Arhitektid satuvad filmi harva, veel harvem portreefilmi peategelaseks. Sestap on põhjust rõõmu tunda, et noor režissöör Keiti Väliste on saanud valmis tunniajase dokumentaalfilmi ühest meie ehk kõige enam kõne all olnud arhitektist Raine Karbist.

Põhjus, miks loomult tagasihoidlik Karp ikka ja jälle ühiskonna huviorbiiti satub on tema nõukogude perioodil valminud suurteosed: Sakala keskus, Eesti Rahvusraamatukogu ja muidugi linnahall. Monumentaalsed hooned meenutavad möödunut, tekitavad tundeid, mõtteid ja küsimusi. Kindlasti oleks emotsioone vähem, kui suurteosed paikneksid kuskil tagahoovis, aga nõukogude ajal ei rajatud suuri ühiskondlikke hooneid linnaserva.

Saaremaa dolomiidiga kaetud postmodernne Sakala keskus, neist kolmest kõige parema ehituskvaliteedi ja oma ajastu originaalsisustusega, mõisteti valitsuse 2003. aasta otsusega prügiks ja tolmuks. Kesklinna krunt koos tülika majaga läks erakätesse, selle ümber lahvatasid piinlikud poliitmängud ja maja ei aidanud päästa ei protestid ega palvekirjad. Päris absurdne on tänase säästliku ehitamise kontekstis Sakala saagale tagasi vaadata.

Eesti Rahvusraamatukogul, mida ma isiklikult pean nimetatud kolmest kõige nõrgema linnaehitusliku kontseptsiooni ja arhitektuuriga lahenduseks, on vedanud – see on läbinud põhjaliku renoveerimiskuuri ning järgmise aasta sügisel avatakse seal 15 000 ruutmeetrit pinda loome- ja õppetegevuseks ning vaba aja veetmiseks.

Ja siis see linnahall… Linnahall on Raine Karbi suurteostest vaieldamatult parim. Seda nii oma arhitektuurikontseptsiooni ja linnaehitusliku paigutuse poolest kui ka linna ühe ajalooetapi markeerijana.

Hiiglaslik amfiteatri tüüpi saal, mis on peidetud bastionilaadsesse kehandisse, üle mille võib trepiastmeid pidi jalutada hoone katustele, kust avanevad vaated merele ja linnale ning ehitise alt läbikulgev raudtee – selles kõiges on suurt vaimu, aga vähe edevust.

Karbile mõeldes kummitab mind üks seos, mida peategelane kindlasti ise eitaks – kui Eestis on kedagi, kelle puhul võiks otsida Louis Kahni mõjutusi, siis võiks see olla Raine Karp. Tema hoonete tugev monumentaalsus, nende metafüüsiline poeesia, mille loovad arhitektuuri narratiivsus, näiline lihtsus, rütmilised avad või tummad kivifassaadid – see vägisi meenutab Kahni loomingut.

1973. aastal külastas Karp nõukogude arhitektide delegatsiooniga Ameerikat ja Philadelphias käidi ära ka Kahni kontoris. Kahni endaga delegatsioonil paraku kohtuda ei õnnestunud, arhitekt oli Karbi sõnul venelaste eest linnavalitsusse põgenenud.

Karp ütleb filmis, et ta pole mingi kunstnik ega linnaplaneerija, pigem konstruktor, kes lahendab konkreetset ülesannet – kui oled sellise megastruktuuri loonud, siis võidki tagasihoidlik olla – linnahalli linnaehituslik paigutus räägib aga pigem vastupidist – hoone paikneb suures plaanis Viru hotelli teljel, mis oleks võinud visuaalselt ühendada kaks oma aja sümboolset hoonet. Edasiste planeeringute käigus seda telge aga ei arvestatud.

Karp on oma esinemistes alati vältinud emotsioone. Tundub, et ei huvita teda teiste arvamused ja ka oma teostesse suhtub pealtnäha ükskõikselt. Tahate mu hooneid lammutada? Lammutage! Need pole ju minu omad! Ei, tema ei asu oma majade eest võitlusesse, ilmselt oleks see suurele mehele alandav. Seda ükskõikset emotsioonitut joont hoiab ta kogu filmi vältel. Vähemalt püüab hoida.

Aga noor režissöör on püüdnud kaamerasse pisut enam, kui vana arhitekt teadlikult laseb välja paista. Filmi lõpuks on tähelepanelikul vaatajal selge, et pole see Karp oma tööde suhtes ühti nii tundetu ja ükskõikne.

Tema projektid on kõik kenasti arhiveeritud, kindlalt omal kohal, kiirelt leitavad – ei viita just ükskõiksusele? Arhitekti pilgule valesti käivad aknad eramajal pälvivad kiire kriitika – ei ütle ta, et omaniku asi, tehku mis tahab. Arhiivikaadrites kunagisest nn õukonnaarhitekti tiitlist rääkides on tal raskusi kibestunud noote peita. Ja ka Sakala lammutamisest rääkides ei lase kurb-kibe toon end sõnadest varjutada.

Linnahall on siiani Eestis ainus maja, mis on pälvinud Rahvusvahelise Arhitektide Liidu UIA kongressi “Interarch” peapreemia ja kuldmedali. Ja ainus, mille pärast on siia kohale sõitnud Hollywoodi võttegrupp. Filmis kahjuks seda märgitud ei ole, küll aga näeb seal arhitekti imestava pilgu all hoonesse trügivaid turiste, neid on palju.

On üks väike, aga oluline nüanss, mis mind filmis häirib – mitmetel hoonetel, sealhulgas ka linnahallil ja Sakala keskusel on lisaks Karbile ka teine autor, samuti sisearhitektid, paraku on nemad filmist kõrvale jäänud.

Nõukogude ajal teati, et filmi abil on võimalik mõjutada suuri inimgruppe, kujundada poliitikat, kasvatada noori n-ö sobivas suunas jne. Loodan, et ka filmil “Karp” on suur mõju. Nii suur, et me ei pea enam selgitama miks linnahalli lammutamine oleks vale, et mitte öelda kuritahtlik. Kui vaid poliitika kõrvalt jääks poliitikutel aega kinno minna!