neid suveräänsema EL-i loomise ebaõnnestumise eest vastutusest vabastamast – endine Itaalia peaminister ja Euroopa Keskpanga juht Mario Draghi. „Draghi raportiga”, mis sisaldab soovitusi selle kohta, kuidas Euroopa saaks end ise jalgadele tõmmata, keeldub 78-aastane mees vaikselt pensionile minemast. Vastupidi, ühes kõnes teise järel tuletab ta EL-i juhtidele meelde, et just nemad palusid aruannet, mida nad nüüd ignoreerivad.
Eelmisel kuul Itaalias Riminis kõneledes võttis Euroopa Cassandra kokku vana maailma ees seisva väljakutse: „Varem,” ütles ta, „võis EL tegutseda peamiselt reguleerija ja vahekohtunikuna, vältides keerulisemat poliitilise integratsiooni küsimust.”
„Tänase väljakutsega toimetulekuks peab Euroopa Liit muutuma pealtvaatajast – või parimal juhul kõrvaltegelasest – peategelaseks.”
The post Trump peab end Euroopa presidendiks – ja Euroopa jaoks algas alanduse sajand – kuidas see juhtus? appeared first on eestinen.