Tänapäeva infokeskkonnas liigub sisu kiiresti – üks video järgneb teisele ja tähelepanu liigub pidevalt uute muljete ja emotsioonide otsingul edasi. Sellises digitaalses maailmas võib tunduda, et noortel pole enam huvi teatris käia – pikk etendus nõuab rohkem keskendumist ning emotsiooni kujunemine võtab aega. Tegelikult ei pruugi see sugugi nii olla.
Arutasin teatris käimise kogemusi oma klassi- ja lennukaaslastega. Vestlustes osales kokku kaheksa gümnaasiumi õpilast ning selgus, et noored on teatrist vägagi huvitatud ja märkavad ka ise selle mõju oma mõtlemisele ja keskendumisele.
“Teatris toimub kõik publiku ees, ilma ekraani vahenduseta, mis muudab kogemuse palju elavamaks ja emotsionaalsemaks,” kirjeldas üks gümnasist oma teatrikogemust.
Digiajastu ja hajuv tähelepanu
Praeguses infoühiskonnas on harjutud, et informatsiooni saab kätte kiiresti ja peaaegu igalt poolt. Videod, postitused ja uudised liiguvad kiiresti ning tähelepanu hüppab ühelt sisult teisele. Noored ise tunnevad, et pidev infovoog muudab keskendumise keerulisemaks.
“Oleme harjunud infot kiiresti kätte saama ja näiteks filme või sarju on lihtsam jälgida, sest isegi hetkeks tähelepanu kaotades on võimalik toimuvast aru saada. Teatris aga areneb lugu omas rütmis, mistõttu peab vaataja rohkem keskenduma, olema algusest lõpuni kohal ning mõtlema nähtule ka pärast etendust,” rääkisid noored.
See võibki olla üks põhjus, miks teatri kogemine nõuab rohkem pingutust. Samas ei tähenda see sugugi, et noored teatrit ei väärtustaks – pigem nähakse selles võimalust keskenduda ja kogeda midagi teistsugust kui ekraanilt vaadates.
Kui lavastus haarab kaasa
Kuigi alguses võib olla keeruline keskenduda, tekib paljudel vaatajatel mingil hetkel tunne, et nad on laval toimuvasse loosse täielikult sisse elanud.
“Näiteks Draamateatri “Vend Antigone, ema Oidipus” tundus alguses keeruline, aga iga korraga hakkas lugu aina rohkem lahti rulluma – käisin seda lausa kolm korda vaatamas. On muljetavaldav, kuidas lavastajad suudavad vana antiikmütoloogia tänapäeva võtmesse tuua ja eriti jäi mulle meelde ka etenduse harfimuusika, mis oli väga liigutav,” seletas üks gümnaasiumi õpilane.
Just see hetk, mil vaataja hakkab laval toimuvat tähelepanelikumalt jälgima, muudab teatrikogemuse eriliseks. Teatrietendust jälgides süüvitakse sageli rohkem laval toimuvasse – märgatakse näitlejate emotsioone, lavalist paigutust, heli ja erinevaid detaile, millel on oma kindel tähendus. Igal laval oleval elemendil on oma roll ja sõnum ning nende seoste avastamine muudab kogu kogemuse veelgi põnevamaks.
Sageli ei lõpe lavastuse mõju ka etenduse lõppedes – vastupidi, pärast etendust räägitakse nähtud lavastusest edasi: mida lavastus tähendas, milliseid mõtteid tekitas ja kuidas see tänapäeva ühiskonnaga haakub. Just sellised arutelud aitavad noortel oma mõtteid sõnastada ja erinevaid vaatenurki paremini mõista.
Võimalus pikemalt nutimaailmast eemal olla, võib muutuda isegi omamoodi puhkuseks. Pika etenduse jooksul jääb telefon kotti ja tähelepanu on suunatud ainult lavale. Mõneks ajaks saab unustada igapäevased mured ja digimaailma ning sukelduda lavastuse loosse. Just seetõttu võib teater digiajastul pakkuda midagi haruldast – võimalust aeglustada, keskenduda ja tajuda lugu tervikuna.
Teatri emotsionaalne jõud
Üks põhjus, miks teater noori kõnetab, on selle vahetu emotsionaalne mõju. Tegevus sünnib publiku ees samas ruumis ja samal hetkel ning vaataja kogeb näitlejate tööd vahetult. Ka siis, kui lavastustes kasutatakse erinevaid tehnilisi lahendusi, kujuneb emotsioon siin ja praegu – nii laval kui ka saalis, kus publik ja näitlejad jagavad ühist kogemust.
“Näiteks Tallinna Linnateatri “Iphigeneia. Agamemnon. Elektra” jäi mulle eriti meelde – näitlejad olid professionaalsed ja nende omavaheline koostöö toimis hästi. Etendus algas nii, et näitlejad istusid publiku keskel ja sosistasid, mis tekitas tunde, nagu oleksin ise osa etendusest. Ka nende emotsioonid laval olid siirad,” ütles üks noor.
Sarnast mõju olen kogenud ka ise teatris käies. Kui vaatasin lavastust “Macbeth”, jäid mulle eriti selgelt meelde näitlejate emotsioonid. Lava, kus näitlejad liikusid, oli justkui publiku keskel ning see muutis kogu kogemuse hoopis haaravamaks. Tundus, nagu oleksin ise loo sees, mitte lihtsalt kõrvaltvaataja.
Teatrikogemust mõjutab ka see, et etendust kogetakse koos teiste vaatajatega. Publiku reaktsioonid – naerupahvakud, vaikushetked või nuuksed, loovad ühise emotsionaalse atmosfääri, mis võib lavastuse mõju veelgi võimendada. Just sellised hetked teevad teatrikogemuse eriliseks – publik ja näitlejad jagavad sama ruumi ning kõik toimub siin ja praegu.
Teater võib pakkuda ka midagi enamat kui pelgalt emotsioone. Teatri Must Kast lavastus “Lilli” Kanuti Gildi Saalis avas Eesti ajalugu humoorikal ja meeldejääval viisil, aidates luua seoseid ärkamisaja ja oluliste ajalooliste isikutega. Eriti tugeva mulje jättis mulle Eesti Draamateatri “Hamlet”. Klassikalise teose laval nägemine pärast selle lugemist aitas lugu paremini mõista ja märgata uusi kihte, millele ma varem mõelnud ei olnud. Lavastuse omanäoline lähenemine pani mind teatrit täiesti uue pilguga vaatama.
Kuigi digimaailm pakub lõputult meelelahutust ja infot, ei suuda see kunagi asendada teatrit. Teater pakub enamat – võimalust süveneda, kogeda vahetuid emotsioone ja näha maailma teise nurga alt. Just seetõttu on teater digiajastul olulisem kui kunagi varem – see paneb meid korraks peatuma ja päriselt kohal olema.
*
Tekst on valminud aktsioonide sarja “Noore vaataja teatri kuu” raames. Nõuandjad-toimetajad Oliver Issak ja Eleriin Miilman.