Rihhard Iher (1. aprillil 1910 Osula alevik Sõmerpalu vald, Võrumaa – 31. august 1980 Rannu) oli Võrumaalt Osulast pärit kirjanik ja kooliõpetaja.

Rihhard Iher omandas kooliõpetajakutse Tallinna Pedagoogiumis 1937. aastal. Ta töötas Võrumaal algul Peetri koolis ja aastatel 1939–1944 Osula koolis. Veebruaris 1944 sai temast ajalehe Võrumaa Teataja tegevtoimetaja.

Nõukogude ajal töötas ta alates 1944. aasta sügisest Harjumaal masina-traktorijaamas, seejärel paar aastakümmet põllumajanduses, alates kolhoseerimisest kolhoosnikuna kuni 1967, mil südamerikke tõttu jäi pensionile.

Rihhard Iher suri 31. augustil 1980 ja on maetud Osula kalmistule.

Loomingulised katsetused algasid gümnaasiumiaastail. Suurema üldise huvi pälvis tema romaanivõistluse auhinnatöö „Kaheksa kellalööki” Nõukogude esimesest okupatsioonist, mis ilmus ajalehes Eesti Sõna 1943. aasta lõpukuudel. Esimese küüditamisteemalise romaani „Tagasi ellu” avaldas ajaleht Võrumaa Teataja detsembrist 1943 kuni veebruarini 1944.

Romaanid ja ajakirjanduslik tegevus olidki põhjus, miks Rihhard Iher jäi teise Nõukogude okupatsiooni ajal tööle põllumajandusse, samal ajal jätkates kirjutamist n-ö sahtlisse (luuletused, lastelood, hiljem poliitilis-ajaloolised kirjutised ettelugemiseks koolinoortele, käsikirjas kogutud pealkirjade „Jassi juurviljaaed” ja „Mu isamaa” alla).

Invaliidsuspensionärina oli Rihhard Iheril kirjandusloomeks rohkem aega, sellal ta peamiselt luuletas. Tema luuletuste hulgas on peaaegu võrdselt eesti kirjakeelseid ja võrukeelseid, samuti olulises mahus vaimulikku ainet.

1980. aastal ilmus tema võrukeelne luulekogu „Kassimärss”. Postuumselt on ilmunud veel võrukeelset luulet valikkogus „Havva kivi. Ikupilli ja loriluku" (1998) ja jutustus „Kaheksa kellalööki" autori 90. sünniaastapäeva tähistavalt Osula kooli eestvõttel.

Tema tütred on füüsik Hilja Iher ja kirjandusteadlane Leili Iher.