Ringrajapaadid on kõige levinum ja traditsioonilisem veemootorispordi distsipliin, kus võisteldakse suletud poidega tähistatud ringrajal. Sõidud toimuvad tavaliselt vastupäeva (vasakpöörded), kuid suuremates klassides, nagu F1 ja F2, kasutatakse ka parempöördeid.

Ringrajavõistlused on tuntud oma kiiruse, täpsuse ja visuaalse vaatemängulisuse poolest ning kuuluvad Rahvusvahelise Veemoto Liidu (UIM) hallatavate põhiklasside hulka.

UIM-i klassifikatsiooni järgi jagunevad ringrajapaadid järgmistesse põhikategooriatesse, sõltuvalt mootori tüübist ja paadikere konstruktsioonist:

• O – päramootoriga vabapaadid
• S – päramootoriga sportpaadid, mille kere võib olla liigendatud
• T – päramootoriga ühekorpuselised paadid
• R – sisemootoriga vabapaadid (glisserid)
• E – sisemootoriga ühekorpuselised paadid (kaatrid)
• P – kummipaadid
• D – diiselmootoriga paadid
• TR – turboreaktiiv- või raketimootoriga paadid
• A – õhupropelleriga paadid
• E – elektrimootoriga paadid

Lisaks eksisteerib hulk eriklasside paate, mida Eestis ei kasutata, kuid mis on populaarsed mujal maailmas, näiteks:

• SST 45 – USA APBA klass, mille tiitlivõistlusi aktsepteerib UIM
• Formula Future – rahvusvaheline noorteklass, mis kogub kiiresti populaarsust

• Väiksemates klassides toimub tavaliselt 2–4 sõitu. Lõpptulemus selgitatakse punktide alusel, kus tihti arvestatakse kolme parema sõidu tulemusi.
• Suuremates klassides, nagu F1 ja F2, peetakse pikemaid sõit, kus kasutatakse ka parempöördeid ja keerukamaid rajaskeeme.

Lisaks ringrajasõidule püstitatakse rekordeid ka sirgekiiruse katsetes, kus mõõdetakse maksimaalset kiirust kindlal distantsil. Need katsed on olulised nii tehnoloogia arenduse kui sportlaste prestiiži seisukohalt.

Eestis peeti esimesed teadaolevad mootorpaadivõistlused 27. juulil 1924 Tartus Emajõel. Tänapäevase veemootorispordi aluseks loetakse 6. aprilli 1950, mil Kalevi Tartu Jahtklubi juurde loodi veemootorispordi sektsioon. Esimesed kiirussõiduvõistlused toimusid 6. juunil 1954, mille peakohtunikuks oli Karl Kivastik. Algusaastate eestvedajaks oli Georg Vanamölder, kes projekteeris esimese paadiklassi ning populariseeris veemotot mitmel pool Eestis.

1957. aastal peeti esimesed Eesti meistrivõistlused. Järgnevatel aastakümnetel saavutati NSV Liidu meistrivõistlustelt 205 auhinnalist kohta, neist 74 kuldmedalit. Veemoto kogukond kasvas mitmel pool Eestis – Tallinna sportlased liitusid 1958, Pärnu ja Narva võistlejad 1961. Hiljem lisandusid klubid Loksal, Võrus, Viljandis ja Haapsalus.

Eesti sportlased on saavutanud kõrgetasemelisi tulemusi:

• 3 maailmameistritiitlit
• 4 Euroopa meistritiitlit
• 2 juunioride Euroopa meistritiitlit
• 23 auhinnalist kohta rahvusvahelistelt tiitlivõistlustelt
• 195 medalit NSV Liidu meistrivõistlustelt
• 25 medalit NSV Liidu noorte MV-lt
• 46 NSV Liidu rekordit
• 10 maailmarekordit (millest 2 on veel kehtivad)

Eestis on korraldatud mitmeid rahvusvahelisi tiitlivõistlusi, sealhulgas Euroopa meistrivõistluste etapid klassides O-125, O-250, O-500, OSY-400 ja JT-250, samuti Balti meistrivõistlused.

2024. aastal tehti Eesti veemotos ajalugu, kui pärast pea sajandit kestnud tegevust jõudis esimene eestlane maailma kõrgeimasse ringrajaveemoto sarja F1H2O – selleks sportlaseks oli Stefan Arand. Tema debüüt tähistas Eesti veemotospordi uue ajajärgu algust rahvusvahelisel eliittasemel.

Tänapäeval koordineerib ala tegevusi Eestis Eesti Veemoto Liit (EVL), mis kuulub Rahvusvahelisse Veemoto Liitu (UIM) ning Eesti Olümpiakomiteesse. EVL korraldab Eesti meistrivõistlusi, arendab noorte- ja klubisüsteemi ning esindab Eestit rahvusvahelisel areenil.