Päikeseline 20. märts rabas meid teatega armastatud kolleegi, emeriitprofessor Raivo Männi ootamatust lahkumisest. Loetud tunnid olid jäänud kevade alguseni, mis olnuks Raivo jaoks seitsmekümne teine. Kõigest seitsmekümne teine. Teade oli seda ootamatum, et eelmisel õhtul ei ennustanud reedel juhtuvat veel miski; Raivo oli kolleegide seltskonnas heatujuline ja teravmeelne, ikka täpselt selline, nagu me teda aastakümneid tundnud olime.